Sunday, February 28, 2010

Kõik teed viigu Rooma!

Kuigi pean seda päevikut Prantsusmaa ja prantslaste kohta, siis loodan, et üks väike kõrvalepõige lõunasse ei tee paha.
Nädalane suusavaheaeg, mitu kuud ette ostetud Easyjet´i piletid, Couchsurfing, Lonely Planet ja hädapärane itaalia keele a-b-c - Igavene Linn, siit me tuleme!

Itaalia kohta kumises peas kaks asja: sealne asjaajamine käib kas a) laua all ja n.ö ümber nurga (seadusest mööda) või b) perekonna kaudu.
Seekord ööbisime Emiliano juures, kes elas 10-minuti kaugusel Vatikanist ja töötas giidina. Esimene pilk ja olime kindlad, et talle meeldivad mehed. Tegelikult oli tegemist tavalise itaalia tüüpi naiseliku sarmiga. Tal oli kindlalt rohkem ja säravamaid kõrvarõngaid kui mul. Aga tegu oli igati šiki tüübiga. Saime hommikusöögi voodisse, meid sõidutati motorolleriga ja käisime kuulu järgi linna parimas pizzakohas. Emiliano töötas giidina ( mis meile muidugi väga hästi sobis, sest mängisime praktikante ja käisime tema eratuuridel kaasas). Üsna varsti sai selgeks, et Emilianol ametlikku giidi-litsentsi polnud ja seetõttu maksis ta hotelli konferensjeedele, et viimased talle kliente hangiksid. Tegu oli suure äriga, sest selliseid isehakanud (mis ei tähenda, et halbu) giide oli nende firmas üle viieteistkümne. See kõik ei käi küll pettuse alla, aga väike nihverdamine ikka. Peagi sai kinnitust ka stereotüüp nr 2, kui selgus, et see suur korter, kus me saime oma käsutusse lausa terve toa, oli tema vanaema sõbranna vms oma ja ta maksis tavahinnast poole vähem. Taolisi näiteid selgus veel, kuid need jätan oma teada.

Kuna Itaalias on tulemas kohalikud valimised, siis ühel õhtul leidsime end Berlusconi partei - Il Popolo della Libertà - valimispeolt. Berlusconi parempartei valijaskond kuulub kindlasti nn Esimesse Itaaliasse. Kohalik Edgar oli korraldanud suure vastuvõtu, kus lisaks tasuta söögile-joogile, esines bänd ja surisesid kaamerad. Viimasest tingitult olid kohal ka blondeeritud juuste ja 90-60-90 mõõtu tüdrukud, kes end koos bossiga pildile kaunistuseks sättisid. Õhkkond oli tõeliselt mukitud ja sätitud. Mulle jäi mulje, et ilu on Itaalias teistsugune mõiste. Vähe nägin alternatiivsust, hipisid ja punkareid ja näiteks rastapatsidega noori ei näinud vist ühtegi. Mehed hoolitsevad enda eest vähemalt sama palju kui naised. Gladiaatorite ürgsest sõjakusest on saanud juuksegeel ja bling-bling ketid.

Inimesed Prantsusmaal on võrreldes eestlastega vastuvõtlikumad naeratustele ja võtavad kergemini kontakti. Roomas piisab tänavanurgal kaardi kättevõtmisest, kui üks minut hiljem tuleb keegi ligi ja pärib hoolega, kas meil mitte abi tarvis pole. Kohvikuomanikud ümisevad laulda, paistab, et alati on aega üheks kohviks ja jutustamiseks.
Itaallastel on uhkus (teistsugune hispaanlastest ja prantslastest), selline vaoshoitud, aga tunnetatav väärikus. Vanadel daamidel on huuled mukitud ja moodne käekott. Itaallased musitavad vähem ja esimesel kohtumisel annavad ka ühevanused mees ja naine terekäe, mis siin juhtub ainult ametliku suhluse või suure vanusevahe puhul.

Rooma ajalugu võttis kohati sõnatuks ja lõpuks isegi väsitas pisut. Sõna otseses mõttes igal kivil ja tänavanurgal Rooma kesklinnas on 2000 aastane ajalugu. Veebruar on Rooma jaoks igati hea kuu - sooja oli juba 15´C (apelsini- ja sidrunipuud täies ehtes), aga turiste oli hordidena vaid suurimate vaatamisväärsuste juures. Leidus ka vaiksemaid ja kohalikuma moega tänavaid, kus imemaitsev piimakohv maksis 0,8 eurot.

Veni vidi musi,

M.

