Suund kõrgele!

Tehtud! Teisipäeval nägin ma Euroopa kõrgemat tippu oi-oi kui lähedalt.Käisime eestlaste fantastilise nelikuga Chamonix-Mt Blanc´is. Ja sinna jõudmine võttis meie veel fantastilisema autojuhi tõttu ainult pisut rohkem kui kaks tundi (kui seda linnast väljasaamise jama mitte arvestada. Meie GPRS nimelt elas täiesti oma elu ja toimis rohkem pidevalt rääkiva seltsilise kui suunanäitajana) .

Päikese ootuses Lyon. Croissante´id rattakorvi külge seotud läbi külma õhu.

Kaardilugejana (kaardi, mida meil polnud) nihelesin ja tegin sellest imeilusast teest umbes 20 pilti.

Chamonix, mis on igast suunast ümbritsetud imeilusate alpidega. Värske õhk jõudis igasse naharakku ja tundsin end nii väikesena.

Fantastiline nelik miinus mina.Üles!

Varjus kaljudel oli ilus talv. Meie samal ajal pidasime piknikku soojas peesitades.

Tagasi sõites põikasime Annecy´sse - mekkisime Savoie juustufondüüd ja jalutasime õhtupimeduses. Sealne järv (mis pidavat Euroopa puhtamaid olema) oli müstiline ja pimedus muutis ümbristevad kaljud veel suuremaks.

Öösel koju jõudes oli tunne, et kõik on võimalik...

Külmast, harjumisest ja kokkusattumustest

Rõõmusõnum kõigile neile, kes mu Lõunamaa juttude peale kadedaks läksid. Siin on külllllm!Nii väljas (hommikuti isegi 0´C) kui sees (sest radiaator on katki ja me ei küta). Ärkan hommikul selle peale, et varbad on külmad. Teen enne teki alt väljatulekut käte-jalgade kokkuhõõrumist ja siis: jooksuga kapi juurde ja pusa selga! Täna soojendasin hommikul sooja veega külmad varbad üles ja topeltpaar sokke jalga. Teed olen viimastel päevadel joonud nii palju,et vaikselt hakkab kõrvadest välja tikkuma. Aeg-ajalt harrastan ka kükke ja kätekõverdusi.

Mägironimas ja tantsutunnis käin ka usinalt, aga ikka lootuses, et füüsiline pingutus paneb keha kuumama. Prantlased ise võtavad asja šikilt, käies endiselt väikeste jakkide ja suurte sallidega, endal põsed punased

(vaata ka Louis Garrel filmis Les Chansons d´amour).

Kui te nüüd arvate, et elu on siin nii igavaks läinud, et peab juba hakkama ilmast rääkima, siis ei! Seda mitte. Kuigi peab tunnistama, et mingi rütm on tekkinud. Väikesed mõnusad harjumused: näiteks esmaspäeviti vaatan koos Fannyga dr House´i (ei ole nii naljakas, kui inglise keeles) ja oma rehealusesse ronides ei löö alati pead valusa kolksuga ära. Hommikuti joon teed kausikesest. Ka Fanny kokkamisega olen ära harjunud (loe: hellitatud) ja kui ta siis mõni päev sööb koolis, siis mõtlen endamisi, et ´´mis?pean ISE endale süüa tegema?´´. Aga pole hullu, eile tegi ta quiche´i porru ja muu maitsvaga. Keele viis alla...Koolis olen samuti hakanud rohkem mõikama - sõnadest saan aru (või no 93%), isegi kui eesti vaste kohe meelde ei tule. Teiste prantsuse pargi stiilis sümmeetrilised ja sentimeetrini paigas konspektid polegi enam võõrastavad. Mul on tekkinud oma rajad ja lemmikkohad. Ehk siis võib vist öelda, et pärast 1,5 kuud ei tunneta ma siin enam võõristust.

Kuigi. See harjumine ei ole kindlasti tänu meie initiation à la culture francaise loengutele. See kultuuritund (mis on laupäeva hommikul!!!) on kohustuslik ja toimub regioonide kaupa. Eesti on Ida- ja kesk-Euroopa grupis. (Hahaa! Säh Sulle, mis nad meist siin arvavad! Põhjamaa või asi...)

Tunnis olime mina, 6 poolakat ja 15 venelast (kellest üks meenutas mulle oma blinkiva kampsuniga lõpmata palju Alla Pugatšovat).

