Kuigi pean seda päevikut Prantsusmaa ja prantslaste kohta, siis loodan, et üks väike kõrvalepõige lõunasse ei tee paha.
Nädalane suusavaheaeg, mitu kuud ette ostetud Easyjet´i piletid, Couchsurfing, Lonely Planet ja hädapärane itaalia keele a-b-c - Igavene Linn, siit me tuleme!
Itaalia kohta kumises peas kaks asja: sealne asjaajamine käib kas a) laua all ja n.ö ümber nurga (seadusest mööda) või b) perekonna kaudu.
Seekord ööbisime Emiliano juures, kes elas 10-minuti kaugusel Vatikanist ja töötas giidina. Esimene pilk ja olime kindlad, et talle meeldivad mehed. Tegelikult oli tegemist tavalise itaalia tüüpi naiseliku sarmiga. Tal oli kindlalt rohkem ja säravamaid kõrvarõngaid kui mul. Aga tegu oli igati šiki tüübiga. Saime hommikusöögi voodisse, meid sõidutati motorolleriga ja käisime kuulu järgi linna parimas pizzakohas. Emiliano töötas giidina ( mis meile muidugi väga hästi sobis, sest mängisime praktikante ja käisime tema eratuuridel kaasas). Üsna varsti sai selgeks, et Emilianol ametlikku giidi-litsentsi polnud ja seetõttu maksis ta hotelli konferensjeedele, et viimased talle kliente hangiksid. Tegu oli suure äriga, sest selliseid isehakanud (mis ei tähenda, et halbu) giide oli nende firmas üle viieteistkümne. See kõik ei käi küll pettuse alla, aga väike nihverdamine ikka. Peagi sai kinnitust ka stereotüüp nr 2, kui selgus, et see suur korter, kus me saime oma käsutusse lausa terve toa, oli tema vanaema sõbranna vms oma ja ta maksis tavahinnast poole vähem. Taolisi näiteid selgus veel, kuid need jätan oma teada.
Kuna Itaalias on tulemas kohalikud valimised, siis ühel õhtul leidsime end Berlusconi partei - Il Popolo della Libertà - valimispeolt. Berlusconi parempartei valijaskond kuulub kindlasti nn Esimesse Itaaliasse. Kohalik Edgar oli korraldanud suure vastuvõtu, kus lisaks tasuta söögile-joogile, esines bänd ja surisesid kaamerad. Viimasest tingitult olid kohal ka blondeeritud juuste ja 90-60-90 mõõtu tüdrukud, kes end koos bossiga pildile kaunistuseks sättisid. Õhkkond oli tõeliselt mukitud ja sätitud. Mulle jäi mulje, et ilu on Itaalias teistsugune mõiste. Vähe nägin alternatiivsust, hipisid ja punkareid ja näiteks rastapatsidega noori ei näinud vist ühtegi. Mehed hoolitsevad enda eest vähemalt sama palju kui naised. Gladiaatorite ürgsest sõjakusest on saanud juuksegeel ja bling-bling ketid.
Inimesed Prantsusmaal on võrreldes eestlastega vastuvõtlikumad naeratustele ja võtavad kergemini kontakti. Roomas piisab tänavanurgal kaardi kättevõtmisest, kui üks minut hiljem tuleb keegi ligi ja pärib hoolega, kas meil mitte abi tarvis pole. Kohvikuomanikud ümisevad laulda, paistab, et alati on aega üheks kohviks ja jutustamiseks.
Itaallastel on uhkus (teistsugune hispaanlastest ja prantslastest), selline vaoshoitud, aga tunnetatav väärikus. Vanadel daamidel on huuled mukitud ja moodne käekott. Itaallased musitavad vähem ja esimesel kohtumisel annavad ka ühevanused mees ja naine terekäe, mis siin juhtub ainult ametliku suhluse või suure vanusevahe puhul.
Rooma ajalugu võttis kohati sõnatuks ja lõpuks isegi väsitas pisut. Sõna otseses mõttes igal kivil ja tänavanurgal Rooma kesklinnas on 2000 aastane ajalugu. Veebruar on Rooma jaoks igati hea kuu - sooja oli juba 15´C (apelsini- ja sidrunipuud täies ehtes), aga turiste oli hordidena vaid suurimate vaatamisväärsuste juures. Leidus ka vaiksemaid ja kohalikuma moega tänavaid, kus imemaitsev piimakohv maksis 0,8 eurot.
M.
No comments:
Post a Comment