Kuidas eesti köök südameid ei vallutanud...

Toimus eestlaste jõuluõhtusöök Lyonis. Meid polnud kaugeltki täiskomplekt, aga road olid tõesti päris (Algisel Eestist kaasatoodud) .Menüüs olid verivorstid, kapsas, ahjukartulid, kõrvitsasalat ,rosolje ja kamavaht. Fanny oli vapralt valmis meiega kõike kaasa proovima - aga no mitte ükski asi ei läinud alla! Kartul ja porgand olid turvalised, aga rosoljes oli heeringas liiga vinge, kõrvitsasalat oli magus ja verivorst oli lihtsalt veri sooles (kuigi siin on see samuti jõuludel populaarne, lihtsalt pole tema maitse). Vist peaksin ootama aega pärast jõule, et tutvustada talle pelmeene hapukoorega ja tatart (kõik pärit siinsest vene poest).

Siinne jõulumenüü (või vähemalt Réunioni saarel) on pigem huitres (austrid) ja suitsulõhe. Peen küll, aga kuidagi veider oleks jõuludeks kala süüa? Aga pole siis imestada, et meie raske verivorst ja ahjukapsas teda ohkama võttis.

Kuid õnneks pole eesti köögile lood Prantsusmaal päris lootusetud - kamavaht läks Fannyle peale küll.

Koolist, valgusfestivalist ja sellest, kuidas tundub maailm pealpool pilvi

Sain hakkama siinse esimese ´´sessiga´´. Nagu Tartuski, jaotuvad eksamid destembri ja jaanuari peale. Vahe on selles, et siin on igas aines eksamid kaks korda. Rääkisin varem sellest TD (travaux dirigés e seminarid) ja CM (cours magistraux e loengud) süsteemist. Nii käibki, et enamik TD-de eksameid (või referaate või ettekandeid) on praegu ja need õiged mitmetunnised teadmistekontrollid jäävad ´´maiuspalaks´´ jaanuari. Minu TD eksamid olid kahel puhul

ettekanded. Ma vist pole iial niimoodi pabistanud! See väike ´´keelepuue´´ toob avalikule esinemisele igatahes adrenaliini kuhjaga juurde. Aga sain hakkama ja esimesel puhul isegi hiilgavalt. Hea tunne on küll, kui pärast prantslased tulevad kiitma,

et ´´vauu, nii huvitav oli!´´Väike töövõit ;) Ja mingil määral on minus seda õpetajageeni vist ka, sest olgugi, et enne pabistan nii, et süda paha, siis rääkima hakates kaob see kõik tahaplaanile ja mulle meeldib, kui mind kuulatakse .

Ja võib öelda, et ma olen ilmselt üks väheseid(et mitte öelda ainus) eestlane, kes on uurinud Normandia talupoegi 13.sajandil.

Aga teate ju seda fraasi, et ´´all work, no play, makes Jack a dull boy´´? Lyonis toimus

valgusfestival ehk Fête des lumières. Need on paar päeva aastas, mil Lyoni kõik kvartalid on kaunistatud tuledega, toimuvad valgusinstallatsioonid ja show´d. See kõlab palju magedamalt,

kui seda kirjeldada, aga tegelikkuses tõesti - nende valguskunstnike fantaasial pole piire!

Lugu algas, kui 17.sajandil tabas Lyoni suur katkuepideemia. Inimesed käisid katedraalis palumas ja lubasid Maarjat edaspidi alati austada, kui ta neid kurja tõve käest päästab. Nii läkski. Traditsioon sai tõelise hoo sisse alates 19.sajandist ja nii süütavadki 8.detsembril lyonnais´d oma akende peale tulukesed. Maagia!

Merci Marie!

Üks osa Paradiisaiast.

Raekoja plats ja talve hõbemaa.

Meie ukse ees hõljusid valgustatud lapseriided, taustaks kummituslik muusika.

Kõik, kel vähegi ärivaistu, löövad oma ukse ees leti püsti ning müüvad hõõgveini ja muud head paremat. Pildil meie nutikad naabrid. Neil oli ärplaan tõeliselt kaval - rõdult tuli muusika ja pooltundidel toimus sünkroonis tants, kõik ikka kostümeeritult.

Kui keegi plaanib detsembris Lyoni tulla, siis tasuks külastus rihtida 8.detsembri kanti. Olgugi, et massid on suured (kohati oli talvise Õllesummeri tunne), siis vaatemäng tasub end ära.

Eksamiralli lõpuks käisime Marisega suusatamas. Kool korraldab päevaseid soodsaid suusaväljasõite. Hommikune äratus (või pigem öine) kl 4.30, et jõuda kohale juba tõstukite avamiseks. Bussis tuli uni väga lihtsalt ja ärkasin selle peale, kui järsku keerutama hakkas. Tegin silmad lahti ja nägin lund! Vingerdasime mööda kitsast kaherajalist teed üles ja juba poole tunni pärast olime mäel. Sealne valgus ja lumi, mis vastu sillerdas, pani silmi kissitama. Meie kokkulaenatud varustus (elagu Couchsurfing ja Marise korterikaaslane Yann) oli hea, ilm suurepärane: sinise taeva ja paari mõnusa miinuskraadiga.

Lõunapausi tegime nii 3km kõrgusel, vaadates alla pilvedesse ja samal ajal päikese käes soojenedes. Seal on tunne, et kõik on võimalik! Mägedel lihtsalt on see võime, anda asjadele teised perspektiivid ja tuua rahu.

Suund pilve sisse?

Alla sõites juhtus ilmamuutus sõna otseses mõttes minutitega: üks hetk ei saanud enam aru, kus on maa ja kus taevas, sest kõik oli täpselt sama valge. Rajal püsimine oli päris suur kunst. Hiljem hakkas lund sadama ja sinitaevas eam tagasi ei tulnudki.

Aga milline päev! Alpes d´huez, I love you!

Métro-boulot-dodo...

Fännide tungival soovil kajastan pisut oma viimaste nädalate tegemisi. Panen pilte ja seletan juurde, kuidas asjad olid.

Esimene pilt - pühapäev pargis.

Meil on siin endiselt kuldne sügis, päeval 15´C. Olgugi, et prantslastel on jõuluostlemise hooaeg täies hoos ja isegi jõuluturg tehti täna lahti.