Ja siis kõige krooniks meie lugupeetud õppejõud; see rasvaste vuntside, pruuni pintsaku ja kõhukesega härra, keda oleksin tänavapildis kindlasti poolakaks või ukrainlaseks pidanud. Ise lõpmata rahul, pildus sekka poola ja venekeelseid fraase. Oleksin peaaegu uskuma jäänud, kuniks ta ütles : no need ungari ja slaavi keeled on kõik sarnased...

Mööda!

Seega, nüüd järgmised 6 nädalat veedan oma laupäevahommikud prantsuse kultuuri tundma õppides. Viimane kord räägiti meile CV koostamist Prantsuse kultuuriruumis. Ja muide, üllatus-üllatus, on VÄGA oluline, et CV ülesehitus ja pooled oleksid sümmeetriliselt paigas ja tasakaalus. Viimistlen oma meistritöö ja kavatsen sellega endale praktikakohta jahtida. Voilà! Et see laupäevahommikune tõusmine end ära tasuks...

Eelmine nädal leidis aset eestlaste kokkusaamine. Käisime restos ja oli nii mõnus - rääkida kõvasti ja ausalt prantslaste ja siinse ühiskonna omapäradest. Kõrvale sõime konni ja mekkisime veini. Siinne seltskond on kirju - kes siin juba mitmendat aastat, kes Erasmusega üheks semestriks. Siiatuleku põhjused aga võib laias laastus jagada: õpingud ja/või armastus. Meid on siin kokku lausa 11. Tutvumisringi tehes pidime kõik ütlema oma ees- ja perenimed ning kooli. Sellega sai kohe ühiste tuttavate ring lahti harutatud ja neid polnud üldse mitte vähe! Tüüpiline värk, et kindlasti on ühevanustel samast kohast pärit inimestel vähemalt üks ühine tuttav. Või lausa mitu. Anonüümsust pole ka mitte Prantsusmaal.

Maailma väiksusest veel üks lõbus lugu. Eile tulime trennist koju ühe inglasest vahetustudengiga. Ta rääkis, et tal on kodus eestlasest korterinaaber ja järgmisel suvel plaanivad nad koos Eestisse lohega surfama minna...Ma siis küsisin sõbra nime, sest olin talle just rääkinud Eesti väiksusest. Ehk siis , et see poleks mingi üllatus, kui seda inimest teaksin. Ja loomulikult tuligi välja, et noormehe korterikaaslane pole keegi muu, kui minu kunagine koolivend. Vihtusime isegi ballil tantsu. Väike väike Eesti. Väike väike maailm. Ja inglasel läks tükk aega, enne kui ta uskuma jäi.

La cuisine francaise ehk ooo, mu pühadus

Prantslased ja toit on ilmselgelt ammendamatu teema ja mina siin algaja frankofiilina ei suuda küll mingeid kõigehaaravaid käsitlusi pakkuda. Aga...üks on selge: see on VÄGA oluline!

Toit on nauding, mitte Prisma valmistoidu lett. Ma pole siin sooja valmistoidu lette näinudki, võleiba-salatit müüakse küll, aga see vist pigem lõunaks. Söögi valmistamine on rituaal ja koos maha istumine ja (perega) söömine on tähtis, selleks võetakse aega ja see on omaette suhtlusvorm.

Toidukorrad jaotuvad üsna kindlalt kellaaja kaupa:

kl 8-9 hommikusöök (magus ja pisike, sooja joogiga),

juba kusagil 12 ajal lõunasöök (sest nii tilluke hommikusöök ju

teebki kõhu tühjaks) - reeglina kas pikk baguette´i võileib, salat või midagi muud üsna kerget. Loomulikult võib see olla ka 3-käiguline päevapraad, aga räägin nii, nagu minu ümbruskonnas tehakse.

kella 16 paiku oode (goûter) taaskord midagi väikest magusat või puuvili

kella 20 ajal õhtusöök - päeva kroon.Alati rohke salatiga (salati kuivatamiseks on muideks välja mõeldud spets väike masin), joogiks vesi või headel päevadel vein. Õhtusöögi lõpuks tingimata väike magustoit.

