Mu koduke on tilluke...

...kuid see eest lae all!

Lõppes meie kommuunielu ja eestlaste pesa Lyoni kolmandas linnaosas. Kõik tibud lendasid kodunt välja ning pärast korteriturismi on minu valitud uus kodu vanalinnas. Otse Balletikooli, tai-restorani ja stripibaari vahel. Maja on arvatavasti ehitatud 20.sajandi päris alguses - laed on nii mõnusalt kõrged, sest algselt siin elanud töölistel oli vaja ära mahutada ka oma masinad!

Asukoht on nii keskne kui veel olla saab. Õhtuti on kojutulek lausa lust: kui peol on tunne, et viie minuti pärast tahaks magada, siis juba kümne minutiga on see võimalik! Minu elukaaslaseks on Réunioni saarelt (Madagaskari lähistel) pärit Fanny, kes on 20-aastane arstitudeng. Muuseas, juba 4.kursusel. Ärge küsige, kuidas see võimalik on. Ma ei ole tal veel imevõimeid märganud, kui ehk imehea maitse sisustamisel välja jätta. Ta näib mulle väikeste detailide printsessina - ta paneb näiteks suhkrutoosi vaniljeoksi, et see mõnusa lõhnaga oleks...

Lagede kõrgus on minu õnn, sest ainuke konks selle magusa muinasjutu-korteri juures ongi see, et tegelikult pole mul mitte oma tuba, vaid rehealune. Pildilt on näha valge trepp, kust pä

äseb valgete kardinatega ümbritsetud voodikohani. Aususe huvides, mul on ka väike öökapp ja suisa kolm lampi. Elutoas ka büroo ja riiul.

Ja kui nüüd hindadest rääkida, siis maksan selle rehealuse (küll superarmsa ja heas asukohas, aga ikkagi rehealuse) eest rohkem, kui Tartus keskmise 2-toalise korteri üür. Aga C´est la vie heaoluühiskonnas. Ja asukoht maksab.

Just lugesin artiklit prantslaste kulutamise võrdlusest aastal 1957 ja 2009. Selgub, et aastal 2009 läheb neil protsentuaalselt vähem toidule kui 1957.aastal. (Tundub uskumatuna, kui kõiki neid restorane vaadata) Samas kulub sissetulekust elukohale võrreldes varasemaga lausa 18% rohkem...

Naabrid tunduvad siin olevat bobo´d. Esimene bo tähistamaks bohémien´i ja teine bo võrdub bourgeoise ehk siis kokku boheemlasburžuaa.

Inimesed, kes käivad lihtsate ja naturaalsetena näivate riietega, mis tegelikkuses maksavad 4-kohalisi summasid ning soeng stiilis à la astusin just voodist välja, on tegelikkuses Schwarzkopf...

Esimene naljakas kokkupuude naabritega ei lasknud end kaua oodata.
Majal on sisehoov, mistõttu kostub lahtistest akendes juba paar õhtut alumise naabri kitarrimängu.

Hommikul põrkasin ühe kitarrikastiga noormehega trepil kokku ja avaldasin kohe oma imetlust, KUI ilusti ta eile mänginud oli...Ta oli väga üllatunud! Meelitatud

muidugi ka. Aga tundus, et kuidagi liigagi üllatunud. Õhtul koju jõudes tuli meie alumise korteri uksest välja seekord teine kitarriga noormees.

Arvata on, et hommikune kiitus läks õigest virtuoosist mööda...

Ood mu uuele kodule oli kõik selleks, et Teile teada anda! Nüüdsest ootan postkaarte, kirju ( ka musta leiba ja kaerahelbeid)

aadressil:

4, rue des petites

feuillants,

Lyon 69001,

France

M.