Keskmisel pildil petanque´i mängivad papid, kes on jõeäärse pühapäeva kindel koostisosa.

Un histoire d´amour à Lyon...

...aga siiski ainult filmis ehk lugu sellest, kuidas armastusfilmi väntasime.

Pühapäeval otsustas Chris korraldada videovõistluse.

Meeskonnad said kõik teemaks ´´Une histoir

e d´amour à Lyon´´, varustusse kuulus filmimisvõimeline digikas ja monteermisprogramm. Õhtu lõppes filmide ühisvaatamise ja žürii (Chrisi näitlejatest korterikaaslased) otsuse väljakuulutamisega. http://www.youtube.com/watch?v=3QVMrQ6GmMQ

(vaadata suurelt ekraanilt, et video kinni ei jääks)

Vastuse sai igavikuline küsimus (ei, mitte kuidas saab moos kommi sisse), vaid kuidas saab vein pudelisse.

Käisime Beaujolais Nouveau sisseõnnistamisel. See on prantsuse veiniekspordi nr 1 ja selle väljatulek tähendab Lyoni läheduses asuvale Beaujolais piirkonnale nädalast festivali. Ilmselgelt kirtsutavad prantslased s

elle veini kvaliteedi peale nina, sest septembris korjatud viinamarjadest tehtud vein ei saa ju novembriks veel maitsev olla!?Aga see on suursündmus igatahes. Meile tähendas see veinitehase külastust, palju degusteerimist ja natuke tantsu. Kuidagi uusaasta tunne tekkis, kui enne südaööd lugesime sekundeid, et kuna siis ikkagi tohib seda kuulsat Beaujolais Nouveau´d juua.

Sellistes hiiglaslikes maa-alustes tsisternides säilitatakse seda peent märjukest.

Väike video rongkäigust, kõigest mõned minutit uue (Beaujolais) aasta alguseni!

Tähelepanelik lugeja märkab, et pealkirjaks on fraas, mis tähistab ülimat rutiini (tõlkes metroo-töö-tudu ei kõla nii veenvalt) Siiani pole seda ette tulnud, aga...see käib etteruttavalt kahe järgmise nädala kohta, mil mattun oma eksami ja ettekannete ettevalmistustesse. Mul on alati prantslastele oma õigustuseks tagataskus fraas, et kujutage ette, et peaksite tegema ettekande mõnes muus, näiteks inglise keeles. Tavaliselt järgnevad imetlevad näod. Loodame, et mõjub ka professoritele.

Mis on ühist kuldsel sügisel, metsseal ja lihasvalul...?

...neid kõiki leidub Jura´s!

( mitte segi ajada eesti hääldusega: ´´u´´tuleb hääldada pikalt ja ´´j´´ susistada)

Miks see regioon tuntud on? Üllatus, üllatus - vein! Meil olid siiski teised põhjused, kui otsustasime laupäeval Marisega matkapäeva teha. Jura mäestik sirutub 400 km pikkuselt Alpideni välja. Võtsime ette aheliku kõrgeima mäe - Grand Colombier´i (1535m).

Uurisin internetist enne, kus algavad ilusamad rajad ja ettevõtmises ei tundunud midagi keerulist. Roniga alla tunni sõitu, peatus Culoz ja läheb lahti! Kohale jõudes oli tunda, et linnakeses pole just väga tihti n.ö võõrast verd liikumas. Ehk siis prantsuse depressiivne väikelinn. Ja kuigi seal tõesti ei vohanud hullult kaubandust ja silma jäi täpselt üks koht, kuhu õhtul minna, kujutaksin ma väga hästi ette seal elamist. Või no vähemalt seal tihti käimist. Värske õhk lööb pahviks, majadel on lillekastid ja inimesed teretavad üksteist.

Vasakul: unustatud kabel. Paremal tüüpiline maja Culozis.

Suur vahe Eesti väikelinnadega, et siin pole silma jäänud ühtki puitmaja.

Vagunisaatja juhatas meid isiklikult turismipunktini, mis loomulikult oli aga laupäeval suletud. Suunast saime aimu kohaliku kioskimüüja käest, kes meie soovile mäe otsa ronida küll veidi kahtlustavalt vaatas. Rada sai alguse siit...

Viinamarjaistandus ja loss, kus vähemalt infosildi järgi Prokofiev puhata armastas. Hooaeg läbi ja meie kellahelisatmisele keegi ei vastanud.

Viinamarjaistandus rendile anda.

Raja alguses nägime jahimehi, kes olid juba veinipudelite lahendamisega ametis. Mõnusad papid, koerad autodes haukumas. Üks eriti punaste põskedega härra vibutas, et sealt edasi läheme me omal vastutusel: nad olla metssiga haavanud. Teised seejuures irvitasid. Ei saanud aru, kas ta tegi nalja või rääkis tõsiselt...

Igatahes kuulsime umbes kahe tunni pärast, olles juba ronimise nägu ja seljad higised, põõsast krabinat. Aga see ei olnud selline väike krabin, mida näiteks siil või kass tekitada võiks.

´´Ei liiguta!Taganeme!´´ on ainus mõte, mis peast läbi käis.

Oleks tahtnud hirmu pärast Marisele sülle hüpata. Samas oli nii naljakas. Igatahes järgmised kilomeetri või kaks käisime mõlemad suured kivid käes. See võis päris naljaks paista. Ise ähivad ülesrühkimise taktis ja siis kannavad kive käes :)

Natukese aja pärast ilmus kuljuste kulinal välja jahikoer. Kadus aga sama järsku, kui tuli.

Loodus oli oma viimases faasis, kõdulõhnane ja ilus. Matkaraja konks oli selles, et tee keerutas ja käändus igal võimalikult juhul. Matkasime (küll koos väikeste pausidega) hea viis tundi, kuid´´see on ju siinsamas!´´ ei tundunud pimeda saabudes enam argument. Päris tipp jäi seekord võtmata, aga tundub siiski, et käisime sügise võlumaal...

Järgmine päev pidin end voodist maha veeretama, et ei peaks kohe hellaks jäänud tagumikule tõusma . Aga kindel: Juras ei olnud jura!

Kultuurist ja kuidas proovisin saada Mariaks Helisevas Muusikas

See nädal oli kultuurne. Kaks ilusat elamust.