Minu jaoks on siinsed gourmet´d number 1 juust ja sai. Saia oskavad nad teha imehästi ja sajal erineval viisil ja see lausa sulab suus! Pluss alati kui ostad boulangerie´st värske baguette´i, murrad ülemise kontsu juba tee peal ära. Nii on kella 19 ajal punase tule taga seistes (mina ikka vahel seisan ka, mitte ei marsi kohe üle tänava) naljakas vaadata neid pereemasid ja isasid, kel kotist äramurtud otsaga saiajupp paistab. Aga see

on ju nii hea...

Minu siinstest kodustest toiduharjumustest rääkides. Mul on ju kodus täitsa oma isiklik kokk! Pühapäeval näiteks valmistas Fanny mulle

forelli või- ja sidrunikastmes, riisi (valmistatud muide, spets ainult riisi keetmiseks mõeldud masinaga) ja loomulikult salatiga. Täna mägironimast koju jõudes ootas mind krevetikaste à la Reunion. Mmmm...Tudengiköök missugune!

Aga samas, vahel tahaksin õhtuks lihtsalt midagi väikest ja suvalist külmkapist näksida. Seejuures end süüdi tundmata, et seda püha õhtusöömaaja-traditsiooni rikun.Aga

c´est la vie, eksole...

Toit tuli mul mõttesse, sest eelmisel nädalal korraldas üks kohalik tudengiorganisatsioon ürituse nimega Switching Tables. Põhimõte väga lihtne: 3 käiku

- entré, plat principal ja déssert, kolm paari ja aega selleks kõigeks viis tundi. Kaks rooga sööd kellegi juures ja ühe käigu (mis selgub eelnevalt loosi teel) valmistad oma paarilisega enda juures ja võõrustad teisi.

Aga kui te nüüd arvate, et ma pärast kolme sööki liigutada ei suutnud, siis eksite. Meie põhiroog oli nimelt kahe hiinlanna juures, kes elasid Fourviére´i kõrval (kohalik kõrgendik) st peaaegu, et pärapõrgus. Vantsisime sinna oma hea 20minutit, jõudsime kohale higi leemendas otsa ees. Seal ootas kultuurišokk ruudus!Meid võtsid vastu hääldamatute nimedega Lääne-Hiinast pärit tudengid, kellest üks oli juba pidžaamas, kuna arvas, et keegi ei tule. Ühine keel meil hiinlannadega suhteliselt puudus . Nad küll naeratasid vapralt kogu aeg, aga kaua sa jaksad...

Meile pakuti nuudleid mereandidega - kohalik hõrgutis. Lisaks olid potis mingid adrut-meenutavad rohelised maitsetaimed. Mereannid olid pelmeene meenutavad pallikesed, roosat ja halli värvi. Ei äratanud alguses usaldust, aga maitsmisel osutusid makramaitselisteks tainaplönnideks.

Mu kõht ja silmad ei lasknud mul proovimisest kaugemale minna ja nii jäigi päeva põhiroaks meie magustoit.

Mina ja sakslane Sabine pidime niisiis valmistama magustoidu - tegime ahjus täidetud õunu. Väga maitsev (ja odav ka)!Pildil meie + külalised magustoitu mekkimas,

Fanny minust vasakul.

Kas läks nüüd kõht tühjaks, pärast seda hõrgutavat juttu?

Viinist ja poliitikast, päikseliselt

Laupäeval võtsime ette 20-minutise rongisõidu Lyonist lõunasse. Sophie (minu austerlannast lokkis juustega sõbranna) tahtis oma kodulinna nimekaimu näha. Sihtkoht - Vienne!
Võimsa minevikuga, nii Kohtla-Järve suurune linn Rhône´i kaldal. Naljakas, et mul just see Kohtla-Järve võrdlus pähe tuli. Sest tegelikult midagi erinevamat annab leida. Linnast läbi voolav jõgi oli kunagi piiriks Püha-Rooma keisririigi ja Prantsusmaa vahel. Sel ajal kui Vienne´i kerkisid Jumala kõikvõimsust ülistavad kirikud, jooksid meil Mürkad alles paljaste tilludega metsas ringi.
Linn mõnules oma laupäeva olekus. Väljakul, nagu laupäeviti vist kõigis vähegi arvestatavates prantsuse linnades, oli suur turg. Inimesed istusid kohvikutes, lobisesid ja vaatasid teisi.

Selle näiteks ka üks pilt mõnulevatest kassidest.

