Au tööle!

Olgu sissekanne pühendatud tänase päeva kangelastele ja käimasolevatele eksamitele. Au tööle! Aga tegelikult käisime vaheajal Bordeaux, sellest ongi see lugu.

Läksime autoga ja ehk reisi kõige meeldejäävam osa oligi läbi Prantsusmaa vuratud 600 km. Teele jäi siinne suurim metsamassiiv (les Landes, mis Eesti metsadele silmad ette annab - mitte ühtki inimest või asustust, vaata palju tahad ikka need lõputud männid), vulkaanid (Auvergen´i maakonna uhkus) ja Keskmäestik. Piiritu vabaduse tunde sellest ilust ja ümbrusest saime ehk kätte, isegi kui see tähendab maksustatud maanteed pidi möödavuhisemist.

Bordeaux ise meenutas mulle Peterburgi. Viimase kasuks, muide. Bordeaux oli kuninglik: lai jõgi ümbritsetud uhke promenaadiga, palju suuri platse purskkaevudega ja valdavalt madalad majad. Reisi põhiliseks sõnaks kujunes buržuaa ja see sobib hästi kirejeldama ka seda linna. Aga miks ikkagi buržuaa?Sest korteris, kus ööbisime, elutsesid siiani minu silmile nähtud esimesed päris kommunistid. Elutoas suured maalid Trotski, Lenini ja Marxiga. Olen juba varem maininud, et siin on vasakpoolsus midagi hoopis muud kui meil. See on vastupanu, antikapitalism, revolutsioon ja mäss. Olgu kuidas on, mul oli igatahes kuidagi väga kõhe, kui Lenin kogu aeg seinalt jälgis, ükskõik kas süües, lugedes või niisama juttu rääkides. Ruumis, kus elasime, leidus lisaks Lenini 12.köidetud teosele ka viimase büst ja lugematu arv raamatuid marksismi-leninismi sotsiaalseselt (positiivsest) mõjust inimkonnale. Tipp oli muidugi see, kui möödusime koos teetöölistest ja KUI imetlevalt neid siis vaadati. Olgu, võib-olla see viimane oli juba minu elav fantaasia.

kolm Kanget

vettsülgav põrandpurskkaev ja kõik ongi topelt

Usun, et linnadest rohkem suudab mind alati üllatada loodus. Bordeaux´st 50km eemal asuvad Pylat düünid - 80m kõrgune liivakõrb, ühelt poolt piiratud ookeani ja teisalt männimetsaga. Sealt välguna allarullimine ja pärast kõrvadest ja ninast ja taskust ja varbavahelt ja juustest ja... liiva väljarookimine on üks kogemus, mida ei unusta.

hüppepilt: Mari ja ookean

düünid

Viimasel päeval käisime külas Karitil, kes 70km Bordeaux´st eemal - Marmande´s - oma vabatahtlikku teenistust läbi viib. Armas koht, küll ehk pisut unine, ei toonud meelde HU lugu depressiivsetest väikelinnadest. Sest väiksus ei võrdu tegevusetus (passimine) ja kohatud inimestel energiat ja soojust jagus. Sain tuttavaks ka tema punapäise ülemuse Cathyga, kes tõi kohe meelde lood Väikese Nõia raamatust ja kelle aktsent oli nurruv ja 100% lõuna.

Varsti lisan kogu seiklusest pilte ka. Seniks ikka, au revoir ja au tööle!