Bienvenue ehk Tere tulemast!

Kui otsustasin aastaks Prantsusmaale minna, siis ei teadnud ega saanud ma tegelikult aru, mida see tähendab. Tundus mõnus seiklus. Ja veel praegugi, kui olen juba pea nädala siin olnud, ei jõua see mulle tegelikult kohale. Aga juba asju pakkides (ja neid pakkimisi oli Tartust ärakolimisega ikka üksjagu palju) sain aru, et see on õige asi. Kolimine on ainult tervislik - sa ei saa oma asjadesse ja harjumustesse kinni jääda. Uus maa, uued inimesed ja uued kombed saavad mind ainult iseendale lähemale viia.

Esimesed kaks Prantsusmaa päeva möödusid Pariisis. Kuigi peab nõustuma paljude õhkajatega, et Pariis on midagi erilist ja sel linnal on omamoodi võlu, siis on mul hea meel, et minu aasta ei möödu metropolis. Käisime Caroga Amélie radadel - Montmartre treppidel ja kohvikutes. Avastasime üüratu antiigituru, kus toolidel tukkuvad, ristsõnu lahendavad ja naabriga juttu puhuvad müüjad kuulusid vaatamisväärsuste hulka. Ööbisime Caro sõbranna juures ja nägime üsna tavalist Pariisi korterit (mis muideks meenutab suuruselt kingakarpi).

Kui siis pärast kaht päeva turistitamist Lyoni jõudsin, ei olnud esimene mulje kõige paljulubavam. Ma olin rongis just tukastanud,väsinud oma 25kilost seljas, õhk tundus raske ja linn oma uudsuses hirmutav.
Aga kohale ma jõudsin ja järgnevaks kuuks ongi minu aadress
74, rue Pierre Corneille,
Lyon 69003,
Rhõne-Alpes,
France

Kirjelduseks olgu öeldud, et meie korteris on kaks tuba, köök ja imemõnus rõdu, kus mööduvad kõik meie hommiku- ja muud kohvi- ja söögipausid. Sest jah, meil on päeval nii 25`C ringis ja oleks ju patt seda toas mööda lasta :) (täna muide, minu elu siiani kõige palavam 6.september)


Lisaks kuulub korteri varustusse hiiglasuur telekas(eii oska tolle määrata, aga ikka tohutu.Kahju, et me sellest suurt ei hooli ja tööle panna ei oska) .See hiidekraan mõjub naljakalt, kuna tubadesse pole korteriomanik teps mitte igale poole raatsinud lampe osta ja laes kõlguvad üksikud pirnid. Aga kuidas inglased ütlesidki - first things first,eksole.

Esimene nädal läks sisseelamise tähe all. Kogu aeg oli eksinud tunne ja see pidev uute nimed õppimine väsitas õpuks. Võin kihla vedada, et mul oli à la 50 vestlust stiilis: Mu nimi on Mari, ma tulen Eestist.Kas Sa tead, kus see on?Jaa just, seal Venemaa ja Soome vahel. Ja mida Sa siis õpid ja kus hetkel elad ja kauaks jääd? jne jne
Välisüliõpilasi on palju - suurim osa neist pärit Saksamaalt ja Jaapanist, aga ka USAst. Olen igatahes oma Eestiga eksootiline. Meie orientatsiooninädala jooksul toimuvad lisaks keeletundidele (mis peavad kindlustama, et praegu veel umbkeelsed jaapanlased saaksid kooli alguseks oma tutvustamisega hakkama) ka ajalugu, kultuuri ja koolielu tutvustavad loengud. Ülikoolielu on siin väga kirju - tegeleda saab lugematul arvul sportlike ja kultuuriliste hobidega pluss igasugused seltsid organiseerivad üritusi ja pidusid. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma kõige selle kõrvalt veel koolis peaksin jõudma käia ;)
Esimesel nädalal oli eredaim üritus rahvusvahelise osakonna poolt korraldatud ühiskülastus Café Theatre´isse.Publik asetati istuma kohvikulaudade taha ja lahti läks 1,5 tundi sketše, laulu ja tantsu. Laulud olid väga vahvad, mängiti viiulit, kitarri,trumme ja klahvpille - korraga ja üksikult. Aga prantsuse huumor jäi küll vähemalt esialgu tabamatuks.

