Sunday, September 27, 2009

Pühendus Agent M-ile

Kuna mul kaardimängus ukumatult vedas, siis olen pääsenud pea kõikidest kodutöödest, mis meil enne homset väljakolimist teha tuleb.Algis teeb süüa ja koristab, Maris peseb nõusid..ja mina?Mina peesitan terrassil päikese käes ja joon piparmünditeed. Käisin hommikul raamatulaadal ja sain oma võluva aktsendi eest kolm raamatut kolme euro eest...Tänatud olgu mu idaeuroopa juured.

Reedel käisime Poetry Slam´il. See on omalaadne vabalava, kus (wannabe) kirjanikud, aga ka koduperenaised, kodutud või armuvalus teismelised saavad püüne viieks minutiks...Enamik loevad omakirjutatud värsse. Aga ka laulavad ja räpivad. Uskumatu, kes kõik läbi käisid. Luuetustes oli palju maailmavalu , teemadeks inimesed, poliitika, Prantsusmaa, Iraak, tuumarelvad, kadunud inimkond jne jne
Sellest kompotist jäi hästi meelde üks lõbus haiku.Autori nimi pole meeles, aga ta meenutas mulle M´i James Bondi filmist. Teate küll, see leiutaja, kes kõik imevidinad välja mõtles
See kõlab vabatõlkes umbes nii:

Sündides me valime: x või y
poiss või tüdruk
samas kui tähstikku õpetataks meile kuueselt

Saturday, September 26, 2009

élégamment démodé ehk šikilt vanamoodne

Viimased päevad olen endale gripi külge hankinud. Kuna siin on üsna arvestatav seagripipaanika, sain loengus köhatades kahtlustavate pilkude osaliseks. Sellest kirjutavad kõik lehed (küll mitte esiküljel, aga siiski) ja see kostub läbi vestlustest. Seega olen kodus teki all ja kaardistan oma tähelepanekuid viimastest koolipäevadest.

Võib-olla mu haigeks jäämine ongi osaliselt psühholoogiline reaktsioon sellele sisendusele, mis igalt poolt läbi imbub. Igasse loengusaali näiteks on riputatud Seagripist hoidumise a-b-c. Kuidas kaitsta ennast ja teisi? Mida teha välismaale reisides?
Mõned on koguni bisous´dest loobunud ja see juba näitab midagi.
Seagrippi mainivad kõik õppejõud. Kuid ülikooli on seekord relvastatud - eksameid ei jäta ära ei mingisugune Gripp ega streik - nad viisid õppematerjalid virtuaalkeskkonda! Mulle kui e-valimistega harjunud internetilapsele tundub see muidugi halenaljakas, kellele siis ÕIS miski uudis on...
Sel nädalal olen jällegi tegelenud uut sorti turismiga - külastasin kõki vähegi huvipakkuvaid loenguid. Muljed on mitmesugused ja tõenäoliselt muudan nende üheksa kuu jooksul veel oma arvamust. Aga...
Kuna prantslased jõuavad kõrgkooli eestlastest varem, s.o keskmiselt 18-aastaselt, siis on ka üldine õhkkond kuidagi keskkoolilik.
Esimese kursuse loengus pühendas professor hea pool tundi sellele, et õpetada tudengitele konspekteerimist. Detailideni välja.
Kõik käivad koolis pinalitega. Kõik! Poisid ja tüdrukud. Kusjuures pinal sisaldab kindlasti mitte kahte pastakat, vaid valgendajat, erinevat värvi markereid ja värvipliaatseid. Tüdrukutel tavaliselt ka liim ja käärid. Konspekteerimine on siin Püha Lehm. Powerpointi presentatsioone pole veel kohanud ja seetõttu kirjutatakse pea kogu õppejõu jutt üles. Tähelepanu äärejoontele ja erivärvilistele pealkirjadele. Mu kõrval istuv noormees tegi nii ilusa konspekti, et panin küünarnuki oma sotapota peale. Ja selle garçoni märkmed pole mingi erandjuht. Nii ongi! Olen seda jälginud, kuna loengus konspekteerimine on minu jaoks veel tulevikumuusika, alguses proovin niisama jälgida ja konspekte vehin naabri pealt maha.
Loenguid on kahte tüüpi - CM ehk Cours Magistraux ja TD ehk Travaux dirigés. Esimesed on suured amfiteatris toimuvad loengud ja teised väiksemates gruppides seminarid. Loengutes kasutatakse powerpointi asemel kuvaheidikut (tuntud ka kui grafoprojektor) ja tihti annab ümmarguste prillidega, halli pintsakuga ja pruuni potfelliga õppejõud info edasi peatükkide ja alapealkirjade - ainult kirjuta üles!
Vahe Eesti süsteemiga seisneb selles, et TD´del ehk seminridel on väga suur rõhk ja need toimuvad igal nädalal. Nendeks tuleb ette valmistada expo´d või kirjanduse arvustused vms ja kõigile ette kanda. Prantsuse keeles! Huhuhuu, juba ootan...
Hilinemist ja loengust sisse-välja saalimist on vist vähem kui Eestis. Ainuke koht, kus mul suu lahti jäi, oli siis, kui terve auditoorium õppejõu poole jutu pealt tühjaks hakkas voolama. Prantsuse tudengid ei lase endale pähe astuda, selge see. Hiljutine muudatus, et loengud kestavad 1h30 asemel 1h45. Seega oli jutukas professoriproua selgelt piiri ületanud, kui kell oli juba 46 peal ja ta ei olnud veel otsi kokku tõmmanud. Kuidagi piinlik ikka.