Lyoni rahvuslik sümfooniaorkester kutsus kõiki üliõpilasi tasuta kontserdile. Siinkohal kummardus: KUI palju võimalusi on siin üliõpilastel odavalt või suisa muidu igale poole üritustele saada!

Mängiti vene heliloojaid (Liadov oli minu jaoks täielik imeleid) ja kellegi Colin Matthewsi viiulikontserti. Viimane ei avaldanud küll erilist muljet, kuna solist väänles ja pingutas oma lavalise liikumisega kõvasti üle. Muusikaks ei jäänud ruumi, nii ma kuulasingi viimased viis minutit silmad kinni. Oli parem.

Aga süda läks soojaks, kui avastasin orkestri uue aasta kavast, et muuhulgas tulevad siia esinema ka Kristjan Järvi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Süda paisus uhkusest. Enne kui ennast peatada suutsin, hakkasin juba naabrile (kusjuures täiesti tundmatu hiinlane) neid kaht kontserti soovitama.

Teiseks. Lyoni Beaux Arts muuseumis on iga kuu esimesel reedel muuseumiöö. Uksed avatud kella 22-ni, giidiga tuurid ja muusikalised vahepalad. Eile olid kord modernistide käes. Õhtu tipp, kui asuti illustreerima üht skulptuuri: elektrikitarri tinin ja kõmin, samal ajal väänles kiilas tantsijanna põrandal. See oli korraga sürri, tabav ja tobe. Etenduse ajal naersin pihku, pärast kõvasti ja südamest.

Lisaks käisin sel nädalal pisikesel töövestlusel. Ema otsis kaheks tunniks nädalas oma kahele tütrele (4 ja 7) inglise keelt kõnelevat lapsehoidjat. Aga kuna see toimus agentuuri kaudu (ei mingit ümbrikupalka!), siis kestis ´´pisike´´ töövestlus peaaegu 2 tundi (!). Minu ettekujutus, et lähen lauluga (mitte otseselt, aga lenneldes nagu tegi Maria Helisevas Muusikas) ja olengi võetud, osutus naiivseks. Alustuseks jäin loomulikult õige pisut hiljaks. Kes siis ikka tööintervjuule täpselt läheb, eksole? Seejärel vestlesime 4o minutit, vaatasime koos minu

CV-d, ta esitas igasugu kavalaid küsimusi, rääkisime Eestist ja minu tulevikust. Muuhulgas olen nüüd agentuuri reservis eesti keele eraõpetajana, kui keegi peaks kunagi eesti keele eratunde soovima. Seejärel pidin ära täitma nelja (!) lehekülje pikkuse ankeedi, kus olid muuhulgas järgmised küsimused: ´´Millised on Teie kasvatuslikud põhimõtted a) söömise b) korrahoidmise c) lõunauinakute kohta?, Mida teete, kui laps teile ei allu ja end pikali viskab? Kirjeldage üht päeva koos kahe lapsega, kuidas selleks valmistute?´´ jne jne. Ehk siis kõik need asjad, millest juba rääkinud olime. Aga seekord kirjalikult...

See ankeet võttis tubli 40 minutit. Endal oli õigekirja pärast piinlik ja lootsin sisimas, et ehk ta loeb mu vastuseid pärast, kui ruumist lahkunud olen...Aga ei.Vaatasime taas kõik koos läbi, rääkisime veel minust ja minu kogemustest lastega.Lõpetuseks väike rollimäng, kus tema oli 4-aastane Chloe´i ja mina läksin talle esimest korda kooli vastu. Hahaa!Tulemus oli see, et preili intervjuuerija ütles, et ma pean lastega kindlasti aeglasemalt rääkima. Vot, mis tähendab inglise keele oskus Prantsusmaal. Peab oskama, aga et NII kiiresti...Aga eks vaatame, kuidas sellega jääb. Hea meelega teeniksin pisut taskuraha ja oleksin guvernant.

PS-Täna ütles Amin teatritunnis, et see on ju nii ilmne, et ma pole prantslane. Ma nimelt naeratan hoopis teisiti.

Ma teadsin ju küll, et ainult pinali ostmisest sissesulandumiseks ei piisa :)

Metroo.

Metroo kui tasuta teater. Inimesi igas vanuses, olekus ja värvis. Lisaks saab häbitult rakendada kokteilipeo sündroomi: tegeled oma asjadega, aga paratamatult osaled ka teiste vestluses.

Reportaaž täna õhtust.

Metroos oli seisak. Üks närviline kipsis käega noormees hakkas üle jaama karjuma, KUI s..t siinne süsteem ikka on ja üleüldse, kuidas saab teda niimoodi ootama panna jne jne. Ta vajutas pärast 1-minutilist ootamist hädaabinuppu ja kui liini teises otsas kostus abivalmis hääl, saatis noormees ta sinnasamusesse. Et teda tõsisemalt võetaks, räppis ta oma pahameele juurde paar värssi. Ise paksult rahul. Kusjuures kell oli 21.30 ja olen kindel, et tal polnud mitte kusagile kiiret. Inimesed ümber naeravad südamest ja pööritavad mõistvalt silmi.

Vahetan metrood ja liinil A ootab uus etendus. Araabia vanahärra vastu istuvad kaks noormeest. Sellised popid ja noortepärased, kellest üks oli ilmselt baleriin (vaatasin enne, kuidas ta seisis ja tavalised inimesed ei seisa nii). Mõlemad kuulavad ipodist muusikat.

Järsku vanapapi purskab: ´´Pardon!´´

Üks poistest võtab klapid peast.

-´´?´´

-´´Mis te nühite siin mu jala vastu? Pardon, ma ütlesin´´

Poiss vaatab nõutult edasi, veidikese aja pärast tõuseb ja läheb eemale.

Aga vanahärra on juba üles ärritatud. Ta võtab ette teise poisi.

´´Elu on ilus, jah?Kõik hästi, mis?´´Küsib ta õelalt.

´´Eeee,jaaa...täitsa hästi läheb´´, vastab poiss. Endale arusaamatus näkku kleebitud, miks teda üle kuulatakse. Alguses kuulab hea tahte märgiks, millest jutt käib.

Vanapapi toriseb ja vingub oma habemesse. Poiss kaotab huvi.

