Flirt kebabi ümber

Prantsusmaal olles peetakse mind tavaliselt sakslaseks, venelaseks või rootslaseks. Kuid mitte kunagi prantslaseks. Põhjus lihtne: olen siinsetest naistest palju pikem ja ka silma- ja juuksevärv, mis siin üheksal juhul kümnest on pruun, on minul märksa heledam. Just, lugesite õigesti, eesti kartulikoor ON eksootiline! Siin ei olda komplimentidega kitsid, kuigi väga tihti on nende autoriteks Mahgrebi (Põhja-Aafrika) päritolu hurmurid. Juhtum täna õhtust, kui mul oli suur isu ühe kebabi järele.

Astun nurgapealsesse ärisse sisse, peremehel läheb nägu mu blondi pead ja suurt kasvu nähes tavalisest rohkem naerule.

´´Mademoiselle, ma teen teile ühe imemaitsva kanaga kebabi, friikartulid ka, neli eurot!´´

Ja jälle see sama lai naeratus. Aeg, mis kulub kebabi valmistamiseks, kastme- ja salatite valimiseks, saab peremees minuga järjest enam sina peale.

´´Jajaa, friikartulid võtavad natuke aega, tuleb oodata!´´ (plink-plink, teeb ta mulle silma).

Ja kuigi ma ütlesin, et friikaid vaja pole (siinne spetsialiteet nimelt, et nad panevad sellele suurele võileivale lisaks lihale, salatile ja kastmele vahele ka rasvast nõretavaid friikartuleid), saan ma ikkagi oma portsu kuldsete kartulitega.

Selleks ajaks, kui maksmiseni jõuan, teeb vanamees minuga juba sõbralikult juttu.

´´Kas Sa oled sakslane?´´, küsib ta kehvas prantsuse keeles.

´´Ei ole,´´ vastan naeratades ja juba tean, et sinna see jutt pidama ei jää.

´´Venelane?´´, küsib ta veelgi laiemalt naeratades ja justkui lootusrikkalt.

´´Ei, ei ole venelane, aga üsna sealt lähedalt. ´´

Enne kui ta jõuab oma äraarvamismängu edasi mängida, vastan kiiresti oma päritoluks Eesti ja veel ühe hingetõmbega loen ette, et see on kõike põhjapoolsem kolmest Balti riigist ja pealinn on Tallinn.

´´Ohoo, mu isa elas Lätis! Latvia, see on kuidas, see Latvia prantsuse keeles? Ja kas sa räägid vene keelt ka?´´

´´Eem, mitte eriti...´´, vastan oma saapaninasid jõllitades.

´´Sest tema seal on venelane!´´(osutab söökla nurgalauale)

Järsku on ka teised külastajad vestlusse haaratud: ´´Aga mina olen Hispaaniast, Barcelonast!Kas oled seal käinud?´´kostub kusagilt - ´´Mina ei ole tegelikult venelane, olen tšetšeen!´´müriseb venelaseks nimetatu, -´´Mina olen Antaaliast!´´ütleb kolmas.

jne.

``I võ ušee dolga zdess?´´ kostub järsku nurgalaust.

Vastan, et alates septembrist. Selle venekeelse vastuse peale läheb bossi nägu särama: ´´Ma teadsin kohe, et ta natuke venelane on!Kui mina ükskord endale naise võtan, siis ta on ka kindlasti blond! ´´(plink-plink).

Enne kui pean oma elulugu jutustama, soovin kiirelt ja lühidalt head õhtut ning läinud ma olengi.

Hästi võtab kebabi-ärindus kokku siinsete inimeste segasumma. Nende oma kommuun, oma rahvas rahvuse sees. Mille taustal mõjub naljakalt see minu niivõrd kuivõrd eksootiliseks lugemine. Aga julgust neil saialõikajatel on, sest enamik neist ulatub mulle lõuani.