Wednesday, May 12, 2010

Tänapäeva muinasjutt

Elas kord üks erasmuslane, kuid kutsugem teda siin muinajutus Tuhkatriinuks. Eelmisel laupäeval sai see tavaline tüdruk Euroopa äärealalt kutse ballile. Selle nimel sai Tuhkatriinu mitu päeva hilisõhtuni lapsi valvata, sest Cluny kloostris toimunud üritus nõudis kahtlemata uuendusi garderoobis. Teine katsumus oli poeskäik ning lugematu kinga- ja kleidiproov. Tuhkatriinu nimelt pole loomult eriline šoppaja. Neli tundi ´´tööd´´ ja tulemuseks lihtne, kuid elegantne väike must kleit ja kontsakingad, täpselt nii kõrged, et säär välja tuleks, aga et ikka tantsida saaks.
Ball toimus tuhande aastase ajalooga Cluny kloostris. Viimane asub Lyonist tunnikese auto, khm , või poole päeva kalessisõidu kaugusel põhjas. Kloostri vanus pole miski liialdus, sest Cluny tähistab tõepoolest just nüüd tuhande aasta möödumist päevast, mil Aquitaine´i hertsog Guillaume andis käsu benediktiini kloostri rajamiseks paavsti võimu all. Keskaja vältel kogunes Cluny´st üks võimsamaid usukeskusi, millel üle Euroopa lugematuid harusid. Prantsuse revolutsioon tegi oma töö ja enne kui muinsuskaitsjad jõudsid suud paotada läksid iidsed hooned kividena müüki. Alates 19.sajandi keskpaigast asub endises kloostris kool, kus õpivad tulevased tööstusinsenerid. Aga koridorides ringi jalutades (kloostriga samas majas asub ka ühikas) tuleb paratamatult meelde Harry Potter ja Sigatüüka võlukool. Seekord juba 75.korda korraldas sama kooli teine kursus balli. Keskööl seisid Tuhkatriinu ja tema saatjad vapralt järjekorras. Ootasid külmas tuules ja kannatasid napis õhtukleidis, sest saba edenes visalt. Kloostrisse sisenedes ootas ees sajandite hõng, erinevad saalid, elav muusika ja šikilt riietatud inimesed igas vanuses. Olgu öeldud, et Tuhkatriinu nautis väga seda pidevat moešõud ja võimalust mõttes kleite kommenteerida. Tunne nagu predisendi vastuvõttu vaadata, aga seekord live´is.Eriti meeldis, kuidas mõned tüdrukud ajasid balli sassi oma pulmaga: valged ja kreemitorti meenutavad puhvis lumivalged kleidid üll... Klooster oma auraga oli piisav muinasjutt, et dekoratsioone polnud väga vajagi. Kuid siiski...nimetan mõned saalidest: St Germain (20-30ndad Pariisis), Copa Cabana (troopika), disco (kus tõesti kõlasid lugematud diskoklassikud ja esinejad olid ülekullatud), araabia (ja oi oi neid kõhutantsijaid)...Aga Tuhaktriinul jäi hing päris kinni, kui ilutulestik algas ja pargi kohal taevas särama lõi.

Vaadake videot ja saate glamuurist aimu.

Wednesday, May 5, 2010

No nüüd on käes!Hakkan ära prantslasestuma.
Nimelt vahetus meie nurgapealses kodu-boulangerie´s omanik ja see tõi mitmeid muutusi juba harjumuspäraseks saanud saia mekki. Alguses lõbustas see mind, et Fanny natuke nagu nurises, et ´´näh, pole ju vaja muuta, kui hästi toimib...´´ ja ´´kujutad ette, nad enam ei teegi banette´i! ´´(viimane on parem variant tavalisest pikast saias baguette´ist) ja siis hommikul härra leti ääres, kes peaaegu pidi vaese müüja ära sööma, kui viimane seletas, et nad on oma sortimenti natuke kohendanud ja täpselt seda saia enam pole...nali naljaks. Aga siis kui nad ka minu lemmikule - valge šokolaadi saiakesele - mingi uue retsepti taha keerasid (rohkem jahu, vähem maitset), siis oli ka minul solvumine põhjalik.
Pseudoprobleem? Võib-olla küll, aga vaat, mis saab, kui üks aasta muudkui saia süüa. Ära harjud!

Olgu kuidas on, alates 20.juunist söön jälle kodumaa hääd musta leiba ja asi vask.

Saturday, May 1, 2010

Au tööle!

Olgu sissekanne pühendatud tänase päeva kangelastele ja käimasolevatele eksamitele. Au tööle! Aga tegelikult käisime vaheajal Bordeaux, sellest ongi see lugu.