´´TÖÖTADA on vaja, ma ütlen!!Merde!Te ei saa ikka millestki aru!!´´räuskab vanamees järsku. Kõik ümberringi purskavad naerma.

Metroost väljudes jutlustab vanapapi ikka veel. Tänu papile tegime aga baleriinpoisiga tutvust. Jutustasime maailmast ja metroost. Veel enne kojujõudmist koputas keegi õlale. Tavaliselt siin selliseid kokkupõrkamisi (mida Tartus, teel Raekojast raamatukokku, on keskmiselt 3) ette ei tule. Ja järsku tundsin, et olen siin kodus. Nii lihtsalt see käiski. Ma polnud enam anonüümne.

Suund kõrgele!

Tehtud! Teisipäeval nägin ma Euroopa kõrgemat tippu oi-oi kui lähedalt.Käisime eestlaste fantastilise nelikuga Chamonix-Mt Blanc´is. Ja sinna jõudmine võttis meie veel fantastilisema autojuhi tõttu ainult pisut rohkem kui kaks tundi (kui seda linnast väljasaamise jama mitte arvestada. Meie GPRS nimelt elas täiesti oma elu ja toimis rohkem pidevalt rääkiva seltsilise kui suunanäitajana) .

Päikese ootuses Lyon. Croissante´id rattakorvi külge seotud läbi külma õhu.

Kaardilugejana (kaardi, mida meil polnud) nihelesin ja tegin sellest imeilusast teest umbes 20 pilti.

Chamonix, mis on igast suunast ümbritsetud imeilusate alpidega. Värske õhk jõudis igasse naharakku ja tundsin end nii väikesena.

Fantastiline nelik miinus mina.Üles!

Varjus kaljudel oli ilus talv. Meie samal ajal pidasime piknikku soojas peesitades.

Tagasi sõites põikasime Annecy´sse - mekkisime Savoie juustufondüüd ja jalutasime õhtupimeduses. Sealne järv (mis pidavat Euroopa puhtamaid olema) oli müstiline ja pimedus muutis ümbristevad kaljud veel suuremaks.

Öösel koju jõudes oli tunne, et kõik on võimalik...

Külmast, harjumisest ja kokkusattumustest

Rõõmusõnum kõigile neile, kes mu Lõunamaa juttude peale kadedaks läksid. Siin on külllllm!Nii väljas (hommikuti isegi 0´C) kui sees (sest radiaator on katki ja me ei küta). Ärkan hommikul selle peale, et varbad on külmad. Teen enne teki alt väljatulekut käte-jalgade kokkuhõõrumist ja siis: jooksuga kapi juurde ja pusa selga! Täna soojendasin hommikul sooja veega külmad varbad üles ja topeltpaar sokke jalga. Teed olen viimastel päevadel joonud nii palju,et vaikselt hakkab kõrvadest välja tikkuma. Aeg-ajalt harrastan ka kükke ja kätekõverdusi.

Mägironimas ja tantsutunnis käin ka usinalt, aga ikka lootuses, et füüsiline pingutus paneb keha kuumama. Prantlased ise võtavad asja šikilt, käies endiselt väikeste jakkide ja suurte sallidega, endal põsed punased

(vaata ka Louis Garrel filmis Les Chansons d´amour).

Kui te nüüd arvate, et elu on siin nii igavaks läinud, et peab juba hakkama ilmast rääkima, siis ei! Seda mitte. Kuigi peab tunnistama, et mingi rütm on tekkinud. Väikesed mõnusad harjumused: näiteks esmaspäeviti vaatan koos Fannyga dr House´i (ei ole nii naljakas, kui inglise keeles) ja oma rehealusesse ronides ei löö alati pead valusa kolksuga ära. Hommikuti joon teed kausikesest. Ka Fanny kokkamisega olen ära harjunud (loe: hellitatud) ja kui ta siis mõni päev sööb koolis, siis mõtlen endamisi, et ´´mis?pean ISE endale süüa tegema?´´. Aga pole hullu, eile tegi ta quiche´i porru ja muu maitsvaga. Keele viis alla...Koolis olen samuti hakanud rohkem mõikama - sõnadest saan aru (või no 93%), isegi kui eesti vaste kohe meelde ei tule. Teiste prantsuse pargi stiilis sümmeetrilised ja sentimeetrini paigas konspektid polegi enam võõrastavad. Mul on tekkinud oma rajad ja lemmikkohad. Ehk siis võib vist öelda, et pärast 1,5 kuud ei tunneta ma siin enam võõristust.

Kuigi. See harjumine ei ole kindlasti tänu meie initiation à la culture francaise loengutele. See kultuuritund (mis on laupäeva hommikul!!!) on kohustuslik ja toimub regioonide kaupa. Eesti on Ida- ja kesk-Euroopa grupis. (Hahaa! Säh Sulle, mis nad meist siin arvavad! Põhjamaa või asi...)

Tunnis olime mina, 6 poolakat ja 15 venelast (kellest üks meenutas mulle oma blinkiva kampsuniga lõpmata palju Alla Pugatšovat).

Ja siis kõige krooniks meie lugupeetud õppejõud; see rasvaste vuntside, pruuni pintsaku ja kõhukesega härra, keda oleksin tänavapildis kindlasti poolakaks või ukrainlaseks pidanud. Ise lõpmata rahul, pildus sekka poola ja venekeelseid fraase. Oleksin peaaegu uskuma jäänud, kuniks ta ütles : no need ungari ja slaavi keeled on kõik sarnased...

Mööda!

Seega, nüüd järgmised 6 nädalat veedan oma laupäevahommikud prantsuse kultuuri tundma õppides. Viimane kord räägiti meile CV koostamist Prantsuse kultuuriruumis. Ja muide, üllatus-üllatus, on VÄGA oluline, et CV ülesehitus ja pooled oleksid sümmeetriliselt paigas ja tasakaalus. Viimistlen oma meistritöö ja kavatsen sellega endale praktikakohta jahtida. Voilà! Et see laupäevahommikune tõusmine end ära tasuks...