Üliõpilased on aktiivsed koolivälistes asjades. Kõik on meie mõistes aktivistid. Popp on heategevus, igasugu sotsiaalsed ühendused...Poliitilisi noorteorganisatsioone pole silma jäänud. Küll aga sain eile kooli minnes kutse ühineda Noorte Kommunistide Ühinguga. ´´Internatsionalism, antikapitalism ja revolutsionism. Võidelda paremate õpi - ja elutingimuste eest!Ühendada õpilased ja töölised!Võidelda kapitalistide ja nende süsteemi vastu! ´´
Noorte Kommunistide ühing paistab ülikoolis üsna arvestatav organisatsioon olevat. Siinsetele noortele tähendab kommunism midagi muud, kui meile, idaeurooplastele. Kui oled noor, siis on tervislik marssida tänavatel ja karjuda ebavõrdsuse vastu. Neil puudub ajalooline mälu kommunismi kuritegudest ja vasakpoolsus on lihtsalt in. Ei tea, mis saaks, kui samasugune ühing Tartus püsti panna?
Kaptalismi vastu või mitte, ikkagi arvan, et nad käivad (salaja) kõik kooli nurga pealses MacDo´s söömas.

Sunday, September 20, 2009

Suund põhja: sinepist, veinist ja tigudest.

Sel nädalavahetusel sai julgetele - mina, Maris ja Caroline - osaks pool-planeerimata nädalalõpureis. Otsime rongipiletid pool-juhuslikult: sihkoht oli mugav nii Carole, kes tuli Pariisist ja meile, kes me alustasime Lyonist. Ööbimiskoha leidsime pool-juhuslikult ja ikka viimasel (seekord tõesti viimasel, nii tund enne ärasõitu) hetkel. Seegi kord kasutasime Coachsurfingu´t. Marist tsiteerides: hotellis ööbimine on nagu supermarketis šoppamine, coachsurfinguga käiks nagu värskel lõunamaa turul.

Burgundia, mida Lonely Planet kutsub hellitavalt ´´prantsuse südameks, Lõuna ja Champagne tasandike vahel, kus kohtuvad prantslaste kaks kirge - vein ja toit´´.
Rongi aknast paistsid iga natukese aja tagant viinamarjapõllud - pikad ja rohelised. Kui oleks minu teha olnud, oleksin kohe rongi kinni pidanud ja sinnapoole jooksu pistnud :)
Pisut ajaloost (pühendusega Mariliisile. Kes haigutama hakkavad, võivad lõigu edasi kerida).Burgundia hertsogiriigi hiilgeaeg oli 14-15 sajand, mil selle territoorium ulatus praegustest Burgundia piiridest Alsace´i, Lorraine´i ja Luxemburgini (ehk kogu ida- ja kirde Prantsusmaa). Sealt Prantsusmaa südamikust on liikvele läinud suured mõjutused Ristiusule - Burgundias asub nii benediktiinlaste klooster ´´Cluny´´ (Juhan Maiste loengud tulevad meelde) kui ka vagade tsistertslaste ´´Abbaye de Citeaux´´.