Monday, February 8, 2010

Flirt kebabi ümber

Prantsusmaal olles peetakse mind tavaliselt sakslaseks, venelaseks või rootslaseks. Kuid mitte kunagi prantslaseks. Põhjus lihtne: olen siinsetest naistest palju pikem ja ka silma- ja juuksevärv, mis siin üheksal juhul kümnest on pruun, on minul märksa heledam. Just, lugesite õigesti, eesti kartulikoor ON eksootiline! Siin ei olda komplimentidega kitsid, kuigi väga tihti on nende autoriteks Mahgrebi (Põhja-Aafrika) päritolu hurmurid. Juhtum täna õhtust, kui mul oli suur isu ühe kebabi järele.

Astun nurgapealsesse ärisse sisse, peremehel läheb nägu mu blondi pead ja suurt kasvu nähes tavalisest rohkem naerule.
´´Mademoiselle, ma teen teile ühe imemaitsva kanaga kebabi, friikartulid ka, neli eurot!´´
Ja jälle see sama lai naeratus. Aeg, mis kulub kebabi valmistamiseks, kastme- ja salatite valimiseks, saab peremees minuga järjest enam sina peale.
´´Jajaa, friikartulid võtavad natuke aega, tuleb oodata!´´ (plink-plink, teeb ta mulle silma).
Ja kuigi ma ütlesin, et friikaid vaja pole (siinne spetsialiteet nimelt, et nad panevad sellele suurele võileivale lisaks lihale, salatile ja kastmele vahele ka rasvast nõretavaid friikartuleid), saan ma ikkagi oma portsu kuldsete kartulitega.
Selleks ajaks, kui maksmiseni jõuan, teeb vanamees minuga juba sõbralikult juttu.
´´Kas Sa oled sakslane?´´, küsib ta kehvas prantsuse keeles.
´´Ei ole,´´ vastan naeratades ja juba tean, et sinna see jutt pidama ei jää.
´´Venelane?´´, küsib ta veelgi laiemalt naeratades ja justkui lootusrikkalt.
´´Ei, ei ole venelane, aga üsna sealt lähedalt. ´´
Enne kui ta jõuab oma äraarvamismängu edasi mängida, vastan kiiresti oma päritoluks Eesti ja veel ühe hingetõmbega loen ette, et see on kõike põhjapoolsem kolmest Balti riigist ja pealinn on Tallinn.
´´Ohoo, mu isa elas Lätis! Latvia, see on kuidas, see Latvia prantsuse keeles? Ja kas sa räägid vene keelt ka?´´
´´Eem, mitte eriti...´´, vastan oma saapaninasid jõllitades.
´´Sest tema seal on venelane!´´(osutab söökla nurgalauale)
Järsku on ka teised külastajad vestlusse haaratud: ´´Aga mina olen Hispaaniast, Barcelonast!Kas oled seal käinud?´´kostub kusagilt - ´´Mina ei ole tegelikult venelane, olen tšetšeen!´´müriseb venelaseks nimetatu, -´´Mina olen Antaaliast!´´ütleb kolmas.
jne.

``I võ ušee dolga zdess?´´ kostub järsku nurgalaust.
Vastan, et alates septembrist. Selle venekeelse vastuse peale läheb bossi nägu särama: ´´Ma teadsin kohe, et ta natuke venelane on!Kui mina ükskord endale naise võtan, siis ta on ka kindlasti blond! ´´(plink-plink).
Enne kui pean oma elulugu jutustama, soovin kiirelt ja lühidalt head õhtut ning läinud ma olengi.

Hästi võtab kebabi-ärindus kokku siinsete inimeste segasumma. Nende oma kommuun, oma rahvas rahvuse sees. Mille taustal mõjub naljakalt see minu niivõrd kuivõrd eksootiliseks lugemine. Aga julgust neil saialõikajatel on, sest enamik neist ulatub mulle lõuani.

Wednesday, February 3, 2010

Raha paneb rattad käima...

...kuid ei ole teadagi ei õnn ega armastus!

Seda postitust prantslastest ja rahast olen juba tükk aega meeles mõlgutanud. Nüüd siis lõpuks.
Prantsusmaa elukallidusest olin enne siiajõudmist palju kuulnud. Pigem hirmutavad jutud, kuidas kõik NII üle mõistuse kallis, üliõpilased elavad kingakarbi-suurustes ärklitubades (Pariisis puhul pidi see kohati siiski tõele vastama) ja juba metroosõidule kulub pool kuu eelarvest.
Siinne miinimumpalk, mida nad lühendatult SMIC ( Salaire minimum interprofessionnel de croissance ) kutsuvad, on 2009 aasta arvestusega 1321 eurot. Eesti 278 kõrval. Niuks, tahaks nüüd lisada.
Kindel, et miinimumpalgaga toimetulek on igal pool sentide lugemine. Aga...