Eelmine nädal leidis aset eestlaste kokkusaamine. Käisime restos ja oli nii mõnus - rääkida kõvasti ja ausalt prantslaste ja siinse ühiskonna omapäradest. Kõrvale sõime konni ja mekkisime veini. Siinne seltskond on kirju - kes siin juba mitmendat aastat, kes Erasmusega üheks semestriks. Siiatuleku põhjused aga võib laias laastus jagada: õpingud ja/või armastus. Meid on siin kokku lausa 11. Tutvumisringi tehes pidime kõik ütlema oma ees- ja perenimed ning kooli. Sellega sai kohe ühiste tuttavate ring lahti harutatud ja neid polnud üldse mitte vähe! Tüüpiline värk, et kindlasti on ühevanustel samast kohast pärit inimestel vähemalt üks ühine tuttav. Või lausa mitu. Anonüümsust pole ka mitte Prantsusmaal.

Maailma väiksusest veel üks lõbus lugu. Eile tulime trennist koju ühe inglasest vahetustudengiga. Ta rääkis, et tal on kodus eestlasest korterinaaber ja järgmisel suvel plaanivad nad koos Eestisse lohega surfama minna...Ma siis küsisin sõbra nime, sest olin talle just rääkinud Eesti väiksusest. Ehk siis , et see poleks mingi üllatus, kui seda inimest teaksin. Ja loomulikult tuligi välja, et noormehe korterikaaslane pole keegi muu, kui minu kunagine koolivend. Vihtusime isegi ballil tantsu. Väike väike Eesti. Väike väike maailm. Ja inglasel läks tükk aega, enne kui ta uskuma jäi.

La cuisine francaise ehk ooo, mu pühadus

Prantslased ja toit on ilmselgelt ammendamatu teema ja mina siin algaja frankofiilina ei suuda küll mingeid kõigehaaravaid käsitlusi pakkuda. Aga...üks on selge: see on VÄGA oluline!

Toit on nauding, mitte Prisma valmistoidu lett. Ma pole siin sooja valmistoidu lette näinudki, võleiba-salatit müüakse küll, aga see vist pigem lõunaks. Söögi valmistamine on rituaal ja koos maha istumine ja (perega) söömine on tähtis, selleks võetakse aega ja see on omaette suhtlusvorm.

Toidukorrad jaotuvad üsna kindlalt kellaaja kaupa:

kl 8-9 hommikusöök (magus ja pisike, sooja joogiga),

juba kusagil 12 ajal lõunasöök (sest nii tilluke hommikusöök ju

teebki kõhu tühjaks) - reeglina kas pikk baguette´i võileib, salat või midagi muud üsna kerget. Loomulikult võib see olla ka 3-käiguline päevapraad, aga räägin nii, nagu minu ümbruskonnas tehakse.

kella 16 paiku oode (goûter) taaskord midagi väikest magusat või puuvili

kella 20 ajal õhtusöök - päeva kroon.Alati rohke salatiga (salati kuivatamiseks on muideks välja mõeldud spets väike masin), joogiks vesi või headel päevadel vein. Õhtusöögi lõpuks tingimata väike magustoit.

Minu jaoks on siinsed gourmet´d number 1 juust ja sai. Saia oskavad nad teha imehästi ja sajal erineval viisil ja see lausa sulab suus! Pluss alati kui ostad boulangerie´st värske baguette´i, murrad ülemise kontsu juba tee peal ära. Nii on kella 19 ajal punase tule taga seistes (mina ikka vahel seisan ka, mitte ei marsi kohe üle tänava) naljakas vaadata neid pereemasid ja isasid, kel kotist äramurtud otsaga saiajupp paistab. Aga see

on ju nii hea...

Minu siinstest kodustest toiduharjumustest rääkides. Mul on ju kodus täitsa oma isiklik kokk! Pühapäeval näiteks valmistas Fanny mulle

forelli või- ja sidrunikastmes, riisi (valmistatud muide, spets ainult riisi keetmiseks mõeldud masinaga) ja loomulikult salatiga. Täna mägironimast koju jõudes ootas mind krevetikaste à la Reunion. Mmmm...Tudengiköök missugune!

Aga samas, vahel tahaksin õhtuks lihtsalt midagi väikest ja suvalist külmkapist näksida. Seejuures end süüdi tundmata, et seda püha õhtusöömaaja-traditsiooni rikun.Aga

c´est la vie, eksole...

Toit tuli mul mõttesse, sest eelmisel nädalal korraldas üks kohalik tudengiorganisatsioon ürituse nimega Switching Tables. Põhimõte väga lihtne: 3 käiku

- entré, plat principal ja déssert, kolm paari ja aega selleks kõigeks viis tundi. Kaks rooga sööd kellegi juures ja ühe käigu (mis selgub eelnevalt loosi teel) valmistad oma paarilisega enda juures ja võõrustad teisi.

Aga kui te nüüd arvate, et ma pärast kolme sööki liigutada ei suutnud, siis eksite. Meie põhiroog oli nimelt kahe hiinlanna juures, kes elasid Fourviére´i kõrval (kohalik kõrgendik) st peaaegu, et pärapõrgus. Vantsisime sinna oma hea 20minutit, jõudsime kohale higi leemendas otsa ees. Seal ootas kultuurišokk ruudus!Meid võtsid vastu hääldamatute nimedega Lääne-Hiinast pärit tudengid, kellest üks oli juba pidžaamas, kuna arvas, et keegi ei tule. Ühine keel meil hiinlannadega suhteliselt puudus . Nad küll naeratasid vapralt kogu aeg, aga kaua sa jaksad...

Meile pakuti nuudleid mereandidega - kohalik hõrgutis. Lisaks olid potis mingid adrut-meenutavad rohelised maitsetaimed. Mereannid olid pelmeene meenutavad pallikesed, roosat ja halli värvi. Ei äratanud alguses usaldust, aga maitsmisel osutusid makramaitselisteks tainaplönnideks.

Mu kõht ja silmad ei lasknud mul proovimisest kaugemale minna ja nii jäigi päeva põhiroaks meie magustoit.

Mina ja sakslane Sabine pidime niisiis valmistama magustoidu - tegime ahjus täidetud õunu. Väga maitsev (ja odav ka)!Pildil meie + külalised magustoitu mekkimas,

Fanny minust vasakul.

Kas läks nüüd kõht tühjaks, pärast seda hõrgutavat juttu?