Prantsusmaa kuulsusrikas ajalugu õhkub ka Burgundia pealinnast Dijonist. Kuid vagadus tänapäevase Dijoni juurde igatahes ei käi. Sealne õhk oli nautlemisest paks. Minu kaks lemmik-nautlejat on vanapaar valgete peakatetega (vt pilti allpool). Suve viimane päev, kui kõik käisid mesiste ja tänulike nägudega t-särgi väel ringi. Kui jalutamisest ära väsisid, võisid igal sammul sisse astuda kohvikusse ja mekkida veini või café au lait´d (sealjuures pole see aga meile eestlastele harjunud paksu piimavahuga lahja jook, vaid kange masinakohv törtsu koorega).Igal sammul väikesed poekesed, kus müügil sinepid (Dijon on ju teatavasti maailma Sinepipealinn!), maitseained, kasulikud ja kasutud vidinad, iga nurga peal Boulangerie´d ja Boucherie´d...

Meil vedas eriti, kuna sel nädalavahetusel oli üle-Prantsusmaaline ´´Journée de Patrimoine´´. Need on kaks päeva, kus rahvale avatakse tasuta vaatamiseks kõik vaatamisväärsused ja muuseumid ja ligi pääseb ka kohtadesse, mis muidu huvlistele suletud. Meie õnn! Tänu ´´Isamaapäevale´´ saime laupäeval vaid viis eurot maksva piletiga sõita ringi terves Burgundia maakonnas.
Võtsime suuna Dijonist lõunasse, kus laiub Cóte-d´or´i (kullarannik) kuulus veinipiirkond. Millest selline nimi? Esimene, pisut romantilisem lugu räägib, et kui päike viinamarja ´´ranniku´´ kohal loojub, kuldab see põlluääred üle ja muudab maastiku kullavihmaseks. Teine legend ütleb, et kui piirkonnas hakati veini tegema, tõi see ligi suured raha - ja kullavood.
Meie täpsemaks sihiks sai Burgundia mitteametlik veinipealinn Beaune. Väike Viljandi-suurune asula, aga milline täiuslik vanalinn!Prantsuse šarmist läbi-imbunud pealegi.

Beaun´is oli minu absoluutseks kangelaseks Gérard ja tema Floride.
Gérard sai 1961.aasta Peugueot Floride´i 50.aasta sünnipäevaks - kingitus kallilt kaasalt. Kui härraga juttu puhusime, poetas Caroline moka otsast, et hirmus kahju, et meil autot pole, muidu saaks ju lähedalasuvaid viinamarjaistandusi vaatama minna...Gérard ei lasknud seda kaks korda öelda ja juba kihutasimegi nahkistmetel istudes mööda munakivitänavaid. Helesinise Floride´i oli muide, omal ajal kuulsaks teinud selle reklaamnägu - Birgitte Bardot . Gérard tegi linna peal tiiru, tuututas oma teiste kollektsinääridest sõprade ees, hüüdes samal ajal : ´´Vous voyez, ce qui passe, quand un homme a la physique´´ (näete, mis kõik saab, kui mehel füüsist on!) .
Kui küsisin tagasihoidlikult, palju selline uunikum bensiini ´´sööb´´, siis vastas mees minu arvates väga ilusa lausega: ´´Quand on aime, on compte pas´´ (Kui armastad, siis (raha) ei loe).










Beaune´ist ostsime kaasa tigusid. Jaa, lugesite õigesti! Jälle üks suur prantsuse stereotüüpidest ära proovitud. Isiklikult mulle suurt muljet ei avaldanud. Maitses nagu vetikas kehval päeval. Kunagi söödi seda puhtalt odavuse pärast ja arvata võib, et siis ei muutnud maitset talutavamaks see rohekas kaste, mis meie viinamätigusid garneeris. Aga prantslased ei söö neid teps mitte iga päev - ainult pidupäeval ja erilistel puhkudel. Niisiis pole hullu ja mulle ikka veel meeldib prantsuse köök.
Selle tõestuseks: juba kolm päeva olen harjutanud tõeliselt prantslaslikku hommikusööki - üks värske croissante (millest näpud kindlasti mõnusalt läikima jäävad) ja must kange kohv. Kõht oli kusjuures lõunani täis. Võib-olla pean tõesti kaerahelveste puuduses oma pudruharjumusest loobuma?

