Métro-boulot-dodo...

Fännide tungival soovil kajastan pisut oma viimaste nädalate tegemisi. Panen pilte ja seletan juurde, kuidas asjad olid.

Esimene pilt - pühapäev pargis.

Meil on siin endiselt kuldne sügis, päeval 15´C. Olgugi, et prantslastel on jõuluostlemise hooaeg täies hoos ja isegi jõuluturg tehti täna lahti.

Keskmisel pildil petanque´i mängivad papid, kes on jõeäärse pühapäeva kindel koostisosa.

Un histoire d´amour à Lyon...

...aga siiski ainult filmis ehk lugu sellest, kuidas armastusfilmi väntasime.

Pühapäeval otsustas Chris korraldada videovõistluse.

Meeskonnad said kõik teemaks ´´Une histoir

e d´amour à Lyon´´, varustusse kuulus filmimisvõimeline digikas ja monteermisprogramm. Õhtu lõppes filmide ühisvaatamise ja žürii (Chrisi näitlejatest korterikaaslased) otsuse väljakuulutamisega. http://www.youtube.com/watch?v=3QVMrQ6GmMQ

(vaadata suurelt ekraanilt, et video kinni ei jääks)

Vastuse sai igavikuline küsimus (ei, mitte kuidas saab moos kommi sisse), vaid kuidas saab vein pudelisse.

Käisime Beaujolais Nouveau sisseõnnistamisel. See on prantsuse veiniekspordi nr 1 ja selle väljatulek tähendab Lyoni läheduses asuvale Beaujolais piirkonnale nädalast festivali. Ilmselgelt kirtsutavad prantslased s

elle veini kvaliteedi peale nina, sest septembris korjatud viinamarjadest tehtud vein ei saa ju novembriks veel maitsev olla!?Aga see on suursündmus igatahes. Meile tähendas see veinitehase külastust, palju degusteerimist ja natuke tantsu. Kuidagi uusaasta tunne tekkis, kui enne südaööd lugesime sekundeid, et kuna siis ikkagi tohib seda kuulsat Beaujolais Nouveau´d juua.

Sellistes hiiglaslikes maa-alustes tsisternides säilitatakse seda peent märjukest.

Väike video rongkäigust, kõigest mõned minutit uue (Beaujolais) aasta alguseni!

Tähelepanelik lugeja märkab, et pealkirjaks on fraas, mis tähistab ülimat rutiini (tõlkes metroo-töö-tudu ei kõla nii veenvalt) Siiani pole seda ette tulnud, aga...see käib etteruttavalt kahe järgmise nädala kohta, mil mattun oma eksami ja ettekannete ettevalmistustesse. Mul on alati prantslastele oma õigustuseks tagataskus fraas, et kujutage ette, et peaksite tegema ettekande mõnes muus, näiteks inglise keeles. Tavaliselt järgnevad imetlevad näod. Loodame, et mõjub ka professoritele.

Mis on ühist kuldsel sügisel, metsseal ja lihasvalul...?

...neid kõiki leidub Jura´s!

( mitte segi ajada eesti hääldusega: ´´u´´tuleb hääldada pikalt ja ´´j´´ susistada)

Miks see regioon tuntud on? Üllatus, üllatus - vein! Meil olid siiski teised põhjused, kui otsustasime laupäeval Marisega matkapäeva teha. Jura mäestik sirutub 400 km pikkuselt Alpideni välja. Võtsime ette aheliku kõrgeima mäe - Grand Colombier´i (1535m).

Uurisin internetist enne, kus algavad ilusamad rajad ja ettevõtmises ei tundunud midagi keerulist. Roniga alla tunni sõitu, peatus Culoz ja läheb lahti! Kohale jõudes oli tunda, et linnakeses pole just väga tihti n.ö võõrast verd liikumas. Ehk siis prantsuse depressiivne väikelinn. Ja kuigi seal tõesti ei vohanud hullult kaubandust ja silma jäi täpselt üks koht, kuhu õhtul minna, kujutaksin ma väga hästi ette seal elamist. Või no vähemalt seal tihti käimist. Värske õhk lööb pahviks, majadel on lillekastid ja inimesed teretavad üksteist.

Vasakul: unustatud kabel. Paremal tüüpiline maja Culozis.

Suur vahe Eesti väikelinnadega, et siin pole silma jäänud ühtki puitmaja.

Vagunisaatja juhatas meid isiklikult turismipunktini, mis loomulikult oli aga laupäeval suletud. Suunast saime aimu kohaliku kioskimüüja käest, kes meie soovile mäe otsa ronida küll veidi kahtlustavalt vaatas. Rada sai alguse siit...

