Wednesday, January 27, 2010

Montpellier, ma belle!

See Lõuna-Prantsusmaa ´´vaid´´ 1000-aastase ajalooga linn on mitmes mõttes erandlik. Puudub Rooma minevik, millega võivad uhkustada suur osa siinseid asulaid, kuid samas sajandeid kontakte Itaalia kaubalinnade ja pikad abielusidemed Kataloonia valitsejatega.
Minu jaoks käisime kui teises riigis: kolm tundi autosõitu ja tänavad näikse kohati pigem lõunamaa souk´id kui Euroopa heaoluühiskond. Imeilusad vanalinna käigud, mille sillutised meenutavad marmorit ja vahepeal tekib mõte, et ei tea, kas peaks kingad ära võtma. Palju palme ja tänavakohvikuid. Kuigi oli jaanuar, käisid mõned julgemad T-särkides. Tundsin, et käimas oli tõepoolest vaid pisuke pealseunnitud paus muidu lõuna rütmis elavas linnas. Üliõpilaste linn (250 000st elanikust 80 000) keeb ja seda isegi südatalvel!
Lõputult 24/7 lahti olevaid ööpoode (prantslased ütlevad nende kohta les arabes, mis vaevalt poliitiliselt ilus on), hallal liha müüvaid boucherie´sid ning mee- ja pähklimaiustest punnitavad boulangerie´d...
käigud, milles tahad ära eksida
luba nautida antud

Jaanuar?

Kuigi armusin sellesse linna põhjalikult, peab tunnistama, et teekond ja kohatud inimesed olid ikkagi need kirsid tordil. Kõigepealt alustan oma suurtest lemmikutest: Covoiturage ja Couchsurfing. Mõlemad internetikeskkonnad, mis võimaldavad jagades ja säästes ainult võita. Ehk siis lõpp pikkadele sõitudele, kus üks auto veab ühte inimest, milles tegelikkuses oleks ruumi viiele. Eestis peaks ka selline portaal olema , nimeks vist kyyt.ee. Aga põhjusi, miks see ilmselt Maarjamaal kunagi nii suuri dimensioone ei saavuta kui Prantsusmaal või Saksamaal, on minu arvates kaks: esiteks eestlasele ei meeldiks võõra inimesega pisikeses ruumis istuda ja olla sunnitud suhtlussituatsioonis. Teiseks pole meil nii pikke trajektoore ega hirmkalleid ronge. Lisaks ei käi siin hääletamine siiski nii lihtsalt, et poiss põõsasse peitu ja tüdrukul pöial püsti.
Couchsurfing jälle on parem kui hotell, mitte sellepärast, et see on tasuta (st mitte ainult sellepärast) , vaid võimaldab osa saada kohalike elust. Külma ja impersonaalse Radissoni asemel näha , kuidas elatakse selle maa täiesti tavalises (või veel parem ebatavalises) kodus. Ehk siis Couchsurfing pole tasuta magamiskoht või täis külmkapp, mida võib süütundeta tühjaks süüa, vaid ennekõike võimalus lisada pipart oma reisile.
Just see annab reisile vürtsi ja hetked, mida meenutades lihtsalt ei saa teisiti, kui pead kõva häälega naerma.
Tanguy ja tema koer, kelle seltsis Lõunasse põrutasime. Tanguy tahab saada tuletõrjujaks.
Ta viitsis vastata mu arvukatele küsimustele ja andis vihjeid headele muusikapaladele.

Lõuna-Prantsusmaa ilusaimas linnas (jättes kõrvale fakti, et see on siiani ainuke, kus käinud olen) oli meie võõrustajaks 22-aastane võluva naeratusega Benjamin. CouchSurfingu profiili järgi oli ta´´student in natural disaster´´. Kui me alguses arvasime, et see on tüüpiline prantslaste kokkusoperdatud inglise keel, siis võta näpust! Ben tõesti õpib loodusakatastroofe ja nüüdseks juba ilmselt uuribki orkaane Martinique´i saarel. Terviseid talle sinna!
Suuresti tänu temale avastasime (ja vallutasime) kõik paremad peod ja baarid selles linnas. Üles leidsime nii Illegaardi kui Zavoodi vastsed Montpellier´s.
Me Reeliga laekusime siiski koju varem (korralike turistidena, et päeval vormis olla), samas kui Ben edasi pidutses. Mu üllatus oli aga pehmelt öeldes suur, kui Benjamin oli kella nelja ajal kahe tüdrukuga (!) koju laekudes suutnud ära unustada, et tal juba magavad diivanil kaks tüdrukut! Ta ehmatas , lasi kuuldavale südamest tulnud ´´Merde, les filles!´´ (kuramus, tüdrukud!). Siis aga tutvustas unesegasele-poolvidukil silmadega- tema suure vallutuse tuksi keeranud- eestlannale ehk mulle oma kahte pruuti. Kokkuvõtteks olgu öeldud, et seejärel Ben kadus paariks minutiks koridori ja tagasi tulles oli juba üksi. Aga samas ega keegi pole öelnud, et Couchsurfing võõrustajatelt ohvreid ei nõua.

