...neid kõiki leidub Jura´s!
( mitte segi ajada eesti hääldusega: ´´u´´tuleb hääldada pikalt ja ´´j´´ susistada)
Miks see regioon tuntud on? Üllatus, üllatus - vein! Meil olid siiski teised põhjused, kui otsustasime laupäeval Marisega matkapäeva teha. Jura mäestik sirutub 400 km pikkuselt Alpideni välja. Võtsime ette aheliku kõrgeima mäe - Grand Colombier´i (1535m).
Uurisin internetist enne, kus algavad ilusamad rajad ja ettevõtmises ei tundunud midagi keerulist. Roniga alla tunni sõitu, peatus Culoz ja läheb lahti! Kohale jõudes oli tunda, et linnakeses pole just väga tihti n.ö võõrast verd liikumas. Ehk siis prantsuse depressiivne väikelinn. Ja kuigi seal tõesti ei vohanud hullult kaubandust ja silma jäi täpselt üks koht, kuhu õhtul minna, kujutaksin ma väga hästi ette seal elamist. Või no vähemalt seal tihti käimist. Värske õhk lööb pahviks, majadel on lillekastid ja inimesed teretavad üksteist.
Vasakul: unustatud kabel. Paremal tüüpiline maja Culozis.
Suur vahe Eesti väikelinnadega, et siin pole silma jäänud ühtki puitmaja.
Vagunisaatja juhatas meid isiklikult turismipunktini, mis loomulikult oli aga laupäeval suletud. Suunast saime aimu kohaliku kioskimüüja käest, kes meie soovile mäe otsa ronida küll veidi kahtlustavalt vaatas. Rada sai alguse siit...
Viinamarjaistandus ja loss, kus vähemalt infosildi järgi Prokofiev puhata armastas. Hooaeg läbi ja meie kellahelisatmisele keegi ei vastanud.
Viinamarjaistandus rendile anda.
Raja alguses nägime jahimehi, kes olid juba veinipudelite lahendamisega ametis. Mõnusad papid, koerad autodes haukumas. Üks eriti punaste põskedega härra vibutas, et sealt edasi läheme me omal vastutusel: nad olla metssiga haavanud. Teised seejuures irvitasid. Ei saanud aru, kas ta tegi nalja või rääkis tõsiselt...
Igatahes kuulsime umbes kahe tunni pärast, olles juba ronimise nägu ja seljad higised, põõsast krabinat. Aga see ei olnud selline väike krabin, mida näiteks siil või kass tekitada võiks.
´´Ei liiguta!Taganeme!´´ on ainus mõte, mis peast läbi käis.
Oleks tahtnud hirmu pärast Marisele sülle hüpata. Samas oli nii naljakas. Igatahes järgmised kilomeetri või kaks käisime mõlemad suured kivid käes. See võis päris naljaks paista. Ise ähivad ülesrühkimise taktis ja siis kannavad kive käes :)
Natukese aja pärast ilmus kuljuste kulinal välja jahikoer. Kadus aga sama järsku, kui tuli.
Loodus oli oma viimases faasis, kõdulõhnane ja ilus. Matkaraja konks oli selles, et tee keerutas ja käändus igal võimalikult juhul. Matkasime (küll koos väikeste pausidega) hea viis tundi, kuid´´see on ju siinsamas!´´ ei tundunud pimeda saabudes enam argument. Päris tipp jäi seekord võtmata, aga tundub siiski, et käisime sügise võlumaal...
Järgmine päev pidin end voodist maha veeretama, et ei peaks kohe hellaks jäänud tagumikule tõusma . Aga kindel: Juras ei olnud jura!
mul abikaas tootas Culozis aasta peale INSA lopetamist ja ta ei joudnud ara kurta, kui igav koht see oli.. ilus aga igav. palju vanu inimesi ning kuus kuud aastas on koht suhteliselt valja surnud. Kaisin tal seal ka kulas kaks korda. Ronisime linna taha maele ja siis hakkas sadama ja sadas kogu minu seal oleku ajal. Viie tunnine matk, te olete ikka taiega tugevad ja kartmatud.. tegime eelmine kolmapaev kahe poole tunnise matka ja olime suht vohmal lopuks. Need matkakaardid on vahest ka paris segaselt margitud, et nagu nuud selle suure kivi juurest vasakule, siis 100 m edasi ja olete uhe maja varemete juures ja nuud otse...:)
ReplyDelete