Viinist ja poliitikast, päikseliselt

Laupäeval võtsime ette 20-minutise rongisõidu Lyonist lõunasse. Sophie (minu austerlannast lokkis juustega sõbranna) tahtis oma kodulinna nimekaimu näha. Sihtkoht - Vienne!
Võimsa minevikuga, nii Kohtla-Järve suurune linn Rhône´i kaldal. Naljakas, et mul just see Kohtla-Järve võrdlus pähe tuli. Sest tegelikult midagi erinevamat annab leida. Linnast läbi voolav jõgi oli kunagi piiriks Püha-Rooma keisririigi ja Prantsusmaa vahel. Sel ajal kui Vienne´i kerkisid Jumala kõikvõimsust ülistavad kirikud, jooksid meil Mürkad alles paljaste tilludega metsas ringi.
Linn mõnules oma laupäeva olekus. Väljakul, nagu laupäeviti vist kõigis vähegi arvestatavates prantsuse linnades, oli suur turg. Inimesed istusid kohvikutes, lobisesid ja vaatasid teisi.

Selle näiteks ka üks pilt mõnulevatest kassidest.

Meie kohvikupildi panin (lisaks nendele värvilistele kohvitassidele) üles sellepärast, et meie 2-tunnise istumise tulemusena päevitas mulle t-särk selga. Kuupäev oli seejuures kolmas oktoober! Elagu Lõuna :)
Kohvikuakadeemia käsitles seekord poliitikat. Jutukas Sophie rääkis selgeks austria poliitika ja Clarissa (sakslane) , kui loa sai, toetas omalt poolt. Mõlemas riigis olid hiljuti valimised. Kuum-kuum!Ja nii me seal targutasime. Me plaanime siin Marise ja Algisega valimispidu, sest sel aastal, tulevad valimised teisiti

http://www.facebook.com/group.php?gid=121146510557

Mu koduke on tilluke...

...kuid see eest lae all!

Lõppes meie kommuunielu ja eestlaste pesa Lyoni kolmandas linnaosas. Kõik tibud lendasid kodunt välja ning pärast korteriturismi on minu valitud uus kodu vanalinnas. Otse Balletikooli, tai-restorani ja stripibaari vahel. Maja on arvatavasti ehitatud 20.sajandi päris alguses - laed on nii mõnusalt kõrged, sest algselt siin elanud töölistel oli vaja ära mahutada ka oma masinad!

Asukoht on nii keskne kui veel olla saab. Õhtuti on kojutulek lausa lust: kui peol on tunne, et viie minuti pärast tahaks magada, siis juba kümne minutiga on see võimalik! Minu elukaaslaseks on Réunioni saarelt (Madagaskari lähistel) pärit Fanny, kes on 20-aastane arstitudeng. Muuseas, juba 4.kursusel. Ärge küsige, kuidas see võimalik on. Ma ei ole tal veel imevõimeid märganud, kui ehk imehea maitse sisustamisel välja jätta. Ta näib mulle väikeste detailide printsessina - ta paneb näiteks suhkrutoosi vaniljeoksi, et see mõnusa lõhnaga oleks...

Lagede kõrgus on minu õnn, sest ainuke konks selle magusa muinasjutu-korteri juures ongi see, et tegelikult pole mul mitte oma tuba, vaid rehealune. Pildilt on näha valge trepp, kust pä

äseb valgete kardinatega ümbritsetud voodikohani. Aususe huvides, mul on ka väike öökapp ja suisa kolm lampi. Elutoas ka büroo ja riiul.

Ja kui nüüd hindadest rääkida, siis maksan selle rehealuse (küll superarmsa ja heas asukohas, aga ikkagi rehealuse) eest rohkem, kui Tartus keskmise 2-toalise korteri üür. Aga C´est la vie heaoluühiskonnas. Ja asukoht maksab.

Just lugesin artiklit prantslaste kulutamise võrdlusest aastal 1957 ja 2009. Selgub, et aastal 2009 läheb neil protsentuaalselt vähem toidule kui 1957.aastal. (Tundub uskumatuna, kui kõiki neid restorane vaadata) Samas kulub sissetulekust elukohale võrreldes varasemaga lausa 18% rohkem...

Naabrid tunduvad siin olevat bobo´d. Esimene bo tähistamaks bohémien´i ja teine bo võrdub bourgeoise ehk siis kokku boheemlasburžuaa.

Inimesed, kes käivad lihtsate ja naturaalsetena näivate riietega, mis tegelikkuses maksavad 4-kohalisi summasid ning soeng stiilis à la astusin just voodist välja, on tegelikkuses Schwarzkopf...

Esimene naljakas kokkupuude naabritega ei lasknud end kaua oodata.
Majal on sisehoov, mistõttu kostub lahtistest akendes juba paar õhtut alumise naabri kitarrimängu.

Hommikul põrkasin ühe kitarrikastiga noormehega trepil kokku ja avaldasin kohe oma imetlust, KUI ilusti ta eile mänginud oli...Ta oli väga üllatunud! Meelitatud

muidugi ka. Aga tundus, et kuidagi liigagi üllatunud. Õhtul koju jõudes tuli meie alumise korteri uksest välja seekord teine kitarriga noormees.

Arvata on, et hommikune kiitus läks õigest virtuoosist mööda...

Ood mu uuele kodule oli kõik selleks, et Teile teada anda! Nüüdsest ootan postkaarte, kirju ( ka musta leiba ja kaerahelbeid)

aadressil:

4, rue des petites

feuillants,

Lyon 69001,

France

M.

Pühendus Agent M-ile

Kuna mul kaardimängus ukumatult vedas, siis olen pääsenud pea kõikidest kodutöödest, mis meil enne homset väljakolimist teha tuleb.Algis teeb süüa ja koristab, Maris peseb nõusid..ja mina?Mina peesitan terrassil päikese käes ja joon piparmünditeed. Käisin hommikul raamatulaadal ja sain oma võluva aktsendi eest kolm raamatut kolme euro eest...Tänatud olgu mu idaeuroopa juured.

