Koolist, valgusfestivalist ja sellest, kuidas tundub maailm pealpool pilvi

Sain hakkama siinse esimese ´´sessiga´´. Nagu Tartuski, jaotuvad eksamid destembri ja jaanuari peale. Vahe on selles, et siin on igas aines eksamid kaks korda. Rääkisin varem sellest TD (travaux dirigés e seminarid) ja CM (cours magistraux e loengud) süsteemist. Nii käibki, et enamik TD-de eksameid (või referaate või ettekandeid) on praegu ja need õiged mitmetunnised teadmistekontrollid jäävad ´´maiuspalaks´´ jaanuari. Minu TD eksamid olid kahel puhul

ettekanded. Ma vist pole iial niimoodi pabistanud! See väike ´´keelepuue´´ toob avalikule esinemisele igatahes adrenaliini kuhjaga juurde. Aga sain hakkama ja esimesel puhul isegi hiilgavalt. Hea tunne on küll, kui pärast prantslased tulevad kiitma,

et ´´vauu, nii huvitav oli!´´Väike töövõit ;) Ja mingil määral on minus seda õpetajageeni vist ka, sest olgugi, et enne pabistan nii, et süda paha, siis rääkima hakates kaob see kõik tahaplaanile ja mulle meeldib, kui mind kuulatakse .

Ja võib öelda, et ma olen ilmselt üks väheseid(et mitte öelda ainus) eestlane, kes on uurinud Normandia talupoegi 13.sajandil.

Aga teate ju seda fraasi, et ´´all work, no play, makes Jack a dull boy´´? Lyonis toimus

valgusfestival ehk Fête des lumières. Need on paar päeva aastas, mil Lyoni kõik kvartalid on kaunistatud tuledega, toimuvad valgusinstallatsioonid ja show´d. See kõlab palju magedamalt,

kui seda kirjeldada, aga tegelikkuses tõesti - nende valguskunstnike fantaasial pole piire!

Lugu algas, kui 17.sajandil tabas Lyoni suur katkuepideemia. Inimesed käisid katedraalis palumas ja lubasid Maarjat edaspidi alati austada, kui ta neid kurja tõve käest päästab. Nii läkski. Traditsioon sai tõelise hoo sisse alates 19.sajandist ja nii süütavadki 8.detsembril lyonnais´d oma akende peale tulukesed. Maagia!

Merci Marie!

Üks osa Paradiisaiast.

Raekoja plats ja talve hõbemaa.

Meie ukse ees hõljusid valgustatud lapseriided, taustaks kummituslik muusika.

Kõik, kel vähegi ärivaistu, löövad oma ukse ees leti püsti ning müüvad hõõgveini ja muud head paremat. Pildil meie nutikad naabrid. Neil oli ärplaan tõeliselt kaval - rõdult tuli muusika ja pooltundidel toimus sünkroonis tants, kõik ikka kostümeeritult.

Kui keegi plaanib detsembris Lyoni tulla, siis tasuks külastus rihtida 8.detsembri kanti. Olgugi, et massid on suured (kohati oli talvise Õllesummeri tunne), siis vaatemäng tasub end ära.

Eksamiralli lõpuks käisime Marisega suusatamas. Kool korraldab päevaseid soodsaid suusaväljasõite. Hommikune äratus (või pigem öine) kl 4.30, et jõuda kohale juba tõstukite avamiseks. Bussis tuli uni väga lihtsalt ja ärkasin selle peale, kui järsku keerutama hakkas. Tegin silmad lahti ja nägin lund! Vingerdasime mööda kitsast kaherajalist teed üles ja juba poole tunni pärast olime mäel. Sealne valgus ja lumi, mis vastu sillerdas, pani silmi kissitama. Meie kokkulaenatud varustus (elagu Couchsurfing ja Marise korterikaaslane Yann) oli hea, ilm suurepärane: sinise taeva ja paari mõnusa miinuskraadiga.

Lõunapausi tegime nii 3km kõrgusel, vaadates alla pilvedesse ja samal ajal päikese käes soojenedes. Seal on tunne, et kõik on võimalik! Mägedel lihtsalt on see võime, anda asjadele teised perspektiivid ja tuua rahu.

Suund pilve sisse?

Alla sõites juhtus ilmamuutus sõna otseses mõttes minutitega: üks hetk ei saanud enam aru, kus on maa ja kus taevas, sest kõik oli täpselt sama valge. Rajal püsimine oli päris suur kunst. Hiljem hakkas lund sadama ja sinitaevas eam tagasi ei tulnudki.

Aga milline päev! Alpes d´huez, I love you!