Tagasi jõudsime läbimärjalt, aga õnnelikult. Õhtul käisime veel Sens Interdits teatrifestivali raames vaatamas afgaani naiste kirjutatud, lavastatud ja esitatud näitemängu. Olgugi et asjaarmastajad, oli etendust põnev jälgida. Afgaani keel ja kostüümid esiteks, aga kõik need žestid, tants ja laul...!Selle jäljendamine jääks alati jäljndamiseks.

Lõpetuseks veel mõned pildid. Aga ärge laske ennast petta - tegelikkus oli veel palju parem!


Tulekul: minu seiklused loengutes ja mis on minu silmale veidrat Prantsuse ülikoolides.

Wednesday, September 16, 2009

Korteriotsingud, French kissing ja VeloV

Viimase nädala olen peamiselt veetnud uut liiki turismi katsetades. Õigemini mõtlesin selle enda jaoks ümber omalaadseks turismiürituseks, et tüdimust ei tekiks.
Korteri leidmine Lyonis, eriti veel septembri keskel kui kõik otsivad, ei ole mitte lihtne ülesanne.Kuulutusi on palju. Aga et keegi kirjale või telefonile vastaks, veel vähem korterit vaatama kutsuks, vot see on juba saavutus.
Enne eelmist nädalat mõtlesin, et ehk on asi minu eksootilises idaeuroopa päritolus (kes neid välismaalasi teab,eksole), aga...alates eelmisest reedest olen käinud vaatamas kuute erinevat ´´collocation´i´´´(tuba jagatud korteris) ja sellest on saamas omaette hobi. Nii et lausa kahju, kui lõpuks selle õige koha leian!
See on super viis näha erinevaid linnaosasid, elamise viise ja kodu sisustusi. Rääkimata inimestest!Sa räägid inimesega telefonis, siis antakse sulle aadress, sa tead kuulutusel põhinevalt, kus linnaosas korter asub ja õnne korral on kuulutuses midagi mainitud ka tulevastest kaasüürilistest. Astud uksest sisse ja...!alati võid oodata üllatust.
Seejärel tehakse sulle korteris väike tuur, räägitakse hinnast ja seal elamise plussidest (reklaam). Siis on aeg rääkida endast - kes oled, millega tegeled, kas oled varem korterit jaganud, kes garanteerib, et sa ikka üüri ära maksaksid...jne jne. See meenutab suuresti tööintervjuud, ainult sinu vastas istuvad samaealised inimesed, kes lihtsalt mõõdavad, kui lahe ja lihtne ikka oleks sinuga koos elada. Kusjuures konkurss ei ole üldse väike. Kui tegemist on soodsa (prantsuse mõistes, ma mõtlen) ja heas kohas asuva toaga, võib soovijate arv olla 25inimest voodile! Tundub, et toa pakkujate ´´jah´´ või ´´éi´´ puhul saab määravaks esimese mulje ja kontakti loomine. No õnneks on inimesed minu suur kirg ja suhelda mulle meeldib :)
Praeguseks on minu ´´turismi´´ tulemusel käes üks ´´jaa´´ ja kaks ´´võib-olla´t´´, mis võtavad otsustava kuju nädala lõpuks. Päidlad pihku, sest väljas magamiseks on nüüdsest liiga külm. Juba kolmas päev on madalad hallid pilved ja ma ei mäletagi alati ärgates, et Prantsusmaal olen.

French kissing. Ma ei puutu esimest korda selle musitamistervitusega kokku, aga peab ütlema, et Belgia ühele-põsele-tehtav-musitere (või pigem põskede kokkupanek ja suuga hääle tegemine) on lapsemäng siinse kahe kõrval. Sest vaadake, kui on kaks põske, siis tekib juba valik - kumb enne ette keerata? Mõned on otsustavad ja saad juba alguses aru, kumb külg ette tuleb. Mõne inimesega jälle jääd otsa vaatama, tuled päris lähedale ja tekib kahtlus - siis hakkab ühele ja teisele poole nõksutamine ja võib juhtuda, et see lõppeb suule musi andmisega. See omakorda on piinlik olukord (isegi kui vastaspooleks on meeldiv noormees) , sest ainult välismaalased võivad ju millegi nii elementaarsega mööda panna! Pseudoprobleem, seda küll. Aga samas väike huumor minu prantsuse argipäevas. Usun, et mu french kiss´i uus strateegia saab olema otsustav -st et ma valin ise kohe alguses poole ära ja lasen siinsetel proffidel oma valikuga kohaneda. Ja vist peaksin õnne tänama, et ma lõunas ei ela, kus neli musi tervituseks poleks mingi probleem.