Reedel käisime Poetry Slam´il. See on omalaadne vabalava, kus (wannabe) kirjanikud, aga ka koduperenaised, kodutud või armuvalus teismelised saavad püüne viieks minutiks...Enamik loevad omakirjutatud värsse. Aga ka laulavad ja räpivad. Uskumatu, kes kõik läbi käisid. Luuetustes oli palju maailmavalu , teemadeks inimesed, poliitika, Prantsusmaa, Iraak, tuumarelvad, kadunud inimkond jne jne
Sellest kompotist jäi hästi meelde üks lõbus haiku.Autori nimi pole meeles, aga ta meenutas mulle M´i James Bondi filmist. Teate küll, see leiutaja, kes kõik imevidinad välja mõtles
See kõlab vabatõlkes umbes nii:

Sündides me valime: x või y
poiss või tüdruk
samas kui tähstikku õpetataks meile kuueselt

élégamment démodé ehk šikilt vanamoodne

Viimased päevad olen endale gripi külge hankinud. Kuna siin on üsna arvestatav seagripipaanika, sain loengus köhatades kahtlustavate pilkude osaliseks. Sellest kirjutavad kõik lehed (küll mitte esiküljel, aga siiski) ja see kostub läbi vestlustest. Seega olen kodus teki all ja kaardistan oma tähelepanekuid viimastest koolipäevadest.

Võib-olla mu haigeks jäämine ongi osaliselt psühholoogiline reaktsioon sellele sisendusele, mis igalt poolt läbi imbub. Igasse loengusaali näiteks on riputatud Seagripist hoidumise a-b-c. Kuidas kaitsta ennast ja teisi? Mida teha välismaale reisides?
Mõned on koguni bisous´dest loobunud ja see juba näitab midagi.
Seagrippi mainivad kõik õppejõud. Kuid ülikooli on seekord relvastatud - eksameid ei jäta ära ei mingisugune Gripp ega streik - nad viisid õppematerjalid virtuaalkeskkonda! Mulle kui e-valimistega harjunud internetilapsele tundub see muidugi halenaljakas, kellele siis ÕIS miski uudis on...
Sel nädalal olen jällegi tegelenud uut sorti turismiga - külastasin kõki vähegi huvipakkuvaid loenguid. Muljed on mitmesugused ja tõenäoliselt muudan nende üheksa kuu jooksul veel oma arvamust. Aga...
Kuna prantslased jõuavad kõrgkooli eestlastest varem, s.o keskmiselt 18-aastaselt, siis on ka üldine õhkkond kuidagi keskkoolilik.
Esimese kursuse loengus pühendas professor hea pool tundi sellele, et õpetada tudengitele konspekteerimist. Detailideni välja.
Kõik käivad koolis pinalitega. Kõik! Poisid ja tüdrukud. Kusjuures pinal sisaldab kindlasti mitte kahte pastakat, vaid valgendajat, erinevat värvi markereid ja värvipliaatseid. Tüdrukutel tavaliselt ka liim ja käärid. Konspekteerimine on siin Püha Lehm. Powerpointi presentatsioone pole veel kohanud ja seetõttu kirjutatakse pea kogu õppejõu jutt üles. Tähelepanu äärejoontele ja erivärvilistele pealkirjadele. Mu kõrval istuv noormees tegi nii ilusa konspekti, et panin küünarnuki oma sotapota peale. Ja selle garçoni märkmed pole mingi erandjuht. Nii ongi! Olen seda jälginud, kuna loengus konspekteerimine on minu jaoks veel tulevikumuusika, alguses proovin niisama jälgida ja konspekte vehin naabri pealt maha.
Loenguid on kahte tüüpi - CM ehk Cours Magistraux ja TD ehk Travaux dirigés. Esimesed on suured amfiteatris toimuvad loengud ja teised väiksemates gruppides seminarid. Loengutes kasutatakse powerpointi asemel kuvaheidikut (tuntud ka kui grafoprojektor) ja tihti annab ümmarguste prillidega, halli pintsakuga ja pruuni potfelliga õppejõud info edasi peatükkide ja alapealkirjade - ainult kirjuta üles!
Vahe Eesti süsteemiga seisneb selles, et TD´del ehk seminridel on väga suur rõhk ja need toimuvad igal nädalal. Nendeks tuleb ette valmistada expo´d või kirjanduse arvustused vms ja kõigile ette kanda. Prantsuse keeles! Huhuhuu, juba ootan...
Hilinemist ja loengust sisse-välja saalimist on vist vähem kui Eestis. Ainuke koht, kus mul suu lahti jäi, oli siis, kui terve auditoorium õppejõu poole jutu pealt tühjaks hakkas voolama. Prantsuse tudengid ei lase endale pähe astuda, selge see. Hiljutine muudatus, et loengud kestavad 1h30 asemel 1h45. Seega oli jutukas professoriproua selgelt piiri ületanud, kui kell oli juba 46 peal ja ta ei olnud veel otsi kokku tõmmanud. Kuidagi piinlik ikka.

Üliõpilased on aktiivsed koolivälistes asjades. Kõik on meie mõistes aktivistid. Popp on heategevus, igasugu sotsiaalsed ühendused...Poliitilisi noorteorganisatsioone pole silma jäänud. Küll aga sain eile kooli minnes kutse ühineda Noorte Kommunistide Ühinguga. ´´Internatsionalism, antikapitalism ja revolutsionism. Võidelda paremate õpi - ja elutingimuste eest!Ühendada õpilased ja töölised!Võidelda kapitalistide ja nende süsteemi vastu! ´´
Noorte Kommunistide ühing paistab ülikoolis üsna arvestatav organisatsioon olevat. Siinsetele noortele tähendab kommunism midagi muud, kui meile, idaeurooplastele. Kui oled noor, siis on tervislik marssida tänavatel ja karjuda ebavõrdsuse vastu. Neil puudub ajalooline mälu kommunismi kuritegudest ja vasakpoolsus on lihtsalt in. Ei tea, mis saaks, kui samasugune ühing Tartus püsti panna?
Kaptalismi vastu või mitte, ikkagi arvan, et nad käivad (salaja) kõik kooli nurga pealses MacDo´s söömas.

Suund põhja: sinepist, veinist ja tigudest.

Sel nädalavahetusel sai julgetele - mina, Maris ja Caroline - osaks pool-planeerimata nädalalõpureis. Otsime rongipiletid pool-juhuslikult: sihkoht oli mugav nii Carole, kes tuli Pariisist ja meile, kes me alustasime Lyonist. Ööbimiskoha leidsime pool-juhuslikult ja ikka viimasel (seekord tõesti viimasel, nii tund enne ärasõitu) hetkel. Seegi kord kasutasime Coachsurfingu´t. Marist tsiteerides: hotellis ööbimine on nagu supermarketis šoppamine, coachsurfinguga käiks nagu värskel lõunamaa turul.