Hiljuti rääkis üks jaanuaris koondamisteate saanud it-insener, et ega ta praegu eriti tööd ei otsigi,
sest riik maksab talle veel kahe aasta jagu 60% tema endisest palgast. Ma pole kursis
koondamishüvitiste määraga Eestis, aga ilmselt käiks see üle jõu.
Ameeriklased kutsuvad prantslasi hellitavalt (või ka mitte, kuidas võtta) socialist wussies(sotsialistidest memmepojad). Prantslased aga näevad, et nende riigis on asjad paremini paigas, kui lombi taga. Neil seal on riik vaid isa rollis: keelab ja käseb (kui vaja ka poob ja laseb). Seevastu Prantsusmaal on riigil kaks nägu: nii papa kui maman. Riik ka hoolitseb ja poputab oma kodanikke.
Fanny ei suutnud näiteks uskuda, et meil jagatakse ülikoolis stipendiume õpitulemuste põhjal! Ennekuulmatu! Siin saavad tudengid riigilt stipendiume ainult oma vanemate sissetulekute põhjal. Kuni selleni välja, et kinni makstakse nii kool, söök kui elamine. Kui õpid hästi, küsi kiitust linnalt,vallalt või mõnelt firmalt. Riik hoolitseb nende eest, kel seda vaja on.
Korteriomanik ei tohi sind tänavale tõsta vahemikus oktoobrist kuni kevadeni (ma pole päris kindel, mis saab, kui otsustad üüri mitte maksta). Riik kaitseb inimesi talvel kodutuks jäämise eest.
Töönädal on 35 tundi, puhkus 5 nädalat ja ületundide suhtes käib range arvestus.
Selge, et Prantsusmaa on Eestiga võrreldes väga rikas riik ja suurusi pole võimalik võrrelda. Ja kuigi usun, et olen sattunud elama (kuigi selline asi Liberté, égalité ja fraternitémaal on vaenlane nr 1) nn Esimese Prantsusmaaga ja oman seetõttu vaid poolikut tükki pildist. Ometi paistab ühiskonna suurem jõukus silma ka tänaval. Inimestel on rohkem aega ja võimalust nautida. Käia väljas söömas, istuda välikohvikus.

Enda puhul on mul olnud huvitav jälgida, kuidas eurodes arvutades raha tähendus justkui muutub.
Umbes üks kuu pärast siiajõudmist loobusin kroonidesse ümberarvutamisest.
Kuidas siin alguses tundus kõik väga kirves, kuid kui hakata mõtlema, et teenin oma väikese
lapsehoidmistööga 9 eurot tunnis (135 krooni, sic!) , siis saavad need
hinnad oma õige tähenduse. Elu on ka kohalike jaoks kallis, kuid enam-vähem vastavuses.

Väike võrdlus hindadest (kõik on toodud tudengite arvestuses) :

ühistransport: 1,2 eurot per tunnipilet, kuukaart 25 eurot
leib: ca 1 euro
1L piim: 0,80 - 1 euro
korteriüür 160-450 eurot per tuba
kinopilet 4,5-10 eurot
ujula pääse 2,2 eurot
telefoniarved kipuvad olema suuremad kui Eestis. Ka teenused, nagu juuksur jm iluprotseduurid, väljas söömine ja -joomine on kallimad.

Siin on mitmeid säästumarketi laadseid kette, (näiteks Carrefour ja LIDL), kes müüvad oma poe märgiga tooteid kordades odavamalt, kui tavatootjad. Lisaks lugematud soodustused üliõpilastele teatrisse-, kinno ja näitusele minekuks. Muuseumites on lisaks tavapärastele (üli)õpilas- ja pensionäride soodustustele alati ka madalam hind töötutele.
Kas see, kui riik inimeste eest hoolitseb viimaseid liiga laisaks ei muuda ja palju nn päevavargaid ei sünnita, on juba iseasi...
Eestis pole ma mitte kunagi näinud nii palju kerjuseid, tänaval logelejaid või lihtsalt rahaküsijaid. Kusjuures metroos kerjavatel mustlasnaistel on kamba peale üks laps, keda omavahel vahetades kaastunde äratamiseks kaasas tassitakse.