Meie kohvikupildi panin (lisaks nendele värvilistele kohvitassidele) üles sellepärast, et meie 2-tunnise istumise tulemusena päevitas mulle t-särk selga. Kuupäev oli seejuures kolmas oktoober! Elagu Lõuna :)
Kohvikuakadeemia käsitles seekord poliitikat. Jutukas Sophie rääkis selgeks austria poliitika ja Clarissa (sakslane) , kui loa sai, toetas omalt poolt. Mõlemas riigis olid hiljuti valimised. Kuum-kuum!Ja nii me seal targutasime. Me plaanime siin Marise ja Algisega valimispidu, sest sel aastal, tulevad valimised teisiti

http://www.facebook.com/group.php?gid=121146510557

Mu koduke on tilluke...

...kuid see eest lae all!

Lõppes meie kommuunielu ja eestlaste pesa Lyoni kolmandas linnaosas. Kõik tibud lendasid kodunt välja ning pärast korteriturismi on minu valitud uus kodu vanalinnas. Otse Balletikooli, tai-restorani ja stripibaari vahel. Maja on arvatavasti ehitatud 20.sajandi päris alguses - laed on nii mõnusalt kõrged, sest algselt siin elanud töölistel oli vaja ära mahutada ka oma masinad!

Asukoht on nii keskne kui veel olla saab. Õhtuti on kojutulek lausa lust: kui peol on tunne, et viie minuti pärast tahaks magada, siis juba kümne minutiga on see võimalik! Minu elukaaslaseks on Réunioni saarelt (Madagaskari lähistel) pärit Fanny, kes on 20-aastane arstitudeng. Muuseas, juba 4.kursusel. Ärge küsige, kuidas see võimalik on. Ma ei ole tal veel imevõimeid märganud, kui ehk imehea maitse sisustamisel välja jätta. Ta näib mulle väikeste detailide printsessina - ta paneb näiteks suhkrutoosi vaniljeoksi, et see mõnusa lõhnaga oleks...

Lagede kõrgus on minu õnn, sest ainuke konks selle magusa muinasjutu-korteri juures ongi see, et tegelikult pole mul mitte oma tuba, vaid rehealune. Pildilt on näha valge trepp, kust pä

äseb valgete kardinatega ümbritsetud voodikohani. Aususe huvides, mul on ka väike öökapp ja suisa kolm lampi. Elutoas ka büroo ja riiul.

Ja kui nüüd hindadest rääkida, siis maksan selle rehealuse (küll superarmsa ja heas asukohas, aga ikkagi rehealuse) eest rohkem, kui Tartus keskmise 2-toalise korteri üür. Aga C´est la vie heaoluühiskonnas. Ja asukoht maksab.

Just lugesin artiklit prantslaste kulutamise võrdlusest aastal 1957 ja 2009. Selgub, et aastal 2009 läheb neil protsentuaalselt vähem toidule kui 1957.aastal. (Tundub uskumatuna, kui kõiki neid restorane vaadata) Samas kulub sissetulekust elukohale võrreldes varasemaga lausa 18% rohkem...

Naabrid tunduvad siin olevat bobo´d. Esimene bo tähistamaks bohémien´i ja teine bo võrdub bourgeoise ehk siis kokku boheemlasburžuaa.

Inimesed, kes käivad lihtsate ja naturaalsetena näivate riietega, mis tegelikkuses maksavad 4-kohalisi summasid ning soeng stiilis à la astusin just voodist välja, on tegelikkuses Schwarzkopf...

Esimene naljakas kokkupuude naabritega ei lasknud end kaua oodata.
Majal on sisehoov, mistõttu kostub lahtistest akendes juba paar õhtut alumise naabri kitarrimängu.

Hommikul põrkasin ühe kitarrikastiga noormehega trepil kokku ja avaldasin kohe oma imetlust, KUI ilusti ta eile mänginud oli...Ta oli väga üllatunud! Meelitatud

muidugi ka. Aga tundus, et kuidagi liigagi üllatunud. Õhtul koju jõudes tuli meie alumise korteri uksest välja seekord teine kitarriga noormees.

Arvata on, et hommikune kiitus läks õigest virtuoosist mööda...

Ood mu uuele kodule oli kõik selleks, et Teile teada anda! Nüüdsest ootan postkaarte, kirju ( ka musta leiba ja kaerahelbeid)

aadressil:

4, rue des petites

feuillants,

Lyon 69001,

France

M.