Burgundia, mida Lonely Planet kutsub hellitavalt ´´prantsuse südameks, Lõuna ja Champagne tasandike vahel, kus kohtuvad prantslaste kaks kirge - vein ja toit´´.
Rongi aknast paistsid iga natukese aja tagant viinamarjapõllud - pikad ja rohelised. Kui oleks minu teha olnud, oleksin kohe rongi kinni pidanud ja sinnapoole jooksu pistnud :)
Pisut ajaloost (pühendusega Mariliisile. Kes haigutama hakkavad, võivad lõigu edasi kerida).Burgundia hertsogiriigi hiilgeaeg oli 14-15 sajand, mil selle territoorium ulatus praegustest Burgundia piiridest Alsace´i, Lorraine´i ja Luxemburgini (ehk kogu ida- ja kirde Prantsusmaa). Sealt Prantsusmaa südamikust on liikvele läinud suured mõjutused Ristiusule - Burgundias asub nii benediktiinlaste klooster ´´Cluny´´ (Juhan Maiste loengud tulevad meelde) kui ka vagade tsistertslaste ´´Abbaye de Citeaux´´.

Prantsusmaa kuulsusrikas ajalugu õhkub ka Burgundia pealinnast Dijonist. Kuid vagadus tänapäevase Dijoni juurde igatahes ei käi. Sealne õhk oli nautlemisest paks. Minu kaks lemmik-nautlejat on vanapaar valgete peakatetega (vt pilti allpool). Suve viimane päev, kui kõik käisid mesiste ja tänulike nägudega t-särgi väel ringi. Kui jalutamisest ära väsisid, võisid igal sammul sisse astuda kohvikusse ja mekkida veini või café au lait´d (sealjuures pole see aga meile eestlastele harjunud paksu piimavahuga lahja jook, vaid kange masinakohv törtsu koorega).Igal sammul väikesed poekesed, kus müügil sinepid (Dijon on ju teatavasti maailma Sinepipealinn!), maitseained, kasulikud ja kasutud vidinad, iga nurga peal Boulangerie´d ja Boucherie´d...

Meil vedas eriti, kuna sel nädalavahetusel oli üle-Prantsusmaaline ´´Journée de Patrimoine´´. Need on kaks päeva, kus rahvale avatakse tasuta vaatamiseks kõik vaatamisväärsused ja muuseumid ja ligi pääseb ka kohtadesse, mis muidu huvlistele suletud. Meie õnn! Tänu ´´Isamaapäevale´´ saime laupäeval vaid viis eurot maksva piletiga sõita ringi terves Burgundia maakonnas.
Võtsime suuna Dijonist lõunasse, kus laiub Cóte-d´or´i (kullarannik) kuulus veinipiirkond. Millest selline nimi? Esimene, pisut romantilisem lugu räägib, et kui päike viinamarja ´´ranniku´´ kohal loojub, kuldab see põlluääred üle ja muudab maastiku kullavihmaseks. Teine legend ütleb, et kui piirkonnas hakati veini tegema, tõi see ligi suured raha - ja kullavood.
Meie täpsemaks sihiks sai Burgundia mitteametlik veinipealinn Beaune. Väike Viljandi-suurune asula, aga milline täiuslik vanalinn!Prantsuse šarmist läbi-imbunud pealegi.

Beaun´is oli minu absoluutseks kangelaseks Gérard ja tema Floride.

Gérard sai 1961.aasta Peugueot Floride´i 50.aasta sünnipäevaks - kingitus kallilt kaasalt. Kui härraga juttu puhusime, poetas Caroline moka otsast, et hirmus kahju, et meil autot pole, muidu saaks ju lähedalasuvaid viinamarjaistandusi vaatama minna...Gérard ei lasknud seda kaks korda öelda ja juba kihutasimegi nahkistmetel istudes mööda munakivitänavaid. Helesinise Floride´i oli muide, omal ajal kuulsaks teinud selle reklaamnägu - Birgitte Bardot . Gérard tegi linna peal tiiru, tuututas oma teiste kollektsinääridest sõprade ees, hüüdes samal ajal : ´´Vous voyez, ce qui passe, quand un homme a la physique´´ (näete, mis kõik saab, kui mehel füüsist on!) .
Kui küsisin tagasihoidlikult, palju selline uunikum bensiini ´´sööb´´, siis vastas mees minu arvates väga ilusa lausega: ´´Quand on aime, on compte pas´´ (Kui armastad, siis (raha) ei loe).

Beaune´ist ostsime kaasa tigusid. Jaa, lugesite õigesti! Jälle üks suur prantsuse stereotüüpidest ära proovitud. Isiklikult mulle suurt muljet ei avaldanud. Maitses nagu vetikas kehval päeval. Kunagi söödi seda puhtalt odavuse pärast ja arvata võib, et siis ei muutnud maitset talutavamaks see rohekas kaste, mis meie viinamätigusid garneeris. Aga prantslased ei söö neid teps mitte iga päev - ainult pidupäeval ja erilistel puhkudel. Niisiis pole hullu ja mulle ikka veel meeldib prantsuse köök.
Selle tõestuseks: juba kolm päeva olen harjutanud tõeliselt prantslaslikku hommikusööki - üks värske croissante (millest näpud kindlasti mõnusalt läikima jäävad) ja must kange kohv. Kõht oli kusjuures lõunani täis. Võib-olla pean tõesti kaerahelveste puuduses oma pudruharjumusest loobuma?

Tagasi jõudsime läbimärjalt, aga õnnelikult. Õhtul käisime veel Sens Interdits teatrifestivali raames vaatamas afgaani naiste kirjutatud, lavastatud ja esitatud näitemängu. Olgugi et asjaarmastajad, oli etendust põnev jälgida. Afgaani keel ja kostüümid esiteks, aga kõik need žestid, tants ja laul...!Selle jäljendamine jääks alati jäljndamiseks.

Lõpetuseks veel mõned pildid. Aga ärge laske ennast petta - tegelikkus oli veel palju parem!

Tulekul: minu seiklused loengutes ja mis on minu silmale veidrat Prantsuse ülikoolides.