Viinamarjaistandus ja loss, kus vähemalt infosildi järgi Prokofiev puhata armastas. Hooaeg läbi ja meie kellahelisatmisele keegi ei vastanud.

Viinamarjaistandus rendile anda.

Raja alguses nägime jahimehi, kes olid juba veinipudelite lahendamisega ametis. Mõnusad papid, koerad autodes haukumas. Üks eriti punaste põskedega härra vibutas, et sealt edasi läheme me omal vastutusel: nad olla metssiga haavanud. Teised seejuures irvitasid. Ei saanud aru, kas ta tegi nalja või rääkis tõsiselt...

Igatahes kuulsime umbes kahe tunni pärast, olles juba ronimise nägu ja seljad higised, põõsast krabinat. Aga see ei olnud selline väike krabin, mida näiteks siil või kass tekitada võiks.

´´Ei liiguta!Taganeme!´´ on ainus mõte, mis peast läbi käis.

Oleks tahtnud hirmu pärast Marisele sülle hüpata. Samas oli nii naljakas. Igatahes järgmised kilomeetri või kaks käisime mõlemad suured kivid käes. See võis päris naljaks paista. Ise ähivad ülesrühkimise taktis ja siis kannavad kive käes :)

Natukese aja pärast ilmus kuljuste kulinal välja jahikoer. Kadus aga sama järsku, kui tuli.

Loodus oli oma viimases faasis, kõdulõhnane ja ilus. Matkaraja konks oli selles, et tee keerutas ja käändus igal võimalikult juhul. Matkasime (küll koos väikeste pausidega) hea viis tundi, kuid´´see on ju siinsamas!´´ ei tundunud pimeda saabudes enam argument. Päris tipp jäi seekord võtmata, aga tundub siiski, et käisime sügise võlumaal...

Järgmine päev pidin end voodist maha veeretama, et ei peaks kohe hellaks jäänud tagumikule tõusma . Aga kindel: Juras ei olnud jura!

Kultuurist ja kuidas proovisin saada Mariaks Helisevas Muusikas

See nädal oli kultuurne. Kaks ilusat elamust.

Lyoni rahvuslik sümfooniaorkester kutsus kõiki üliõpilasi tasuta kontserdile. Siinkohal kummardus: KUI palju võimalusi on siin üliõpilastel odavalt või suisa muidu igale poole üritustele saada!

Mängiti vene heliloojaid (Liadov oli minu jaoks täielik imeleid) ja kellegi Colin Matthewsi viiulikontserti. Viimane ei avaldanud küll erilist muljet, kuna solist väänles ja pingutas oma lavalise liikumisega kõvasti üle. Muusikaks ei jäänud ruumi, nii ma kuulasingi viimased viis minutit silmad kinni. Oli parem.

Aga süda läks soojaks, kui avastasin orkestri uue aasta kavast, et muuhulgas tulevad siia esinema ka Kristjan Järvi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Süda paisus uhkusest. Enne kui ennast peatada suutsin, hakkasin juba naabrile (kusjuures täiesti tundmatu hiinlane) neid kaht kontserti soovitama.

Teiseks. Lyoni Beaux Arts muuseumis on iga kuu esimesel reedel muuseumiöö. Uksed avatud kella 22-ni, giidiga tuurid ja muusikalised vahepalad. Eile olid kord modernistide käes. Õhtu tipp, kui asuti illustreerima üht skulptuuri: elektrikitarri tinin ja kõmin, samal ajal väänles kiilas tantsijanna põrandal. See oli korraga sürri, tabav ja tobe. Etenduse ajal naersin pihku, pärast kõvasti ja südamest.

Lisaks käisin sel nädalal pisikesel töövestlusel. Ema otsis kaheks tunniks nädalas oma kahele tütrele (4 ja 7) inglise keelt kõnelevat lapsehoidjat. Aga kuna see toimus agentuuri kaudu (ei mingit ümbrikupalka!), siis kestis ´´pisike´´ töövestlus peaaegu 2 tundi (!). Minu ettekujutus, et lähen lauluga (mitte otseselt, aga lenneldes nagu tegi Maria Helisevas Muusikas) ja olengi võetud, osutus naiivseks. Alustuseks jäin loomulikult õige pisut hiljaks. Kes siis ikka tööintervjuule täpselt läheb, eksole? Seejärel vestlesime 4o minutit, vaatasime koos minu

CV-d, ta esitas igasugu kavalaid küsimusi, rääkisime Eestist ja minu tulevikust. Muuhulgas olen nüüd agentuuri reservis eesti keele eraõpetajana, kui keegi peaks kunagi eesti keele eratunde soovima. Seejärel pidin ära täitma nelja (!) lehekülje pikkuse ankeedi, kus olid muuhulgas järgmised küsimused: ´´Millised on Teie kasvatuslikud põhimõtted a) söömise b) korrahoidmise c) lõunauinakute kohta?, Mida teete, kui laps teile ei allu ja end pikali viskab? Kirjeldage üht päeva koos kahe lapsega, kuidas selleks valmistute?´´ jne jne. Ehk siis kõik need asjad, millest juba rääkinud olime. Aga seekord kirjalikult...