Mulle tundub, et pean pisikese lõigu pühendama ka ühele oma siinsele lemmikule - Velov. See on üle-Lyoniline süsteem (ja nüüdseks on see juba paljudes Prantsusmaa linnades, kuid alguse sai see ikkagi 2005.aastal siitsamast), mis lubab rattajaamast võtta vélo ja sellega sihtkohta sõita ning sealsesse vélojaama parkida. Kusjuures esimesed pool tundi on tasuta!Rattajaamasid on üle linna tõesti palju ja Lyon on piisavalt väike, et poole tunniga jõuad pea igale poole. Ka rattateid on rohkelt ja kui Tallinnas (või Tartus) võrduks seal sõitmine enesetapuga, siis siin on juhid arvestavad. Rattaga sõitmine on popp nii kontorirottide, beibede kui pensionäride seas. Pole seal midagi imestada, et prantsuse naistel on kõrgeim oodatav eluiga Euroopas!
Minustki on nüüd kolme nädalaga tõeline rattahai saanud - oskan vélojaamas kontrollida ratta korrasolekut, tean oma marsruudil asuvaid parklaid.Pluss jalalihased kasvavad!
See VeloVi süsteem muidugi ei mõju hästi minu hilinemisharjumusele. Kuna rattaga sõitmine on kiire, lähen kodust välja veel hiljem, kui peaks. Negatiivse poolena võib välja tuua hommikuse kooli ees asuva véloparkla ülekoormuse, mis tähendab, et vabu parkimisposte, kuhu rattad lukustatakse, ei ole. Siis tuleb lähima juurde vändata ja loota, et seal sama seis pole. Aga muidu kuulub minu suur austus Velovi süsteemi leiutajatele - ei tea, kuidas see Eestis toimiks?Külm ja vandaalid paneksid vist rattahoidlatele kohe põntsu?

Pildil Maris Vélovi jaamas punaste ´´pillide´´ taustal.


Nädalavahetusel saab alguse Prantsusmaa avastamine . Esimene sihtkoht on Dijon, Burgunida pealinn ja tõeline ajaloo pärl.


Mari

PS-keelenurgs avaldan seekord vabanduse, sest tuleb tunnistada, et eelmise nädala ´´baguette magique´´ oli eksitav. Selgus, et dirigendil on samuti käes ´´baguette´´. Ehk siis tähendab kõnekäänd võlukepikest, mitte mingit võlubagetti. Aga tore mõte oli ikkagi ja hea näide sellest, kuidas kuuleme alati pigem seda, mis juba ette valmis mõeldud.

Saturday, September 5, 2009

Bienvenue ehk Tere tulemast!

Kui otsustasin aastaks Prantsusmaale minna, siis ei teadnud ega saanud ma tegelikult aru, mida see tähendab. Tundus mõnus seiklus. Ja veel praegugi, kui olen juba pea nädala siin olnud, ei jõua see mulle tegelikult kohale. Aga juba asju pakkides (ja neid pakkimisi oli Tartust ärakolimisega ikka üksjagu palju) sain aru, et see on õige asi. Kolimine on ainult tervislik - sa ei saa oma asjadesse ja harjumustesse kinni jääda. Uus maa, uued inimesed ja uued kombed saavad mind ainult iseendale lähemale viia.

Esimesed kaks Prantsusmaa päeva möödusid Pariisis. Kuigi peab nõustuma paljude õhkajatega, et Pariis on midagi erilist ja sel linnal on omamoodi võlu, siis on mul hea meel, et minu aasta ei möödu metropolis. Käisime Caroga Amélie radadel - Montmartre treppidel ja kohvikutes. Avastasime üüratu antiigituru, kus toolidel tukkuvad, ristsõnu lahendavad ja naabriga juttu puhuvad müüjad kuulusid vaatamisväärsuste hulka. Ööbisime Caro sõbranna juures ja nägime üsna tavalist Pariisi korterit (mis muideks meenutab suuruselt kingakarpi).

