Rõõmusõnum kõigile neile, kes mu Lõunamaa juttude peale kadedaks läksid. Siin on külllllm!Nii väljas (hommikuti isegi 0´C) kui sees (sest radiaator on katki ja me ei küta). Ärkan hommikul selle peale, et varbad on külmad. Teen enne teki alt väljatulekut käte-jalgade kokkuhõõrumist ja siis: jooksuga kapi juurde ja pusa selga! Täna soojendasin hommikul sooja veega külmad varbad üles ja topeltpaar sokke jalga. Teed olen viimastel päevadel joonud nii palju,et vaikselt hakkab kõrvadest välja tikkuma. Aeg-ajalt harrastan ka kükke ja kätekõverdusi.
Mägironimas ja tantsutunnis käin ka usinalt, aga ikka lootuses, et füüsiline pingutus paneb keha kuumama. Prantlased ise võtavad asja šikilt, käies endiselt väikeste jakkide ja suurte sallidega, endal põsed punased
(vaata ka Louis Garrel filmis Les Chansons d´amour).
Kui te nüüd arvate, et elu on siin nii igavaks läinud, et peab juba hakkama ilmast rääkima, siis ei! Seda mitte. Kuigi peab tunnistama, et mingi rütm on tekkinud. Väikesed mõnusad harjumused: näiteks esmaspäeviti vaatan koos Fannyga dr House´i (ei ole nii naljakas, kui inglise keeles) ja oma rehealusesse ronides ei löö alati pead valusa kolksuga ära. Hommikuti joon teed kausikesest. Ka Fanny kokkamisega olen ära harjunud (loe: hellitatud) ja kui ta siis mõni päev sööb koolis, siis mõtlen endamisi, et ´´mis?pean ISE endale süüa tegema?´´. Aga pole hullu, eile tegi ta quiche´i porru ja muu maitsvaga. Keele viis alla...Koolis olen samuti hakanud rohkem mõikama - sõnadest saan aru (või no 93%), isegi kui eesti vaste kohe meelde ei tule. Teiste prantsuse pargi stiilis sümmeetrilised ja sentimeetrini paigas konspektid polegi enam võõrastavad. Mul on tekkinud oma rajad ja lemmikkohad. Ehk siis võib vist öelda, et pärast 1,5 kuud ei tunneta ma siin enam võõristust.
Kuigi. See harjumine ei ole kindlasti tänu meie initiation à la culture francaise loengutele. See kultuuritund (mis on laupäeva hommikul!!!) on kohustuslik ja toimub regioonide kaupa. Eesti on Ida- ja kesk-Euroopa grupis. (Hahaa! Säh Sulle, mis nad meist siin arvavad! Põhjamaa või asi...)
Tunnis olime mina, 6 poolakat ja 15 venelast (kellest üks meenutas mulle oma blinkiva kampsuniga lõpmata palju Alla Pugatšovat).
Ja siis kõige krooniks meie lugupeetud õppejõud; see rasvaste vuntside, pruuni pintsaku ja kõhukesega härra, keda oleksin tänavapildis kindlasti poolakaks või ukrainlaseks pidanud. Ise lõpmata rahul, pildus sekka poola ja venekeelseid fraase. Oleksin peaaegu uskuma jäänud, kuniks ta ütles : no need ungari ja slaavi keeled on kõik sarnased...
Mööda!
Seega, nüüd järgmised 6 nädalat veedan oma laupäevahommikud prantsuse kultuuri tundma õppides. Viimane kord räägiti meile CV koostamist Prantsuse kultuuriruumis. Ja muide, üllatus-üllatus, on VÄGA oluline, et CV ülesehitus ja pooled oleksid sümmeetriliselt paigas ja tasakaalus. Viimistlen oma meistritöö ja kavatsen sellega endale praktikakohta jahtida. Voilà! Et see laupäevahommikune tõusmine end ära tasuks...
Eelmine nädal leidis aset eestlaste kokkusaamine. Käisime restos ja oli nii mõnus - rääkida kõvasti ja ausalt prantslaste ja siinse ühiskonna omapäradest. Kõrvale sõime konni ja mekkisime veini. Siinne seltskond on kirju - kes siin juba mitmendat aastat, kes Erasmusega üheks semestriks. Siiatuleku põhjused aga võib laias laastus jagada: õpingud ja/või armastus. Meid on siin kokku lausa 11. Tutvumisringi tehes pidime kõik ütlema oma ees- ja perenimed ning kooli. Sellega sai kohe ühiste tuttavate ring lahti harutatud ja neid polnud üldse mitte vähe! Tüüpiline värk, et kindlasti on ühevanustel samast kohast pärit inimestel vähemalt üks ühine tuttav. Või lausa mitu. Anonüümsust pole ka mitte Prantsusmaal.
Maailma väiksusest veel üks lõbus lugu. Eile tulime trennist koju ühe inglasest vahetustudengiga. Ta rääkis, et tal on kodus eestlasest korterinaaber ja järgmisel suvel plaanivad nad koos Eestisse lohega surfama minna...Ma siis küsisin sõbra nime, sest olin talle just rääkinud Eesti väiksusest. Ehk siis , et see poleks mingi üllatus, kui seda inimest teaksin. Ja loomulikult tuligi välja, et noormehe korterikaaslane pole keegi muu, kui minu kunagine koolivend. Vihtusime isegi ballil tantsu. Väike väike Eesti. Väike väike maailm. Ja inglasel läks tükk aega, enne kui ta uskuma jäi.
Ja, maailm on pisike ja need väiksed eestlased on justkui igal pool. paljudes punktides tundub mulle, et sa nagu kirjutaksid paralleelselt ka minu elust siin, v.a. siis muidugi konnad ja blinkivate kampsunitega venelased, aga ka meil oli nädalavahetusel eestlaste kogunemine ja käisime väljas jutustamas ning avastasin ka, et ühe mu siinse sõbrantsi ekspeigmees on muidugi eestlane ja mu klassivend.
ReplyDeleteAga kuule, põnev hakkas, kes see klassivend siis on, kellega sa ballil tantsisid ja kes sul seal lähedal elab ?
Ja...ma nii mõistan sind külma suhtes. BRRRRRRRRRRRRR...kogu aeg...on küll soojem maa kui Eesti..aga kütet ei oska kasutada siin :)
ReplyDeleteHei, Mari! Leidsin su blogi internetiavarustest :) Tore lugeda su elust, ise olen teist aastat Pariisis, siin on üsna tore. Loodetavasti lülitatakse sul varsti ka küte sisse! Tervitused! Hedvig
ReplyDeleteP.S. Kaerahelbeid saab täitsa tavalistest supermarketitest, tavaliselt on neid täpselt üht sorti, peidetud kilomeetreid pika hommikusöögikrõbuskite riiuli avarustesse. Head teraleiba saab Leader Price'ist, supermarketi toodang, paremgi kui Eestis, sest sisaldab ainult rukkiterasid ja rukkijahu.
Juhhuuu... nagu mu taani keele õps ütleb... kellel on muide poola naine ja ta vist arvab, et meile tuleks taani keele kõrvalt ka poola keel kasuks. Igatahes rock on.. et siis varsti oleks jälle miskit huvitavat lugeda!
ReplyDelete