Käisin saksa keele tunnis. Alguses olin kindel, et sellest tuleb tõeline pähkel. Õppida prantsuse keele kaudu teist võõrkeelt - ilma, et aju seejuures krussi tõmbaks? Vähe tõenäoline! Kuid siiski: siiani tõlgin paralleelselt tekste prantsuse ja eesti keelde ja aega jääb ülegi! Aju tõmbab krussi selle peale, et saksa keele tunnis siginevad aeg-ajal prantsuskeelsesse juttu saksakeelsed väljendid (ja mitte vastupidi) Ei, ma ei taha öelda, et olen keelte peale wunderkind, vaid nalja teeb hoopis keele õpetamise metoodika. Viimati julgesin tunnis kaks lauset järjest (!) saksa keeles öelda ja tunda oli, et klassi sigines pinev ärevus. Ma loodan, et asi on meie konkreetses fräulein Helgas ja igal pool olukord nii drastiline pole. Aga enamikul klassis olijatest on saksa keele õppimise štaasi rohkem kui ühe käe sõrmedel saab üles lugeda.
Lisaks olen kohtunud mitme inimesgea, kes jutu järgi õpivad ülikoolis inglise filoloogiat. Just nimelt -oma jutu järgi, sest muidu küll ei ütleks.
Aga seda suurem on rõõm, kui juhtub ette mõni tõeliselt armsa aktsendiga inglise keelt vabalt rääkiv konnasööja.
Räägib muidugi see, kelle vene keele õppimise karjäär on 11 aasta pikkune ja tulemus njetu.
Mis Sa, Mari, seletad, et njetu, ise rääkisid rongis tädidega pikad jutud vene keeles maha :)
ReplyDelete