Kui siis pärast kaht päeva turistitamist Lyoni jõudsin, ei olnud esimene mulje kõige paljulubavam. Ma olin rongis just tukastanud,väsinud oma 25kilost seljas, õhk tundus raske ja linn oma uudsuses hirmutav.
Aga kohale ma jõudsin ja järgnevaks kuuks ongi minu aadress
74, rue Pierre Corneille,
Lyon 69003,
Rhõne-Alpes,
France

Kirjelduseks olgu öeldud, et meie korteris on kaks tuba, köök ja imemõnus rõdu, kus mööduvad kõik meie hommiku- ja muud kohvi- ja söögipausid. Sest jah, meil on päeval nii 25`C ringis ja oleks ju patt seda toas mööda lasta :) (täna muide, minu elu siiani kõige palavam 6.september)


Lisaks kuulub korteri varustusse hiiglasuur telekas(eii oska tolle määrata, aga ikka tohutu.Kahju, et me sellest suurt ei hooli ja tööle panna ei oska) .See hiidekraan mõjub naljakalt, kuna tubadesse pole korteriomanik teps mitte igale poole raatsinud lampe osta ja laes kõlguvad üksikud pirnid. Aga kuidas inglased ütlesidki - first things first,eksole.

Esimene nädal läks sisseelamise tähe all. Kogu aeg oli eksinud tunne ja see pidev uute nimed õppimine väsitas õpuks. Võin kihla vedada, et mul oli à la 50 vestlust stiilis: Mu nimi on Mari, ma tulen Eestist.Kas Sa tead, kus see on?Jaa just, seal Venemaa ja Soome vahel. Ja mida Sa siis õpid ja kus hetkel elad ja kauaks jääd? jne jne
Välisüliõpilasi on palju - suurim osa neist pärit Saksamaalt ja Jaapanist, aga ka USAst. Olen igatahes oma Eestiga eksootiline. Meie orientatsiooninädala jooksul toimuvad lisaks keeletundidele (mis peavad kindlustama, et praegu veel umbkeelsed jaapanlased saaksid kooli alguseks oma tutvustamisega hakkama) ka ajalugu, kultuuri ja koolielu tutvustavad loengud. Ülikoolielu on siin väga kirju - tegeleda saab lugematul arvul sportlike ja kultuuriliste hobidega pluss igasugused seltsid organiseerivad üritusi ja pidusid. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma kõige selle kõrvalt veel koolis peaksin jõudma käia ;)
Esimesel nädalal oli eredaim üritus rahvusvahelise osakonna poolt korraldatud ühiskülastus Café Theatre´isse.Publik asetati istuma kohvikulaudade taha ja lahti läks 1,5 tundi sketše, laulu ja tantsu. Laulud olid väga vahvad, mängiti viiulit, kitarri,trumme ja klahvpille - korraga ja üksikult. Aga prantsuse huumor jäi küll vähemalt esialgu tabamatuks.

Esimene nädal kulus seega peamiselt inimeste, kooli ja linnaga harjumiseks. Kuigi ei saa unustada ka võitlust prantsuse bürokraatiaga. Toon siinkohal ühe näite : selleks, et saada üliõpilaspiletit, pidime juba kuu aega enne siiasaabumist saatma oma dokumendid Kohale jõudes teatati mulle rahvusvahelisest osakonnas rõõmsa naeratuse saatel, et ´´Excusez-nous, aga me kaotasime teie paberid ära.´´ ´´Mismõttes kaotasite ära?´´ -´´No meil oli augustis puhkus ja siis...´´
Ja puhkus, nagu ma juba aru saanud olen, on prantslastele püha lehm ja sellega ei mängita.
´´No kui kadunud, siis kadunud, mis siis ikka´´, mõtlen, aga mis selgub, on et üliõpilaspiletita ei saa teha ei pangakaarti ega ka ühistranspordi kaarti. Ja üldsegi on pangakaardi jaoks vaja näidata oma üürilepingut (mida mul taaskord pole!), aga üürilepingu sõlmimiseks peab sul olema kehtiv pangakonto Prantsusmaal jne jne...
Rahustuseks olgu öeldud, et mu eesti visadus ja pangas taidlemine viivad sihile, saan lõppude lõpuks (ei kulunud nädalatki) siise anda oma võlukaardi taotluse.
Siinkohal saadan tervitused eesti kliendidteenindusele!Ma olen selle poolt ikka tõesti ära hellitatud. Kas te kujutate näiteks ette, et Hansapank paneks iga päev rõõmsalt kella 12-14 oma uksed kinni?Ja et pühapäeval on avatud toidupoe leidmine tõeline kunst?

