Tänapäeva muinasjutt

Elas kord üks erasmuslane, kuid kutsugem teda siin muinajutus Tuhkatriinuks. Eelmisel laupäeval sai see tavaline tüdruk Euroopa äärealalt kutse ballile. Selle nimel sai Tuhkatriinu mitu päeva hilisõhtuni lapsi valvata, sest Cluny kloostris toimunud üritus nõudis kahtlemata uuendusi garderoobis. Teine katsumus oli poeskäik ning lugematu kinga- ja kleidiproov. Tuhkatriinu nimelt pole loomult eriline šoppaja. Neli tundi ´´tööd´´ ja tulemuseks lihtne, kuid elegantne väike must kleit ja kontsakingad, täpselt nii kõrged, et säär välja tuleks, aga et ikka tantsida saaks.

Ball toimus tuhande aastase ajalooga Cluny kloostris. Viimane asub Lyonist tunnikese auto, khm , või poole päeva kalessisõidu kaugusel põhjas. Kloostri vanus pole miski liialdus, sest Cluny tähistab tõepoolest just nüüd tuhande aasta möödumist päevast, mil Aquitaine´i hertsog Guillaume andis käsu benediktiini kloostri rajamiseks paavsti võimu all. Keskaja vältel kogunes Cluny´st üks võimsamaid usukeskusi, millel üle Euroopa lugematuid harusid. Prantsuse revolutsioon tegi oma töö ja enne kui muinsuskaitsjad jõudsid suud paotada läksid iidsed hooned kividena müüki. Alates 19.sajandi keskpaigast asub endises kloostris kool, kus õpivad tulevased tööstusinsenerid. Aga koridorides ringi jalutades (kloostriga samas majas asub ka ühikas) tuleb paratamatult meelde Harry Potter ja Sigatüüka võlukool. Seekord juba 75.korda korraldas sama kooli teine kursus balli. Keskööl seisid Tuhkatriinu ja tema saatjad vapralt järjekorras. Ootasid külmas tuules ja kannatasid napis õhtukleidis, sest saba edenes visalt. Kloostrisse sisenedes ootas ees sajandite hõng, erinevad saalid, elav muusika ja šikilt riietatud inimesed igas vanuses. Olgu öeldud, et Tuhkatriinu nautis väga seda pidevat moešõud ja võimalust mõttes kleite kommenteerida. Tunne nagu predisendi vastuvõttu vaadata, aga seekord live´is.Eriti meeldis, kuidas mõned tüdrukud ajasid balli sassi oma pulmaga: valged ja kreemitorti meenutavad puhvis lumivalged kleidid üll... Klooster oma auraga oli piisav muinasjutt, et dekoratsioone polnud väga vajagi. Kuid siiski...nimetan mõned saalidest: St Germain (20-30ndad Pariisis), Copa Cabana (troopika), disco (kus tõesti kõlasid lugematud diskoklassikud ja esinejad olid ülekullatud), araabia (ja oi oi neid kõhutantsijaid)...Aga Tuhaktriinul jäi hing päris kinni, kui ilutulestik algas ja pargi kohal taevas särama lõi.

Vaadake videot ja saate glamuurist aimu.

http://www.livestream.com/gadz/video?clipId=flv_bcc6362f-7fca-4650-9fec-913e77cc26ad

No nüüd on käes!Hakkan ära prantslasestuma.

Nimelt vahetus meie nurgapealses kodu-boulangerie´s omanik ja see tõi mitmeid muutusi juba harjumuspäraseks saanud saia mekki. Alguses lõbustas see mind, et Fanny natuke nagu nurises, et ´´näh, pole ju vaja muuta, kui hästi toimib...´´ ja ´´kujutad ette, nad enam ei teegi banette´i! ´´(viimane on parem variant tavalisest pikast saias baguette´ist) ja siis hommikul härra leti ääres, kes peaaegu pidi vaese müüja ära sööma, kui viimane seletas, et nad on oma sortimenti natuke kohendanud ja täpselt seda saia enam pole...nali naljaks. Aga siis kui nad ka minu lemmikule - valge šokolaadi saiakesele - mingi uue retsepti taha keerasid (rohkem jahu, vähem maitset), siis oli ka minul solvumine põhjalik.

