Seda postitust prantslastest ja rahast olen juba tükk aega meeles mõlgutanud. Nüüd siis lõpuks.
Prantsusmaa elukallidusest olin enne siiajõudmist palju kuulnud. Pigem hirmutavad jutud, kuidas kõik NII üle mõistuse kallis, üliõpilased elavad kingakarbi-suurustes ärklitubades (Pariisis puhul pidi see kohati siiski tõele vastama) ja juba metroosõidule kulub pool kuu eelarvest.
Siinne miinimumpalk, mida nad lühendatult SMIC ( Salaire minimum interprofessionnel de croissance ) kutsuvad, on 2009 aasta arvestusega 1321 eurot. Eesti 278 kõrval. Niuks, tahaks nüüd lisada.
Kindel, et miinimumpalgaga toimetulek on igal pool sentide lugemine. Aga...
Hiljuti rääkis üks jaanuaris koondamisteate saanud it-insener, et ega ta praegu eriti tööd ei otsigi,
sest riik maksab talle veel kahe aasta jagu 60% tema endisest palgast. Ma pole kursis
koondamishüvitiste määraga Eestis, aga ilmselt käiks see üle jõu.
Ameeriklased kutsuvad prantslasi hellitavalt (või ka mitte, kuidas võtta) socialist wussies(sotsialistidest memmepojad). Prantslased aga näevad, et nende riigis on asjad paremini paigas, kui lombi taga. Neil seal on riik vaid isa rollis: keelab ja käseb (kui vaja ka poob ja laseb). Seevastu Prantsusmaal on riigil kaks nägu: nii papa kui maman. Riik ka hoolitseb ja poputab oma kodanikke.
Fanny ei suutnud näiteks uskuda, et meil jagatakse ülikoolis stipendiume õpitulemuste põhjal! Ennekuulmatu! Siin saavad tudengid riigilt stipendiume ainult oma vanemate sissetulekute põhjal. Kuni selleni välja, et kinni makstakse nii kool, söök kui elamine. Kui õpid hästi, küsi kiitust linnalt,vallalt või mõnelt firmalt. Riik hoolitseb nende eest, kel seda vaja on.
Korteriomanik ei tohi sind tänavale tõsta vahemikus oktoobrist kuni kevadeni (ma pole päris kindel, mis saab, kui otsustad üüri mitte maksta). Riik kaitseb inimesi talvel kodutuks jäämise eest.
Töönädal on 35 tundi, puhkus 5 nädalat ja ületundide suhtes käib range arvestus.
Selge, et Prantsusmaa on Eestiga võrreldes väga rikas riik ja suurusi pole võimalik võrrelda. Ja kuigi usun, et olen sattunud elama (kuigi selline asi Liberté, égalité ja fraternitémaal on vaenlane nr 1) nn Esimese Prantsusmaaga ja oman seetõttu vaid poolikut tükki pildist. Ometi paistab ühiskonna suurem jõukus silma ka tänaval. Inimestel on rohkem aega ja võimalust nautida. Käia väljas söömas, istuda välikohvikus.
Enda puhul on mul olnud huvitav jälgida, kuidas eurodes arvutades raha tähendus justkui muutub.
Umbes üks kuu pärast siiajõudmist loobusin kroonidesse ümberarvutamisest.
Kuidas siin alguses tundus kõik väga kirves, kuid kui hakata mõtlema, et teenin oma väikese
lapsehoidmistööga 9 eurot tunnis (135 krooni, sic!) , siis saavad need
hinnad oma õige tähenduse. Elu on ka kohalike jaoks kallis, kuid enam-vähem vastavuses.
Väike võrdlus hindadest (kõik on toodud tudengite arvestuses) :
ühistransport: 1,2 eurot per tunnipilet, kuukaart 25 eurot
leib: ca 1 euro
1L piim: 0,80 - 1 euro
korteriüür 160-450 eurot per tuba
kinopilet 4,5-10 eurot
ujula pääse 2,2 eurot
telefoniarved kipuvad olema suuremad kui Eestis. Ka teenused, nagu juuksur jm iluprotseduurid, väljas söömine ja -joomine on kallimad.
Siin on mitmeid säästumarketi laadseid kette, (näiteks Carrefour ja LIDL), kes müüvad oma poe märgiga tooteid kordades odavamalt, kui tavatootjad. Lisaks lugematud soodustused üliõpilastele teatrisse-, kinno ja näitusele minekuks. Muuseumites on lisaks tavapärastele (üli)õpilas- ja pensionäride soodustustele alati ka madalam hind töötutele.
Kas see, kui riik inimeste eest hoolitseb viimaseid liiga laisaks ei muuda ja palju nn päevavargaid ei sünnita, on juba iseasi...
Eestis pole ma mitte kunagi näinud nii palju kerjuseid, tänaval logelejaid või lihtsalt rahaküsijaid. Kusjuures metroos kerjavatel mustlasnaistel on kamba peale üks laps, keda omavahel vahetades kaastunde äratamiseks kaasas tassitakse.
tuleb muidugi lisada, et kõik see kaunis pilt hoolitsusest kehtib pahatihti ainult paberil ja reaalsus on hoopis midagi muud. see kuulus miinimumpalk, millest väga paljud võivad ainult unistada ja peavad selle asemel virelema maksimaalselt 700 euroga kuus. salasõnaks on tähtajalised lepingud, mida siin usinasti rakendatakse, hoolimata sellest, et see on illegaalne.
ReplyDeleteüliõpilane tähistab siinmail ainult kuni 26-aastast noort. kui sa tahad pärast seda õppida, siis vaata ise, kuidas saad.
pariisis on alla 500 euro kuus korterit pea võimatu üürida (üürida on nagunii peaaegu et võimatu tänu bürokraatiale) võib küsida muidugi eluasemetoetust, aga kui sa oled eelnevalt teinud palgatööd, siis toetus on umbes 30 eurot kuus. ühistransport on umbes 60 eurot kuus.
samuti tean sõprade kogemusest, et ületunde ei arvesta mitte keegi, neid ei tasustata ja eeldatakse, et töötaja on valmis ükskõik mis päeval ja mis kellaajal tööle tulema. praegust tööpuudust arvestades ei ole ka midagi imestada, kui tööandjad seitse nahka töötajatelt koorivad.
Ma olen absoluutselt nõus, et mul on vaid üks osa pildist. Kindlasti oled rohkem kokku puutunud :) Ja kindlasti on Pariisi elukallidus midagi hoopis muud kui siin ´´provintsis´´.
ReplyDeletema olen, jah, jõudnud juba pisut pettuda, kibestuda ja kalestuda :) ja bürokraatia ajab mind kergelt hulluks siin riigis! aga samas kõik ikkagi just nagu toimib, ptüi ptüi :)
ReplyDelete