Kui üritan oma ülevoolavas jutuvadas kronoloogiat säilitada, siis
reedel saabusid Maris ja Algis ja sai alguse meie eesti kommuunielu Pierre Corneille tänaval. Tähistasime nende saabumist veiniga oma koduterrassil. Külla saabunud prantslane Clément kirtsutas meie odava veini peale nina ja ütles, et see paneb kõhu valutama. (Kui aus olla, siis see alla 30kroonine pudel oli täiesti okei. Vähemalt mulle kui veinikultuuris mitte kodusolevale inimesele. Aga kõhuvalu tõesti tuli)
Laupäeval tegime tutvust Lyoniga, millest jõuan ilmselt edaspidi veel palju kirjutada.


See on vana roomlaste linn ja näiteks Pariisist märksa pikema ajalooga. Linnast voolavad läbi kaks jõge- la Saõne ja le Rhõne ning vanim osa on mäeküljel asuv kirik, mille juurest asuvalt vaateplatvormilt paistis lumise tipuga Mont Blanc. Lyoni geograafiline asukoht ja prantslaste suur uhkus TGV (train grande vitesse) toovad kahe tunni ulatusse nii Alpid ja suusakuurordid, Province´i maakonna ja Cõte d´Azuri kui ka kultuuripealinna Pariisi. Lyon on kui Prantsusmaa avastamiseks loodud! Kuigi siin on kunagi olnud tohutu tekstiilitööstus, annavad linnas põhilist tooni imeilus sisehoovikestega vanalinn ja elust pulbitsevad jõekaldad kohvikute ja restoranidega.

Pühapäeva veetsime kõigepealt linna turgudele tiiru peale tehes (kunsti, raamatu ja toiduturud). (tulemuseks esimene juturaamat - Michel Huellbecq´i ´´Plateforme´´ ja pisut prantsuse hallitusjuustu, mis nägi õudsem välja kui maitses).Ja muide, esimest korda saan siin südamepiinata osta kõiki neid eksootlisi nektariine ja aprikoose ja virsikuid, sest tootjamaa on La France. Juba välimusest on näha, et need on korjatud kõrvalpõllult.
Seejärel käisime Téte d´Ori(eesti keeli kuldpea) pargis mis hõlmab endas nii botaanikaaeda, loomaaeda, suurt järve ja imeilusaid suuri puid, mida Eestis võib näha ehk vaid mõisaparkides.


Tegime pargis mõnusa uinaku ja väntasime koju, et avastada - pühapäeval poed tõepoolest polegi lahti. Aga õnneks on meie korteriomanikul üht-teist tallele pandud ja pääsesime näljast. Jõudsin käia ära ka veel viimast päeva avatud Lyoni välibasseinis, mis oma sanitaartingimustelt meenutas Kalevi ujulat enne remonti minekut.

Õhtul käisime Clémentiga kinos. vaatasime Cannes´i sellaastasel festivalil Grand Prix võitnud Francois Audiard´i ´´Un Prophète´´. See jutustab araabia noormehe võitlusest vanglasiseses hierarhias. Filmis on väga palju vägivalda ja pinge ei lange viimaste minutiteni. Prantsusmaa saab muide iga aasta ELi poolt trahve, et nende vanglad nii viletsas seisus on. Ja filmis näidatu pidi veel tegelikkuse ilustus olema. Kes verd ei karda, siis soovitan!
http://www.youtube.com/watch?v=V3VsavepGts

Ahjaa, veel lõpetuseks väike rubriik. Märgin siia üles kõrvu jäänud vahvad väljendid.
la baguette magique ehk eesti keeli võlubagett, mida kasutatakse siin hoopis võlukepikese tähenduses. See baguett on prantslastel ikka tõesti veres, et see neil lausa võluda lubab.

Nädal on olnud pikk ja värviline. Nii et olen iga õhtu voodisse jõudes mõelnud: ´´Ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtus tõesti täna!´´. Järgmine nädal möödub taas tutvumise tähe all, kuid seekord saavad alguse ka lugematud Erasmuse üritused ja peod...
Hoian teid kõigega kursis!

Mari

PS- minu eesti telefon enam ei tööta, nüüd kirjutage-joonistage või helistage numbril
+33 684594592