Metroo.

Metroo kui tasuta teater. Inimesi igas vanuses, olekus ja värvis. Lisaks saab häbitult rakendada kokteilipeo sündroomi: tegeled oma asjadega, aga paratamatult osaled ka teiste vestluses.

Reportaaž täna õhtust.

Metroos oli seisak. Üks närviline kipsis käega noormees hakkas üle jaama karjuma, KUI s..t siinne süsteem ikka on ja üleüldse, kuidas saab teda niimoodi ootama panna jne jne. Ta vajutas pärast 1-minutilist ootamist hädaabinuppu ja kui liini teises otsas kostus abivalmis hääl, saatis noormees ta sinnasamusesse. Et teda tõsisemalt võetaks, räppis ta oma pahameele juurde paar värssi. Ise paksult rahul. Kusjuures kell oli 21.30 ja olen kindel, et tal polnud mitte kusagile kiiret. Inimesed ümber naeravad südamest ja pööritavad mõistvalt silmi.

Vahetan metrood ja liinil A ootab uus etendus. Araabia vanahärra vastu istuvad kaks noormeest. Sellised popid ja noortepärased, kellest üks oli ilmselt baleriin (vaatasin enne, kuidas ta seisis ja tavalised inimesed ei seisa nii). Mõlemad kuulavad ipodist muusikat.

Järsku vanapapi purskab: ´´Pardon!´´

Üks poistest võtab klapid peast.

-´´?´´

-´´Mis te nühite siin mu jala vastu? Pardon, ma ütlesin´´

Poiss vaatab nõutult edasi, veidikese aja pärast tõuseb ja läheb eemale.

Aga vanahärra on juba üles ärritatud. Ta võtab ette teise poisi.

´´Elu on ilus, jah?Kõik hästi, mis?´´Küsib ta õelalt.

´´Eeee,jaaa...täitsa hästi läheb´´, vastab poiss. Endale arusaamatus näkku kleebitud, miks teda üle kuulatakse. Alguses kuulab hea tahte märgiks, millest jutt käib.

Vanapapi toriseb ja vingub oma habemesse. Poiss kaotab huvi.

´´TÖÖTADA on vaja, ma ütlen!!Merde!Te ei saa ikka millestki aru!!´´räuskab vanamees järsku. Kõik ümberringi purskavad naerma.

Metroost väljudes jutlustab vanapapi ikka veel. Tänu papile tegime aga baleriinpoisiga tutvust. Jutustasime maailmast ja metroost. Veel enne kojujõudmist koputas keegi õlale. Tavaliselt siin selliseid kokkupõrkamisi (mida Tartus, teel Raekojast raamatukokku, on keskmiselt 3) ette ei tule. Ja järsku tundsin, et olen siin kodus. Nii lihtsalt see käiski. Ma polnud enam anonüümne.