Burgundia, mida Lonely Planet kutsub hellitavalt ´´prantsuse südameks, Lõuna ja Champagne tasandike vahel, kus kohtuvad prantslaste kaks kirge - vein ja toit´´.
Rongi aknast paistsid iga natukese aja tagant viinamarjapõllud - pikad ja rohelised. Kui oleks minu teha olnud, oleksin kohe rongi kinni pidanud ja sinnapoole jooksu pistnud :)
Pisut ajaloost (pühendusega Mariliisile. Kes haigutama hakkavad, võivad lõigu edasi kerida).Burgundia hertsogiriigi hiilgeaeg oli 14-15 sajand, mil selle territoorium ulatus praegustest Burgundia piiridest Alsace´i, Lorraine´i ja Luxemburgini (ehk kogu ida- ja kirde Prantsusmaa). Sealt Prantsusmaa südamikust on liikvele läinud suured mõjutused Ristiusule - Burgundias asub nii benediktiinlaste klooster ´´Cluny´´ (Juhan Maiste loengud tulevad meelde) kui ka vagade tsistertslaste ´´Abbaye de Citeaux´´.
Rongi aknast paistsid iga natukese aja tagant viinamarjapõllud - pikad ja rohelised. Kui oleks minu teha olnud, oleksin kohe rongi kinni pidanud ja sinnapoole jooksu pistnud :)
Pisut ajaloost (pühendusega Mariliisile. Kes haigutama hakkavad, võivad lõigu edasi kerida).Burgundia hertsogiriigi hiilgeaeg oli 14-15 sajand, mil selle territoorium ulatus praegustest Burgundia piiridest Alsace´i, Lorraine´i ja Luxemburgini (ehk kogu ida- ja kirde Prantsusmaa). Sealt Prantsusmaa südamikust on liikvele läinud suured mõjutused Ristiusule - Burgundias asub nii benediktiinlaste klooster ´´Cluny´´ (Juhan Maiste loengud tulevad meelde) kui ka vagade tsistertslaste ´´Abbaye de Citeaux´´.
Prantsusmaa kuulsusrikas ajalugu õhkub ka Burgundia pealinnast Dijonist. Kuid vagadus tänapäevase Dijoni juurde igatahes ei käi. Sealne õhk oli nautlemisest paks. Minu kaks lemmik-nautlejat on vanapaar valgete peakatetega (vt pilti allpool). Suve viimane päev, kui kõik käisid mesiste ja tänulike nägudega t-särgi väel ringi. Kui jalutamisest ära väsisid, võisid igal sammul sisse astuda kohvikusse ja mekkida veini või café au lait´d (sealjuures pole see aga meile eestlastele harjunud paksu piimavahuga lahja jook, vaid kange masinakohv törtsu koorega).Igal sammul väikesed poekesed, kus müügil sinepid (Dijon on ju teatavasti maailma Sinepipealinn!), maitseained, kasulikud ja kasutud vidinad, iga nurga peal Boulangerie´d ja Boucherie´d...
Meil vedas eriti, kuna sel nädalavahetusel oli üle-Prantsusmaaline ´´Journée de Patrimoine´´. Need on kaks päeva, kus rahvale avatakse tasuta vaatamiseks kõik vaatamisväärsused ja muuseumid ja ligi pääseb ka kohtadesse, mis muidu huvlistele suletud. Meie õnn! Tänu ´´Isamaapäevale´´ saime laupäeval vaid viis eurot maksva piletiga sõita ringi terves Burgundia maakonnas.
Võtsime suuna Dijonist lõunasse, kus laiub Cóte-d´or´i (kullarannik) kuulus veinipiirkond. Millest selline nimi? Esimene, pisut romantilisem lugu räägib, et kui päike viinamarja ´´ranniku´´ kohal loojub, kuldab see põlluääred üle ja muudab maastiku kullavihmaseks. Teine legend ütleb, et kui piirkonnas hakati veini tegema, tõi see ligi suured raha - ja kullavood.
Meie täpsemaks sihiks sai Burgundia mitteametlik veinipealinn Beaune. Väike Viljandi-suurune asula, aga milline täiuslik vanalinn!Prantsuse šarmist läbi-imbunud pealegi.
Beaun´is oli minu absoluutseks kangelaseks Gérard ja tema Floride.
