Nädalavaetus Marseille´s ehk lugu sellest, kuidas Vahemeri võitis mu südame

Jätkates sünnipäevalainel, oli minu suurimaks kingiks reis Marseille´sse. Olgugi, et tohutult räpane (prügikastid ei ajanud mitte lihtsalt üle, vaid olid mattunud isehakanud prügimägede vahele), jättis Vahemere äärne linn mulle väga hea mulje. Prantsusmaa suuruselt teine linn, kus prantsuse keelt kuuleb vähe ja ka traditsioonilist boulangerie´d on keeruline leida. Laenan ühelt tuttavalt, kes kasutas linande võrdluseks naise tüüpe ja panen kõrvuti Lyoni ja Marseille. Kui Lyon võiks olla pigem tegelaskuju Tšehhovi Kirsiaiast, siis Marseille oleks Avril Lavigne meremehe triipudega särgis. Tegime reisiseltskonnaga väikest mängu ja iga kord mõnda eriti ilusasse kohta jõudes küsisime: Lyon või Marseille? Elamiseks eelistaksin esimest, kuid Lyoni kaht ja olgugi imeilusat jõge ei anna siiski mere ja sadamaga võrrelda. Lisaks leidsin Marseille äärelt ühe uue Prantsusmaa kohustusliku vaatamisväärsuse - les calanques!

Les calanques

varvas vette ja minu uus sõber

Tänavakunst

Meie öko-hinged ei lasknud prügikasti kõrvale lebama jätta täiesti kinnises plastikkotis olevaid teepakke.

seltskond: Carolin, Sophie, jean-Marc ja Sabine

Tagaplaanil paistavad Lõuna-Alpid

22 - viimne taks?

Sel aastal oli 11.märts eriline, sest mitte keegi minu olulistest inimestest ei unustanud mind!Olgu siis Facebook´i seinal või pakk omatehtud villaste sokkidega. Lisaks on hea meel, sest selle aastaga on uusi olulisi inimesi lisandunud.

Oma sünnipäevast kirjutamiseks andis tõuke see, kui (ilmselt küll nüüd viimased) kaks kaarti ja ühe sõnumi sain veel täna hommikul. Aitäh teile kõigile!

Mul on kerge tulema tunne, nagu oleksin millegile hiljaks jäänud või liiga kaua venitanud. Eriti Prantsusmaal, kus Bac (keskkooli lõpudiplom) saadakse tihti juba 17 aastaselt. Mu korterikaaslane on 20.aastane ja arsti 4.kursusel (!),päris paljud siinsed 22-sed on lõpetamas magistriõpinguid...Aga stopp! Mul on hea meel olla, khm, mitte vanem, aga enamate kogemustega :)

Ja pealegi, 26-lootus uus!

Fräulein Helga ehk prantslaste keeleõppimisest

Loodetavasti ei kinnita järgnev paljude stereotüüpi prantslastest, kes ei oska ega tahagi võõrkeeli rääkida. Minu kogemust mööda nad tahavad küll ja isegi väga... aga miks siis mitte?

Käisin saksa keele tunnis. Alguses olin kindel, et sellest tuleb tõeline pähkel. Õppida prantsuse keele kaudu teist võõrkeelt - ilma, et aju seejuures krussi tõmbaks? Vähe tõenäoline! Kuid siiski: siiani tõlgin paralleelselt tekste prantsuse ja eesti keelde ja aega jääb ülegi! Aju tõmbab krussi selle peale, et saksa keele tunnis siginevad aeg-ajal prantsuskeelsesse juttu saksakeelsed väljendid (ja mitte vastupidi) Ei, ma ei taha öelda, et olen keelte peale wunderkind, vaid nalja teeb hoopis keele õpetamise metoodika. Viimati julgesin tunnis kaks lauset järjest (!) saksa keeles öelda ja tunda oli, et klassi sigines pinev ärevus. Ma loodan, et asi on meie konkreetses fräulein Helgas ja igal pool olukord nii drastiline pole. Aga enamikul klassis olijatest on saksa keele õppimise štaasi rohkem kui ühe käe sõrmedel saab üles lugeda.

Lisaks olen kohtunud mitme inimesgea, kes jutu järgi õpivad ülikoolis inglise filoloogiat. Just nimelt -oma jutu järgi, sest muidu küll ei ütleks.

Aga seda suurem on rõõm, kui juhtub ette mõni tõeliselt armsa aktsendiga inglise keelt vabalt rääkiv konnasööja.

Räägib muidugi see, kelle vene keele õppimise karjäär on 11 aasta pikkune ja tulemus njetu.