Pseudoprobleem? Võib-olla küll, aga vaat, mis saab, kui üks aasta muudkui saia süüa. Ära harjud!

Olgu kuidas on, alates 20.juunist söön jälle kodumaa hääd musta leiba ja asi vask.

Au tööle!

Olgu sissekanne pühendatud tänase päeva kangelastele ja käimasolevatele eksamitele. Au tööle! Aga tegelikult käisime vaheajal Bordeaux, sellest ongi see lugu.

Läksime autoga ja ehk reisi kõige meeldejäävam osa oligi läbi Prantsusmaa vuratud 600 km. Teele jäi siinne suurim metsamassiiv (les Landes, mis Eesti metsadele silmad ette annab - mitte ühtki inimest või asustust, vaata palju tahad ikka need lõputud männid), vulkaanid (Auvergen´i maakonna uhkus) ja Keskmäestik. Piiritu vabaduse tunde sellest ilust ja ümbrusest saime ehk kätte, isegi kui see tähendab maksustatud maanteed pidi möödavuhisemist.

Bordeaux ise meenutas mulle Peterburgi. Viimase kasuks, muide. Bordeaux oli kuninglik: lai jõgi ümbritsetud uhke promenaadiga, palju suuri platse purskkaevudega ja valdavalt madalad majad. Reisi põhiliseks sõnaks kujunes buržuaa ja see sobib hästi kirejeldama ka seda linna. Aga miks ikkagi buržuaa?Sest korteris, kus ööbisime, elutsesid siiani minu silmile nähtud esimesed päris kommunistid. Elutoas suured maalid Trotski, Lenini ja Marxiga. Olen juba varem maininud, et siin on vasakpoolsus midagi hoopis muud kui meil. See on vastupanu, antikapitalism, revolutsioon ja mäss. Olgu kuidas on, mul oli igatahes kuidagi väga kõhe, kui Lenin kogu aeg seinalt jälgis, ükskõik kas süües, lugedes või niisama juttu rääkides. Ruumis, kus elasime, leidus lisaks Lenini 12.köidetud teosele ka viimase büst ja lugematu arv raamatuid marksismi-leninismi sotsiaalseselt (positiivsest) mõjust inimkonnale. Tipp oli muidugi see, kui möödusime koos teetöölistest ja KUI imetlevalt neid siis vaadati. Olgu, võib-olla see viimane oli juba minu elav fantaasia.

kolm Kanget

vettsülgav põrandpurskkaev ja kõik ongi topelt

Usun, et linnadest rohkem suudab mind alati üllatada loodus. Bordeaux´st 50km eemal asuvad Pylat düünid - 80m kõrgune liivakõrb, ühelt poolt piiratud ookeani ja teisalt männimetsaga. Sealt välguna allarullimine ja pärast kõrvadest ja ninast ja taskust ja varbavahelt ja juustest ja... liiva väljarookimine on üks kogemus, mida ei unusta.

hüppepilt: Mari ja ookean

düünid

Viimasel päeval käisime külas Karitil, kes 70km Bordeaux´st eemal - Marmande´s - oma vabatahtlikku teenistust läbi viib. Armas koht, küll ehk pisut unine, ei toonud meelde HU lugu depressiivsetest väikelinnadest. Sest väiksus ei võrdu tegevusetus (passimine) ja kohatud inimestel energiat ja soojust jagus. Sain tuttavaks ka tema punapäise ülemuse Cathyga, kes tõi kohe meelde lood Väikese Nõia raamatust ja kelle aktsent oli nurruv ja 100% lõuna.

Varsti lisan kogu seiklusest pilte ka. Seniks ikka, au revoir ja au tööle!