Läksime autoga ja ehk reisi kõige meeldejäävam osa oligi läbi Prantsusmaa vuratud 600 km. Teele jäi siinne suurim metsamassiiv (les Landes, mis Eesti metsadele silmad ette annab - mitte ühtki inimest või asustust, vaata palju tahad ikka need lõputud männid), vulkaanid (Auvergen´i maakonna uhkus) ja Keskmäestik. Piiritu vabaduse tunde sellest ilust ja ümbrusest saime ehk kätte, isegi kui see tähendab maksustatud maanteed pidi möödavuhisemist.

Bordeaux ise meenutas mulle Peterburgi. Viimase kasuks, muide. Bordeaux oli kuninglik: lai jõgi ümbritsetud uhke promenaadiga, palju suuri platse purskkaevudega ja valdavalt madalad majad. Reisi põhiliseks sõnaks kujunes buržuaa ja see sobib hästi kirejeldama ka seda linna. Aga miks ikkagi buržuaa?Sest korteris, kus ööbisime, elutsesid siiani minu silmile nähtud esimesed päris kommunistid. Elutoas suured maalid Trotski, Lenini ja Marxiga. Olen juba varem maininud, et siin on vasakpoolsus midagi hoopis muud kui meil. See on vastupanu, antikapitalism, revolutsioon ja mäss. Olgu kuidas on, mul oli igatahes kuidagi väga kõhe, kui Lenin kogu aeg seinalt jälgis, ükskõik kas süües, lugedes või niisama juttu rääkides. Ruumis, kus elasime, leidus lisaks Lenini 12.köidetud teosele ka viimase büst ja lugematu arv raamatuid marksismi-leninismi sotsiaalseselt (positiivsest) mõjust inimkonnale. Tipp oli muidugi see, kui möödusime koos teetöölistest ja KUI imetlevalt neid siis vaadati. Olgu, võib-olla see viimane oli juba minu elav fantaasia.

kolm Kanget

vettsülgav põrandpurskkaev ja kõik ongi topelt

Usun, et linnadest rohkem suudab mind alati üllatada loodus. Bordeaux´st 50km eemal asuvad Pylat düünid - 80m kõrgune liivakõrb, ühelt poolt piiratud ookeani ja teisalt männimetsaga. Sealt välguna allarullimine ja pärast kõrvadest ja ninast ja taskust ja varbavahelt ja juustest ja... liiva väljarookimine on üks kogemus, mida ei unusta.

hüppepilt: Mari ja ookean
düünid

Viimasel päeval käisime külas Karitil, kes 70km Bordeaux´st eemal - Marmande´s - oma vabatahtlikku teenistust läbi viib. Armas koht, küll ehk pisut unine, ei toonud meelde HU lugu depressiivsetest väikelinnadest. Sest väiksus ei võrdu tegevusetus (passimine) ja kohatud inimestel energiat ja soojust jagus. Sain tuttavaks ka tema punapäise ülemuse Cathyga, kes tõi kohe meelde lood Väikese Nõia raamatust ja kelle aktsent oli nurruv ja 100% lõuna.

Varsti lisan kogu seiklusest pilte ka. Seniks ikka, au revoir ja au tööle!

Saturday, April 24, 2010

Reklaamipaus...

ehk mõned kiitmist väärt kohad aprillikuus:

Üks väga tore kontsert elutoas. Lugesite õigesti, aga selguse huvides: tegu polnud mitte minu elutoa, vaid assotsiatiivse baariga (kas eesti keeles on selline mõiste olemas?). Lihtsalt öeldes on tegu kohaga, mille eesmärk pole kasumi teenimine, vaid ots-otsaga kokku tulemine, töötajateks tihti vabatahtlikud, joogid soodsad, kuid tihti oodatakse esimesel korral n.ö liikmeks astumise tasu. Üks näide veel ühest laadsest kohast Lyonis on siin: http://www.boulangerieduprado.org/
Ere kontserdikoht ise asub täiesti tavalise elumaja 6.korrusel ning seal elavad 4 üliõpilast. Aga kuna korter on jaotunud kahele korrusele, siis mõtlesid sealsed elanikud, et miks ka mitte kasutada paar korda kuus oma elutuba kontserdi- või teatrilavana ja paralleelselt näitusesaalina. Eksole. Nii toimuvadki seal legendaarses elutoas alates jaanuarist väiksemad ja suuremad jämmid ning seinal ripuvad aeg-ajalt vahetuvad maalid ja fotod. Eesmärgiks anda andekatele võimalus esineda, kultuurinäljastele vahetu kontakt artistidega ning peaasi, et oleks maru! Info sündmuste kohta levib listi kaudu, kuid eelkõige suust suhu (just välgatas, et ehk rikun siia netiavarusse kirjutamisega nende saladuse-aura ära?).
Järgmine aasta plaanivad needsamad ettevõtlikud luua võrgustiku korteritest, kel piisavalt suur elutuba ja tahtmist enda juures võõrustada.
Sealsamas elutoas said kokku kaks kitarri, flööt ja tšello ja oi mis taevamannat kõrvadele kostma hakkas...Kaks flamenkokitarri viisid mu nii kaugele, et alustasin kitarriõpinguid. Siiani läheb täitsa hästi (eriti kui eksamid siinsamas ja asendustegevust ju väga vaja) ja oskan C,D,E,G,A akorde.
Nüüd kus kiitsin elutoa kontserdit taevani, saagu avalikuks ka nimi: Cocoon berché. Kui Lyoni satute, hoidke silmad-kõrcad lahti, sest kes otsib, see...Seda nimekirja (minu jaoks) uutest headest kohtadest võiksin jätkata, olgu mainitud aprillikuu lemmikud: Belle Equipe, Phoebus, La Fourmi Rouge, Bec du jazz.

