Reklaamipaus...

ehk mõned kiitmist väärt kohad aprillikuus:

Üks väga tore kontsert elutoas. Lugesite õigesti, aga selguse huvides: tegu polnud mitte minu elutoa, vaid assotsiatiivse baariga (kas eesti keeles on selline mõiste olemas?). Lihtsalt öeldes on tegu kohaga, mille eesmärk pole kasumi teenimine, vaid ots-otsaga kokku tulemine, töötajateks tihti vabatahtlikud, joogid soodsad, kuid tihti oodatakse esimesel korral n.ö liikmeks astumise tasu. Üks näide veel ühest laadsest kohast Lyonis on siin: http://www.boulangerieduprado.org/

Ere kontserdikoht ise asub täiesti tavalise elumaja 6.korrusel ning seal elavad 4 üliõpilast. Aga kuna korter on jaotunud kahele korrusele, siis mõtlesid sealsed elanikud, et miks ka mitte kasutada paar korda kuus oma elutuba kontserdi- või teatrilavana ja paralleelselt näitusesaalina. Eksole. Nii toimuvadki seal legendaarses elutoas alates jaanuarist väiksemad ja suuremad jämmid ning seinal ripuvad aeg-ajalt vahetuvad maalid ja fotod. Eesmärgiks anda andekatele võimalus esineda, kultuurinäljastele vahetu kontakt artistidega ning peaasi, et oleks maru! Info sündmuste kohta levib listi kaudu, kuid eelkõige suust suhu (just välgatas, et ehk rikun siia netiavarusse kirjutamisega nende saladuse-aura ära?).

Järgmine aasta plaanivad needsamad ettevõtlikud luua võrgustiku korteritest, kel piisavalt suur elutuba ja tahtmist enda juures võõrustada.

Sealsamas elutoas said kokku kaks kitarri, flööt ja tšello ja oi mis taevamannat kõrvadele kostma hakkas...Kaks flamenkokitarri viisid mu nii kaugele, et alustasin kitarriõpinguid. Siiani läheb täitsa hästi (eriti kui eksamid siinsamas ja asendustegevust ju väga vaja) ja oskan C,D,E,G,A akorde.

Nüüd kus kiitsin elutoa kontserdit taevani, saagu avalikuks ka nimi: Cocoon berché. Kui Lyoni satute, hoidke silmad-kõrcad lahti, sest kes otsib, see...Seda nimekirja (minu jaoks) uutest headest kohtadest võiksin jätkata, olgu mainitud aprillikuu lemmikud: Belle Equipe, Phoebus, La Fourmi Rouge, Bec du jazz.

Paar tunnikest Pérouges´is. Täielikult säilinud keskaegne linnus-linnak vaid paarikümne minuti kaugusel Lyonist. Külm ja vaikne kirik, müürid ja kokkulitsutud majad, kõik hallikas-must ja kivist. Kuid suuruselt hoopis pisem kui Tallinna vanalinn ja mõistagi väiksema poe- ja turistikontsentratsiooniga. Prantsusmaa on ilmselt selliseid keskaja pärleid täis, kuid see ei vähenda Pérouges´i väärtust küll mitte tilkagi.

Veel pean mainima, et meil väga soe ja oleme nüüdseks kaugelt ületanud keskmise eesti suveilma tasandi. Basiilik ja münt kasvavad akna peal nii et mühiseb.

palju õnne argipäevaks ehk lihavõtted à la prantsuse

Esimene erinevus, et siin on Suure reede asemel vaba esmaspäev. Päeva alustuseks käisime kirikus - lasin end Sabine´l ja Mikael´il kaasa veenda ja ei pidanud pettuma. Kuigi ei muutunud mu ammune teadmine, et tunnen end Jumalale (või nimetage kuidas soovite) palju lähemal metsas jalutades või merd vaadates, kui kuldses kuues kirikuõpetaja juures, kes viirukiga edasi-tagasi vehib ja deemoneid välja ajab. Aga pean tunnistama, et sellest hommikust jäi ometi nii hea tunne terveks päevaks. Mul pole kirikus käimise harjumust (aga olen seal alati kui janunev turist), aga mulle meeldis. Meeldisid need inimesed. Meeldis, kuidas paljud noored pered oma viiepealise lastekarjaga olid kõik ilusti ära kammitud ja laulsid kogu südamest (miskipärast tuli silme ette episood sarjast ´´Väike maja preerias´´). Meeldis see meie reas istuv kasuka ja paljude sõrmuste ja lakitud küüntega hallipäine šikk daam. Meeldis, kuidas inimesed kõik pärast kiriku ette lobisema jäid.

