La cuisine francaise ehk ooo, mu pühadus

Prantslased ja toit on ilmselgelt ammendamatu teema ja mina siin algaja frankofiilina ei suuda küll mingeid kõigehaaravaid käsitlusi pakkuda. Aga...üks on selge: see on VÄGA oluline!

Toit on nauding, mitte Prisma valmistoidu lett. Ma pole siin sooja valmistoidu lette näinudki, võleiba-salatit müüakse küll, aga see vist pigem lõunaks. Söögi valmistamine on rituaal ja koos maha istumine ja (perega) söömine on tähtis, selleks võetakse aega ja see on omaette suhtlusvorm.

Toidukorrad jaotuvad üsna kindlalt kellaaja kaupa:

kl 8-9 hommikusöök (magus ja pisike, sooja joogiga),

juba kusagil 12 ajal lõunasöök (sest nii tilluke hommikusöök ju

teebki kõhu tühjaks) - reeglina kas pikk baguette´i võileib, salat või midagi muud üsna kerget. Loomulikult võib see olla ka 3-käiguline päevapraad, aga räägin nii, nagu minu ümbruskonnas tehakse.

kella 16 paiku oode (goûter) taaskord midagi väikest magusat või puuvili

kella 20 ajal õhtusöök - päeva kroon.Alati rohke salatiga (salati kuivatamiseks on muideks välja mõeldud spets väike masin), joogiks vesi või headel päevadel vein. Õhtusöögi lõpuks tingimata väike magustoit.

Minu jaoks on siinsed gourmet´d number 1 juust ja sai. Saia oskavad nad teha imehästi ja sajal erineval viisil ja see lausa sulab suus! Pluss alati kui ostad boulangerie´st värske baguette´i, murrad ülemise kontsu juba tee peal ära. Nii on kella 19 ajal punase tule taga seistes (mina ikka vahel seisan ka, mitte ei marsi kohe üle tänava) naljakas vaadata neid pereemasid ja isasid, kel kotist äramurtud otsaga saiajupp paistab. Aga see

on ju nii hea...

Minu siinstest kodustest toiduharjumustest rääkides. Mul on ju kodus täitsa oma isiklik kokk! Pühapäeval näiteks valmistas Fanny mulle

forelli või- ja sidrunikastmes, riisi (valmistatud muide, spets ainult riisi keetmiseks mõeldud masinaga) ja loomulikult salatiga. Täna mägironimast koju jõudes ootas mind krevetikaste à la Reunion. Mmmm...Tudengiköök missugune!

Aga samas, vahel tahaksin õhtuks lihtsalt midagi väikest ja suvalist külmkapist näksida. Seejuures end süüdi tundmata, et seda püha õhtusöömaaja-traditsiooni rikun.Aga

c´est la vie, eksole...

Toit tuli mul mõttesse, sest eelmisel nädalal korraldas üks kohalik tudengiorganisatsioon ürituse nimega Switching Tables. Põhimõte väga lihtne: 3 käiku

- entré, plat principal ja déssert, kolm paari ja aega selleks kõigeks viis tundi. Kaks rooga sööd kellegi juures ja ühe käigu (mis selgub eelnevalt loosi teel) valmistad oma paarilisega enda juures ja võõrustad teisi.

Aga kui te nüüd arvate, et ma pärast kolme sööki liigutada ei suutnud, siis eksite. Meie põhiroog oli nimelt kahe hiinlanna juures, kes elasid Fourviére´i kõrval (kohalik kõrgendik) st peaaegu, et pärapõrgus. Vantsisime sinna oma hea 20minutit, jõudsime kohale higi leemendas otsa ees. Seal ootas kultuurišokk ruudus!Meid võtsid vastu hääldamatute nimedega Lääne-Hiinast pärit tudengid, kellest üks oli juba pidžaamas, kuna arvas, et keegi ei tule. Ühine keel meil hiinlannadega suhteliselt puudus . Nad küll naeratasid vapralt kogu aeg, aga kaua sa jaksad...

Meile pakuti nuudleid mereandidega - kohalik hõrgutis. Lisaks olid potis mingid adrut-meenutavad rohelised maitsetaimed. Mereannid olid pelmeene meenutavad pallikesed, roosat ja halli värvi. Ei äratanud alguses usaldust, aga maitsmisel osutusid makramaitselisteks tainaplönnideks.

Mu kõht ja silmad ei lasknud mul proovimisest kaugemale minna ja nii jäigi päeva põhiroaks meie magustoit.

Mina ja sakslane Sabine pidime niisiis valmistama magustoidu - tegime ahjus täidetud õunu. Väga maitsev (ja odav ka)!Pildil meie + külalised magustoitu mekkimas,

Fanny minust vasakul.

Kas läks nüüd kõht tühjaks, pärast seda hõrgutavat juttu?