Paar tunnikest Pérouges´is. Täielikult säilinud keskaegne linnus-linnak vaid paarikümne minuti kaugusel Lyonist. Külm ja vaikne kirik, müürid ja kokkulitsutud majad, kõik hallikas-must ja kivist. Kuid suuruselt hoopis pisem kui Tallinna vanalinn ja mõistagi väiksema poe- ja turistikontsentratsiooniga. Prantsusmaa on ilmselt selliseid keskaja pärleid täis, kuid see ei vähenda Pérouges´i väärtust küll mitte tilkagi.

Veel pean mainima, et meil väga soe ja oleme nüüdseks kaugelt ületanud keskmise eesti suveilma tasandi. Basiilik ja münt kasvavad akna peal nii et mühiseb.


Tuesday, April 6, 2010

palju õnne argipäevaks ehk lihavõtted à la prantsuse

Esimene erinevus, et siin on Suure reede asemel vaba esmaspäev. Päeva alustuseks käisime kirikus - lasin end Sabine´l ja Mikael´il kaasa veenda ja ei pidanud pettuma. Kuigi ei muutunud mu ammune teadmine, et tunnen end Jumalale (või nimetage kuidas soovite) palju lähemal metsas jalutades või merd vaadates, kui kuldses kuues kirikuõpetaja juures, kes viirukiga edasi-tagasi vehib ja deemoneid välja ajab. Aga pean tunnistama, et sellest hommikust jäi ometi nii hea tunne terveks päevaks. Mul pole kirikus käimise harjumust (aga olen seal alati kui janunev turist), aga mulle meeldis. Meeldisid need inimesed. Meeldis, kuidas paljud noored pered oma viiepealise lastekarjaga olid kõik ilusti ära kammitud ja laulsid kogu südamest (miskipärast tuli silme ette episood sarjast ´´Väike maja preerias´´). Meeldis see meie reas istuv kasuka ja paljude sõrmuste ja lakitud küüntega hallipäine šikk daam. Meeldis, kuidas inimesed kõik pärast kiriku ette lobisema jäid.

Seejärel käisime turul ja saime imeodavaid ja imemahlaseid puuvilju.Mmmm...!See pühapäeva-hommikune turu-rituaal, karjuvad kaupmehed ja mõnusad maapapid juustukerade vahel.
Päeva veetsime pargis, mis oli täis (elu)kunstnikke, žongleerijaid, muusikuid, perekondi, paarikesi...Kõigil naeratus näos: majanduskriis, rutiin ja argipäev on päevaks sõnavarast kustutatud.

Õhtul värvisin esimest korda elus sibulakoortega mune. Niidiga ümber munade tiirutades ja äralibisevate koortega jännates (ja peaaegu juba alla andes) mõtlesin oma vanaemale, kes sellega alati nii imelihtsalt hakkama sai. Lõpuks panin kõik koos potti ja valasin ohtralt peene äädikaga üle. Väga ilusad tulid! Sõime Tõnni, Merikese ja Meriliga kilu ja koksisime mune. Nüüd ei saa ütlemata jätta, et minule kuulus tõeline võitjamuna, see mean machine, kõikide teiste korvisolevate hirm...
Muu hulgas võtsime läbi elulised teemad nagu Naksitrallide sugu (palun kinnitage, et teie arvates ei ole Muhv naissoost!?) ja jõudsime järeldusele, et keskmine eestlane on vähemalt prantslasega võrreldes küll tõeline Murueide tütar: viinasokid ja seenetundmine tuleb meil emapiimaga. Või on eestlastel lihtsalt rohkem maa-vanaemasid?

Saturday, April 3, 2010

Olen pisut keelepede...

...ja võtan arutlusele viimased silma jäänud keele-peensused.