See ankeet võttis tubli 40 minutit. Endal oli õigekirja pärast piinlik ja lootsin sisimas, et ehk ta loeb mu vastuseid pärast, kui ruumist lahkunud olen...Aga ei.Vaatasime taas kõik koos läbi, rääkisime veel minust ja minu kogemustest lastega.Lõpetuseks väike rollimäng, kus tema oli 4-aastane Chloe´i ja mina läksin talle esimest korda kooli vastu. Hahaa!Tulemus oli see, et preili intervjuuerija ütles, et ma pean lastega kindlasti aeglasemalt rääkima. Vot, mis tähendab inglise keele oskus Prantsusmaal. Peab oskama, aga et NII kiiresti...Aga eks vaatame, kuidas sellega jääb. Hea meelega teeniksin pisut taskuraha ja oleksin guvernant.

PS-Täna ütles Amin teatritunnis, et see on ju nii ilmne, et ma pole prantslane. Ma nimelt naeratan hoopis teisiti.

Ma teadsin ju küll, et ainult pinali ostmisest sissesulandumiseks ei piisa :)

Metroo.

Metroo kui tasuta teater. Inimesi igas vanuses, olekus ja värvis. Lisaks saab häbitult rakendada kokteilipeo sündroomi: tegeled oma asjadega, aga paratamatult osaled ka teiste vestluses.

Reportaaž täna õhtust.

Metroos oli seisak. Üks närviline kipsis käega noormees hakkas üle jaama karjuma, KUI s..t siinne süsteem ikka on ja üleüldse, kuidas saab teda niimoodi ootama panna jne jne. Ta vajutas pärast 1-minutilist ootamist hädaabinuppu ja kui liini teises otsas kostus abivalmis hääl, saatis noormees ta sinnasamusesse. Et teda tõsisemalt võetaks, räppis ta oma pahameele juurde paar värssi. Ise paksult rahul. Kusjuures kell oli 21.30 ja olen kindel, et tal polnud mitte kusagile kiiret. Inimesed ümber naeravad südamest ja pööritavad mõistvalt silmi.

Vahetan metrood ja liinil A ootab uus etendus. Araabia vanahärra vastu istuvad kaks noormeest. Sellised popid ja noortepärased, kellest üks oli ilmselt baleriin (vaatasin enne, kuidas ta seisis ja tavalised inimesed ei seisa nii). Mõlemad kuulavad ipodist muusikat.

Järsku vanapapi purskab: ´´Pardon!´´

Üks poistest võtab klapid peast.

-´´?´´

-´´Mis te nühite siin mu jala vastu? Pardon, ma ütlesin´´

Poiss vaatab nõutult edasi, veidikese aja pärast tõuseb ja läheb eemale.

Aga vanahärra on juba üles ärritatud. Ta võtab ette teise poisi.

´´Elu on ilus, jah?Kõik hästi, mis?´´Küsib ta õelalt.

´´Eeee,jaaa...täitsa hästi läheb´´, vastab poiss. Endale arusaamatus näkku kleebitud, miks teda üle kuulatakse. Alguses kuulab hea tahte märgiks, millest jutt käib.

Vanapapi toriseb ja vingub oma habemesse. Poiss kaotab huvi.

´´TÖÖTADA on vaja, ma ütlen!!Merde!Te ei saa ikka millestki aru!!´´räuskab vanamees järsku. Kõik ümberringi purskavad naerma.

Metroost väljudes jutlustab vanapapi ikka veel. Tänu papile tegime aga baleriinpoisiga tutvust. Jutustasime maailmast ja metroost. Veel enne kojujõudmist koputas keegi õlale. Tavaliselt siin selliseid kokkupõrkamisi (mida Tartus, teel Raekojast raamatukokku, on keskmiselt 3) ette ei tule. Ja järsku tundsin, et olen siin kodus. Nii lihtsalt see käiski. Ma polnud enam anonüümne.