Esimene nädal kulus seega peamiselt inimeste, kooli ja linnaga harjumiseks. Kuigi ei saa unustada ka võitlust prantsuse bürokraatiaga. Toon siinkohal ühe näite : selleks, et saada üliõpilaspiletit, pidime juba kuu aega enne siiasaabumist saatma oma dokumendid Kohale jõudes teatati mulle rahvusvahelisest osakonnas rõõmsa naeratuse saatel, et ´´Excusez-nous, aga me kaotasime teie paberid ära.´´ ´´Mismõttes kaotasite ära?´´ -´´No meil oli augustis puhkus ja siis...´´
Ja puhkus, nagu ma juba aru saanud olen, on prantslastele püha lehm ja sellega ei mängita.
´´No kui kadunud, siis kadunud, mis siis ikka´´, mõtlen, aga mis selgub, on et üliõpilaspiletita ei saa teha ei pangakaarti ega ka ühistranspordi kaarti. Ja üldsegi on pangakaardi jaoks vaja näidata oma üürilepingut (mida mul taaskord pole!), aga üürilepingu sõlmimiseks peab sul olema kehtiv pangakonto Prantsusmaal jne jne...
Rahustuseks olgu öeldud, et mu eesti visadus ja pangas taidlemine viivad sihile, saan lõppude lõpuks (ei kulunud nädalatki) siise anda oma võlukaardi taotluse.
Siinkohal saadan tervitused eesti kliendidteenindusele!Ma olen selle poolt ikka tõesti ära hellitatud. Kas te kujutate näiteks ette, et Hansapank paneks iga päev rõõmsalt kella 12-14 oma uksed kinni?Ja et pühapäeval on avatud toidupoe leidmine tõeline kunst?

Kui üritan oma ülevoolavas jutuvadas kronoloogiat säilitada, siis
reedel saabusid Maris ja Algis ja sai alguse meie eesti kommuunielu Pierre Corneille tänaval. Tähistasime nende saabumist veiniga oma koduterrassil. Külla saabunud prantslane Clément kirtsutas meie odava veini peale nina ja ütles, et see paneb kõhu valutama. (Kui aus olla, siis see alla 30kroonine pudel oli täiesti okei. Vähemalt mulle kui veinikultuuris mitte kodusolevale inimesele. Aga kõhuvalu tõesti tuli)
Laupäeval tegime tutvust Lyoniga, millest jõuan ilmselt edaspidi veel palju kirjutada.


See on vana roomlaste linn ja näiteks Pariisist märksa pikema ajalooga. Linnast voolavad läbi kaks jõge- la Saõne ja le Rhõne ning vanim osa on mäeküljel asuv kirik, mille juurest asuvalt vaateplatvormilt paistis lumise tipuga Mont Blanc. Lyoni geograafiline asukoht ja prantslaste suur uhkus TGV (train grande vitesse) toovad kahe tunni ulatusse nii Alpid ja suusakuurordid, Province´i maakonna ja Cõte d´Azuri kui ka kultuuripealinna Pariisi. Lyon on kui Prantsusmaa avastamiseks loodud! Kuigi siin on kunagi olnud tohutu tekstiilitööstus, annavad linnas põhilist tooni imeilus sisehoovikestega vanalinn ja elust pulbitsevad jõekaldad kohvikute ja restoranidega.

Pühapäeva veetsime kõigepealt linna turgudele tiiru peale tehes (kunsti, raamatu ja toiduturud). (tulemuseks esimene juturaamat - Michel Huellbecq´i ´´Plateforme´´ ja pisut prantsuse hallitusjuustu, mis nägi õudsem välja kui maitses).Ja muide, esimest korda saan siin südamepiinata osta kõiki neid eksootlisi nektariine ja aprikoose ja virsikuid, sest tootjamaa on La France. Juba välimusest on näha, et need on korjatud kõrvalpõllult.
Seejärel käisime Téte d´Ori(eesti keeli kuldpea) pargis mis hõlmab endas nii botaanikaaeda, loomaaeda, suurt järve ja imeilusaid suuri puid, mida Eestis võib näha ehk vaid mõisaparkides.

Tegime pargis mõnusa uinaku ja väntasime koju, et avastada - pühapäeval poed tõepoolest polegi lahti. Aga õnneks on meie korteriomanikul üht-teist tallele pandud ja pääsesime näljast. Jõudsin käia ära ka veel viimast päeva avatud Lyoni välibasseinis, mis oma sanitaartingimustelt meenutas Kalevi ujulat enne remonti minekut.

Õhtul käisime Clémentiga kinos. vaatasime Cannes´i sellaastasel festivalil Grand Prix võitnud Francois Audiard´i ´´Un Prophète´´. See jutustab araabia noormehe võitlusest vanglasiseses hierarhias. Filmis on väga palju vägivalda ja pinge ei lange viimaste minutiteni. Prantsusmaa saab muide iga aasta ELi poolt trahve, et nende vanglad nii viletsas seisus on. Ja filmis näidatu pidi veel tegelikkuse ilustus olema. Kes verd ei karda, siis soovitan!

http://www.youtube.com/watch?v=V3VsavepGts

Ahjaa, veel lõpetuseks väike rubriik. Märgin siia üles kõrvu jäänud vahvad väljendid.
la baguette magique ehk eesti keeli võlubagett, mida kasutatakse siin hoopis võlukepikese tähenduses. See baguett on prantslastel ikka tõesti veres, et see neil lausa võluda lubab.

Nädal on olnud pikk ja värviline. Nii et olen iga õhtu voodisse jõudes mõelnud: ´´Ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtus tõesti täna!´´. Järgmine nädal möödub taas tutvumise tähe all, kuid seekord saavad alguse ka lugematud Erasmuse üritused ja peod...
Hoian teid kõigega kursis!

Mari

PS- minu eesti telefon enam ei tööta, nüüd kirjutage-joonistage või helistage numbril
+33 684594592