Eile arutasime, kuidas need maagilised 3 sõna ´´ma armastan Sind´´ on eri keeltes täiesti erineva kasutusega (mitte tähendusega?). Ameeriklased lisavad tihti lihtsa telefonikõne lõppu ´´luv ya´´ (millel on erinev varjund I Love you´st, mis mõeldud pigem üks-ühele situatsioonides). Sakslastel on armastajatele (ja tõesti ainult neile) ´´Ich liebe dich´´ ja n.ö kergeks versiooniks, mida võib öelda nii enne väljaminekut armsamale või ka vanematele ´´ich habe dir Lieb´´. Prantslased kasutavad telefonikõne lõpetuseks heade sõprade vahel ´´bisous´´(ei ole üllatav, ma tean) ja ´´je t´aime´´ käib ka tõesti vaid kahe inimese vahelistesse suhetesse. Aga mulle näib, et prantsuse keeles on tohutult lai sõnavara ninnu-nännutamiseks, ...Minu jaoks on see igasugu vokaalide lisamine muude tähtede otsa: lulu, chouchou, coucou, doudou...Lisaks soovivad siin kõik pidevalt ´´Bonne journée ja Bonne après-midi ja Bonne soirée ja bon weekend´´ (head päeva - õhtut ja nädalavahetust), mis eesti keeles kõlaks kuidagi veidralt. Kas ma ütleks oma sõpradele enne lahkumist, ´´meeldivat õhtut!´´.Kuidagi pingutatud tunduks. Aga siin on see A ja O.
Aga kuidas meil selle õrnutsemisega eesti keeles on? Pidin vestluse lõpetuseks tunnistama, et meil on vist üsna külm keel (aga mitte külmad inimesed!). ´´Ma armastan Sind´´ on vähekasutatav rariteet. Aga ehk nii ongi õige, tihe kasutus rikuks erilisust. Öelda tuleb siis kui tunne on. Aga siis alati! Loo moraaliks ja püandiks panen seekord, et telefonikõne lõppu öelge edaspidi eestipäraselt: ´´Jälleni!´´

Mulle meeldib see siinne tervitus- ja hüvastijätu tava (eriti nüüd, kus ma enam põsemusi-situatsioonis suude kokkupõrget ei karda). Alati on kindel, et poisid suruvad omavahel kätt ja poiss-tüdruk ja tüdruk-tüdruk teevad põsemusi. Ebamäärane edasi-tagasi kõikumine jääb ära. Kuigi tunnistan, et vahel tahaks ilma selle tseremooniata. Viipad käega ja kaod, à la Eesti noh :) Tihti olen hinnanud valesti seltskonna suurust. Saabun kuhugi ja laua ümber istuvad umbes 10-15 inimest. Ma ei lähe ju ometi neid kõiki musitama. Liiati veel siis, kui tean neist vaid paari. Viga! Bisous võrdub enese esitlemisega ja on umbes sama normaalne, kui meil külla tulles kingade jalast ära võtmine (mis siin muide ei ole üldse mitte enesestmõistetav).



Saturday, March 20, 2010

Nädalavaetus Marseille´s ehk lugu sellest, kuidas Vahemeri võitis mu südame

Jätkates sünnipäevalainel, oli minu suurimaks kingiks reis Marseille´sse. Olgugi, et tohutult räpane (prügikastid ei ajanud mitte lihtsalt üle, vaid olid mattunud isehakanud prügimägede vahele), jättis Vahemere äärne linn mulle väga hea mulje. Prantsusmaa suuruselt teine linn, kus prantsuse keelt kuuleb vähe ja ka traditsioonilist boulangerie´d on keeruline leida. Laenan ühelt tuttavalt, kes kasutas linande võrdluseks naise tüüpe ja panen kõrvuti Lyoni ja Marseille. Kui Lyon võiks olla pigem tegelaskuju Tšehhovi Kirsiaiast, siis Marseille oleks Avril Lavigne meremehe triipudega särgis. Tegime reisiseltskonnaga väikest mängu ja iga kord mõnda eriti ilusasse kohta jõudes küsisime: Lyon või Marseille? Elamiseks eelistaksin esimest, kuid Lyoni kaht ja olgugi imeilusat jõge ei anna siiski mere ja sadamaga võrrelda. Lisaks leidsin Marseille äärelt ühe uue Prantsusmaa kohustusliku vaatamisväärsuse - les calanques!

Les calanques

varvas vette ja minu uus sõber


Tänavakunst
Meie öko-hinged ei lasknud prügikasti kõrvale lebama jätta täiesti kinnises plastikkotis olevaid teepakke.
seltskond: Carolin, Sophie, jean-Marc ja Sabine

Tagaplaanil paistavad Lõuna-Alpid