Lõuna poole suundudes avastasin Prantsusmaa järjekordse näo. Võin veendunult öelda, et oui, seda külge uuriksin veel!


Friday, January 8, 2010

Kõik kõik on uus jaanuarikuus!

Jõulupuhkus lõppes järsku nagu hommikune unenägu. Nii kahju oli ära tulla muinasjutumaaga sarnanevast kodusest Eestist, kus hanged põlvini ja kõik sujub nagu iseenesest. Enne postkontorisse või panka minekut ei pea mõttes läbi kordama, mida täpselt öelda tahan. Leib on must ja hinnad odavad. Inimesed on pisut torris ja trügides ei ütle keegi ´´vabandust!andke palun andeks, preili´´ nagu siin igal sammul kombeks. Aga ometi on see nii oma! Minu inimesed, minu rahvas, tahaks vägisi patriotismipisaraga öelda. Aga nagu Chalice laulab, kui süda on suur, siis vahemaad on väikesed...
Nii et olgu selle kodus olemise mõnusa turvatundega kuidas on, ikkagi on mul nii hea meel Lyonis tagasi olla. Palju avastada, kogeda ja proovida, õppida ja näha...Prantsusmaa on minu ees lahti: tähelepanu...valmis olla...läks!

Märkasin hiljuti, et minu prantsuse keel on jõudnud uuele tasemele! Chloé (8-aastane, keda ma alates nüüdsest 2x nädalas koolist koju saadan) nimelt arvas, et mul on naljakas aksent. Kui ma siis aga küsisin, et millele see sarnaneb, siis ütles ta, et tal on klassis üks Marseille´st pärit tüdruk, kes räägib täpselt samamoodi...Ei pea vist ütlema, et rõõm oli minupoolne. Kuigi jah, eks 8-aastase jaoks Marseille ONGI juba välismaa :)
Lisaks olen viimastel päevadel kirjutanud esseesid teemal: ´´Ristisõjad Ida- ja Lääne kiriku mõjutajatena XI-XV sajandil´´ ning ´´Ülikud ja aristokraatia arhailisel/primitiivsel perioodil Kreekas´´ ja seda kõike ikka prantsuse keeles. Kuigi siin võiks ausalt öelda, et ilmselt oli minul kergem neid esseesid kirjutada, kui saab olema professoritel lugeda. :) Siin ongi muide kõik eksamid essee kujul. Nii pikka kirjandit (ammugi siis võõrkeeles) kirjutasin ausalt öeldes viimati XII klassi kevadel. Kui järele mõelda, siis on see tegelikult hea viis terasid sõkaldest eristada. Meil Tartus seda eriti ei harrastata või kindlasti vähem, sest õppejõududel pole lihtsalt aega/tahtmist 100 esseehakatist läbi vaadata.
Ning kolmandaks: kuigi mu prantsuse keel ei suuda ära peita mu võõramaist päritolu prantslaste eest, siis küll aga teiste välismaalaste eest, kes prantsuse keelega vähem sina peal. Olime ühe austraallasega juba vähemalt pool tundi koos lõunatanud, kui asusin Eesti lumerekordist rääkima. Mille peale ta suured, muidu üsnagi pilus silmad siirast üllatusest suurest läksid, et tegu polegi päris frankofooniga.
Vot siis!

Lyonis sajab lund, aga sel pole midagi ühist valge koheva lumega Eestis. See on pigem valge vihm ehk lörts, mis öösel jäätub ja päval sulab. Naljakas on aga paanika, mida see tekitab ja kui palju inimesed selle järgi oma plaane teevad. Hommikul kõlasid metroos juba tihedad hoiatused stiilis, ´´ettevaatust, tuleval ööl on oodata tugevat lumesadu ning teavitame teid sellega seoses esinevatest ühistranspordi liikluse häiretest. Olge valvel!´´. Aga pole vist imestada, sest Fanny järgi sajab Lyonis 4 aasta jooksul esimest korda lund. Ja kuna naelkummid rikuvad asfaltit ja on seega keelatud, peavad autojuhid tavalistega läbi ajama.
Kui tegelesin loengus kokteilipeo sündroomiga (ehk siis kuulasin tühjusesse vaadates mõnuga eesistuvate tüdrukute juttu), siis oli jututeema õhtused plaanid, mis riskisid lume tõttu ära jääda. ´´Sest sajab ja nii märg on, et ei julge kodust välja tulla, sest kes teab, kuidas pärast tagasi
saab´´.
Aga mõistetav vist. Kui loodus on neist suurem, siis linnainimesed ehmatavad.
Lõpetuseks väike video trikikoer ´´hüppan neli jalga maast lahti´´Grandtist, kelles on kaduma läinud suur tsirkuseartist.



PS-Mulle on mitmest horoskoobist lubatud lausa imehead aastat (sest Saturn ei sega enam Jupiteri vms)Ja kui ma tavaliselt neile tähelepanu ei pööra või kui, siis läbi huumori, siis nüüd tahan uskuda. Muidugi annan ise 200% et tulevast parim võtta ja ei jää süllekukkuvat kuud ootama, aga mis saab minu vastu olla, kui tähed on minuga ;)...Tunne on kohe selline, et 2010 tuleb hea!