Montpellier, ma belle!

See Lõuna-Prantsusmaa ´´vaid´´ 1000-aastase ajalooga linn on mitmes mõttes erandlik. Puudub Rooma minevik, millega võivad uhkustada suur osa siinseid asulaid, kuid samas sajandeid kontakte Itaalia kaubalinnade ja pikad abielusidemed Kataloonia valitsejatega.

Minu jaoks käisime kui teises riigis: kolm tundi autosõitu ja tänavad näikse kohati pigem lõunamaa souk´id kui Euroopa heaoluühiskond. Imeilusad vanalinna käigud, mille sillutised meenutavad marmorit ja vahepeal tekib mõte, et ei tea, kas peaks kingad ära võtma. Palju palme ja tänavakohvikuid. Kuigi oli jaanuar, käisid mõned julgemad T-särkides. Tundsin, et käimas oli tõepoolest vaid pisuke pealseunnitud paus muidu lõuna rütmis elavas linnas. Üliõpilaste linn (250 000st elanikust 80 000) keeb ja seda isegi südatalvel!

Lõputult 24/7 lahti olevaid ööpoode (prantslased ütlevad nende kohta les arabes, mis vaevalt poliitiliselt ilus on), hallal liha müüvaid boucherie´sid ning mee- ja pähklimaiustest punnitavad boulangerie´d...

käigud, milles tahad ära eksida

luba nautida antud

Jaanuar?

Kuigi armusin sellesse linna põhjalikult, peab tunnistama, et teekond ja kohatud inimesed olid ikkagi need kirsid tordil. Kõigepealt alustan oma suurtest lemmikutest: Covoiturage ja Couchsurfing. Mõlemad internetikeskkonnad, mis võimaldavad jagades ja säästes ainult võita. Ehk siis lõpp pikkadele sõitudele, kus üks auto veab ühte inimest, milles tegelikkuses oleks ruumi viiele. Eestis peaks ka selline portaal olema , nimeks vist kyyt.ee. Aga põhjusi, miks see ilmselt Maarjamaal kunagi nii suuri dimensioone ei saavuta kui Prantsusmaal või Saksamaal, on minu arvates kaks: esiteks eestlasele ei meeldiks võõra inimesega pisikeses ruumis istuda ja olla sunnitud suhtlussituatsioonis. Teiseks pole meil nii pikke trajektoore ega hirmkalleid ronge. Lisaks ei käi siin hääletamine siiski nii lihtsalt, et poiss põõsasse peitu ja tüdrukul pöial püsti.

Couchsurfing jälle on parem kui hotell, mitte sellepärast, et see on tasuta (st mitte ainult sellepärast) , vaid võimaldab osa saada kohalike elust. Külma ja impersonaalse Radissoni asemel näha , kuidas elatakse selle maa täiesti tavalises (või veel parem ebatavalises) kodus. Ehk siis Couchsurfing pole tasuta magamiskoht või täis külmkapp, mida võib süütundeta tühjaks süüa, vaid ennekõike võimalus lisada pipart oma reisile.

Just see annab reisile vürtsi ja hetked, mida meenutades lihtsalt ei saa teisiti, kui pead kõva häälega naerma.

Tanguy ja tema koer, kelle seltsis Lõunasse põrutasime. Tanguy tahab saada tuletõrjujaks.

Ta viitsis vastata mu arvukatele küsimustele ja andis vihjeid headele muusikapaladele.

Lõuna-Prantsusmaa ilusaimas linnas (jättes kõrvale fakti, et see on siiani ainuke, kus käinud olen) oli meie võõrustajaks 22-aastane võluva naeratusega Benjamin. CouchSurfingu profiili järgi oli ta´´student in natural disaster´´. Kui me alguses arvasime, et see on tüüpiline prantslaste kokkusoperdatud inglise keel, siis võta näpust! Ben tõesti õpib loodusakatastroofe ja nüüdseks juba ilmselt uuribki orkaane Martinique´i saarel. Terviseid talle sinna!

Suuresti tänu temale avastasime (ja vallutasime) kõik paremad peod ja baarid selles linnas. Üles leidsime nii Illegaardi kui Zavoodi vastsed Montpellier´s.

Me Reeliga laekusime siiski koju varem (korralike turistidena, et päeval vormis olla), samas kui Ben edasi pidutses. Mu üllatus oli aga pehmelt öeldes suur, kui Benjamin oli kella nelja ajal kahe tüdrukuga (!) koju laekudes suutnud ära unustada, et tal juba magavad diivanil kaks tüdrukut! Ta ehmatas , lasi kuuldavale südamest tulnud ´´Merde, les filles!´´ (kuramus, tüdrukud!). Siis aga tutvustas unesegasele-poolvidukil silmadega- tema suure vallutuse tuksi keeranud- eestlannale ehk mulle oma kahte pruuti. Kokkuvõtteks olgu öeldud, et seejärel Ben kadus paariks minutiks koridori ja tagasi tulles oli juba üksi. Aga samas ega keegi pole öelnud, et Couchsurfing võõrustajatelt ohvreid ei nõua.

Lõuna poole suundudes avastasin Prantsusmaa järjekordse näo. Võin veendunult öelda, et oui, seda külge uuriksin veel!