See nädal oli kultuurne. Kaks ilusat elamust.
Lyoni rahvuslik sümfooniaorkester kutsus kõiki üliõpilasi tasuta kontserdile. Siinkohal kummardus: KUI palju võimalusi on siin üliõpilastel odavalt või suisa muidu igale poole üritustele saada!
Mängiti vene heliloojaid (Liadov oli minu jaoks täielik imeleid) ja kellegi Colin Matthewsi viiulikontserti. Viimane ei avaldanud küll erilist muljet, kuna solist väänles ja pingutas oma lavalise liikumisega kõvasti üle. Muusikaks ei jäänud ruumi, nii ma kuulasingi viimased viis minutit silmad kinni. Oli parem.
Aga süda läks soojaks, kui avastasin orkestri uue aasta kavast, et muuhulgas tulevad siia esinema ka Kristjan Järvi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Süda paisus uhkusest. Enne kui ennast peatada suutsin, hakkasin juba naabrile (kusjuures täiesti tundmatu hiinlane) neid kaht kontserti soovitama.
Teiseks. Lyoni Beaux Arts muuseumis on iga kuu esimesel reedel muuseumiöö. Uksed avatud kella 22-ni, giidiga tuurid ja muusikalised vahepalad. Eile olid kord modernistide käes. Õhtu tipp, kui asuti illustreerima üht skulptuuri: elektrikitarri tinin ja kõmin, samal ajal väänles kiilas tantsijanna põrandal. See oli korraga sürri, tabav ja tobe. Etenduse ajal naersin pihku, pärast kõvasti ja südamest.
Lisaks käisin sel nädalal pisikesel töövestlusel. Ema otsis kaheks tunniks nädalas oma kahele tütrele (4 ja 7) inglise keelt kõnelevat lapsehoidjat. Aga kuna see toimus agentuuri kaudu (ei mingit ümbrikupalka!), siis kestis ´´pisike´´ töövestlus peaaegu 2 tundi (!). Minu ettekujutus, et lähen lauluga (mitte otseselt, aga lenneldes nagu tegi Maria Helisevas Muusikas) ja olengi võetud, osutus naiivseks. Alustuseks jäin loomulikult õige pisut hiljaks. Kes siis ikka tööintervjuule täpselt läheb, eksole? Seejärel vestlesime 4o minutit, vaatasime koos minu
CV-d, ta esitas igasugu kavalaid küsimusi, rääkisime Eestist ja minu tulevikust. Muuhulgas olen nüüd agentuuri reservis eesti keele eraõpetajana, kui keegi peaks kunagi eesti keele eratunde soovima. Seejärel pidin ära täitma nelja (!) lehekülje pikkuse ankeedi, kus olid muuhulgas järgmised küsimused: ´´Millised on Teie kasvatuslikud põhimõtted a) söömise b) korrahoidmise c) lõunauinakute kohta?, Mida teete, kui laps teile ei allu ja end pikali viskab? Kirjeldage üht päeva koos kahe lapsega, kuidas selleks valmistute?´´ jne jne. Ehk siis kõik need asjad, millest juba rääkinud olime. Aga seekord kirjalikult...
See ankeet võttis tubli 40 minutit. Endal oli õigekirja pärast piinlik ja lootsin sisimas, et ehk ta loeb mu vastuseid pärast, kui ruumist lahkunud olen...Aga ei.Vaatasime taas kõik koos läbi, rääkisime veel minust ja minu kogemustest lastega.Lõpetuseks väike rollimäng, kus tema oli 4-aastane Chloe´i ja mina läksin talle esimest korda kooli vastu. Hahaa!Tulemus oli see, et preili intervjuuerija ütles, et ma pean lastega kindlasti aeglasemalt rääkima. Vot, mis tähendab inglise keele oskus Prantsusmaal. Peab oskama, aga et NII kiiresti...Aga eks vaatame, kuidas sellega jääb. Hea meelega teeniksin pisut taskuraha ja oleksin guvernant.
PS-Täna ütles Amin teatritunnis, et see on ju nii ilmne, et ma pole prantslane. Ma nimelt naeratan hoopis teisiti.
Ma teadsin ju küll, et ainult pinali ostmisest sissesulandumiseks ei piisa :)
Ilmselt sa ka naerad teistmoodi kui prantslased ja enamus eestlased, sa naerad ikka täitsa Mari moodi, teised ei oska nii.
ReplyDeleteHahaaa!Tead ma mäletan seda korda, kui Sa ütlesid, et vhk mäletab mind mu oranži seeliku ja mu spets naeru järgi.
ReplyDeleteHmm, mu,l on küll kõik lapsehoidmisasjad just Maria stiilis läinud. Aga agentuuridega ei maksa jamada, maksavad vähe ja paberimajandust palju. Pane hoopis kuhugi koolli/lasteaia juurde kuulutus üles.
ReplyDelete