Seejärel käisime turul ja saime imeodavaid ja imemahlaseid puuvilju.Mmmm...!See pühapäeva-hommikune turu-rituaal, karjuvad kaupmehed ja mõnusad maapapid juustukerade vahel.

Päeva veetsime pargis, mis oli täis (elu)kunstnikke, žongleerijaid, muusikuid, perekondi, paarikesi...Kõigil naeratus näos: majanduskriis, rutiin ja argipäev on päevaks sõnavarast kustutatud.

Õhtul värvisin esimest korda elus sibulakoortega mune. Niidiga ümber munade tiirutades ja äralibisevate koortega jännates (ja peaaegu juba alla andes) mõtlesin oma vanaemale, kes sellega alati nii imelihtsalt hakkama sai. Lõpuks panin kõik koos potti ja valasin ohtralt peene äädikaga üle. Väga ilusad tulid! Sõime Tõnni, Merikese ja Meriliga kilu ja koksisime mune. Nüüd ei saa ütlemata jätta, et minule kuulus tõeline võitjamuna, see mean machine, kõikide teiste korvisolevate hirm...

Muu hulgas võtsime läbi elulised teemad nagu Naksitrallide sugu (palun kinnitage, et teie arvates ei ole Muhv naissoost!?) ja jõudsime järeldusele, et keskmine eestlane on vähemalt prantslasega võrreldes küll tõeline Murueide tütar: viinasokid ja seenetundmine tuleb meil emapiimaga. Või on eestlastel lihtsalt rohkem maa-vanaemasid?

Olen pisut keelepede...

...ja võtan arutlusele viimased silma jäänud keele-peensused.

Eile arutasime, kuidas need maagilised 3 sõna ´´ma armastan Sind´´ on eri keeltes täiesti erineva kasutusega (mitte tähendusega?). Ameeriklased lisavad tihti lihtsa telefonikõne lõppu ´´luv ya´´ (millel on erinev varjund I Love you´st, mis mõeldud pigem üks-ühele situatsioonides). Sakslastel on armastajatele (ja tõesti ainult neile) ´´Ich liebe dich´´ ja n.ö kergeks versiooniks, mida võib öelda nii enne väljaminekut armsamale või ka vanematele ´´ich habe dir Lieb´´. Prantslased kasutavad telefonikõne lõpetuseks heade sõprade vahel ´´bisous´´(ei ole üllatav, ma tean) ja ´´je t´aime´´ käib ka tõesti vaid kahe inimese vahelistesse suhetesse. Aga mulle näib, et prantsuse keeles on tohutult lai sõnavara ninnu-nännutamiseks, ...Minu jaoks on see igasugu vokaalide lisamine muude tähtede otsa: lulu, chouchou, coucou, doudou...Lisaks soovivad siin kõik pidevalt ´´Bonne journée ja Bonne après-midi ja Bonne soirée ja bon weekend´´ (head päeva - õhtut ja nädalavahetust), mis eesti keeles kõlaks kuidagi veidralt. Kas ma ütleks oma sõpradele enne lahkumist, ´´meeldivat õhtut!´´.Kuidagi pingutatud tunduks. Aga siin on see A ja O.

Aga kuidas meil selle õrnutsemisega eesti keeles on? Pidin vestluse lõpetuseks tunnistama, et meil on vist üsna külm keel (aga mitte külmad inimesed!). ´´Ma armastan Sind´´ on vähekasutatav rariteet. Aga ehk nii ongi õige, tihe kasutus rikuks erilisust. Öelda tuleb siis kui tunne on. Aga siis alati! Loo moraaliks ja püandiks panen seekord, et telefonikõne lõppu öelge edaspidi eestipäraselt: ´´Jälleni!´´

Mulle meeldib see siinne tervitus- ja hüvastijätu tava (eriti nüüd, kus ma enam põsemusi-situatsioonis suude kokkupõrget ei karda). Alati on kindel, et poisid suruvad omavahel kätt ja poiss-tüdruk ja tüdruk-tüdruk teevad põsemusi. Ebamäärane edasi-tagasi kõikumine jääb ära. Kuigi tunnistan, et vahel tahaks ilma selle tseremooniata. Viipad käega ja kaod, à la Eesti noh :) Tihti olen hinnanud valesti seltskonna suurust. Saabun kuhugi ja laua ümber istuvad umbes 10-15 inimest. Ma ei lähe ju ometi neid kõiki musitama. Liiati veel siis, kui tean neist vaid paari. Viga! Bisous võrdub enese esitlemisega ja on umbes sama normaalne, kui meil külla tulles kingade jalast ära võtmine (mis siin muide ei ole üldse mitte enesestmõistetav).