Meil vedas eriti, kuna sel nädalavahetusel oli üle-Prantsusmaaline ´´Journée de Patrimoine´´. Need on kaks päeva, kus rahvale avatakse tasuta vaatamiseks kõik vaatamisväärsused ja muuseumid ja ligi pääseb ka kohtadesse, mis muidu huvlistele suletud. Meie õnn! Tänu ´´Isamaapäevale´´ saime laupäeval vaid viis eurot maksva piletiga sõita ringi terves Burgundia maakonnas.
Võtsime suuna Dijonist lõunasse, kus laiub Cóte-d´or´i (kullarannik) kuulus veinipiirkond. Millest selline nimi? Esimene, pisut romantilisem lugu räägib, et kui päike viinamarja ´´ranniku´´ kohal loojub, kuldab see põlluääred üle ja muudab maastiku kullavihmaseks. Teine legend ütleb, et kui piirkonnas hakati veini tegema, tõi see ligi suured raha - ja kullavood.
Meie täpsemaks sihiks sai Burgundia mitteametlik veinipealinn Beaune. Väike Viljandi-suurune asula, aga milline täiuslik vanalinn!Prantsuse šarmist läbi-imbunud pealegi.
Beaun´is oli minu absoluutseks kangelaseks Gérard ja tema Floride.
Gérard sai 1961.aasta Peugueot Floride´i 50.aasta sünnipäevaks - kingitus kallilt kaasalt. Kui härraga juttu puhusime, poetas Caroline moka otsast, et hirmus kahju, et meil autot pole, muidu saaks ju lähedalasuvaid viinamarjaistandusi vaatama minna...Gérard ei lasknud seda kaks korda öelda ja juba kihutasimegi nahkistmetel istudes mööda munakivitänavaid. Helesinise Floride´i oli muide, omal ajal kuulsaks teinud selle reklaamnägu - Birgitte Bardot . Gérard tegi linna peal tiiru, tuututas oma teiste kollektsinääridest sõprade ees, hüüdes samal ajal : ´´Vous voyez, ce qui passe, quand un homme a la physique´´ (näete, mis kõik saab, kui mehel füüsist on!) .Kui küsisin tagasihoidlikult, palju selline uunikum bensiini ´´sööb´´, siis vastas mees minu arvates väga ilusa lausega: ´´Quand on aime, on compte pas´´ (Kui armastad, siis (raha) ei loe).
Beaune´ist ostsime kaasa tigusid. Jaa, lugesite õigesti! Jälle üks suur prantsuse stereotüüpidest ära proovitud. Isiklikult mulle suurt muljet ei avaldanud. Maitses nagu vetikas kehval 
päeval. Kunagi söödi seda puhtalt odavuse pärast ja arvata võib, et siis ei muutnud maitset talutavamaks see rohekas kaste, mis meie viinamätigusid garneeris. Aga prantslased ei söö neid teps mitte iga päev - ainult pidupäeval ja erilistel puhkudel. Niisiis pole hullu ja mulle ikka veel meeldib prantsuse köök.
Selle tõestuseks: juba kolm päeva olen harjutanud tõeliselt prantslaslikku hommikusööki - üks värske croissante (millest näpud kindlasti mõnusalt läikima jäävad) ja must kange kohv. Kõht oli kusjuures lõunani täis. Võib-olla pean tõesti kaerahelveste puuduses oma pudruharjumusest loobuma?
Tagasi jõudsime läbimärjalt, aga õnnelikult. Õhtul käisime veel Sens Interdits teatrifestivali raames vaatamas afgaani naiste kirjutatud, lavastatud ja esitatud näitemängu. Olgugi et asjaarmastajad, oli etendust põnev jälgida. Afgaani keel ja kostüümid esiteks, aga kõik need žestid, tants ja laul...!Selle jäljendamine jääks alati jäljndamiseks.
päeval. Kunagi söödi seda puhtalt odavuse pärast ja arvata võib, et siis ei muutnud maitset talutavamaks see rohekas kaste, mis meie viinamätigusid garneeris. Aga prantslased ei söö neid teps mitte iga päev - ainult pidupäeval ja erilistel puhkudel. Niisiis pole hullu ja mulle ikka veel meeldib prantsuse köök.Selle tõestuseks: juba kolm päeva olen harjutanud tõeliselt prantslaslikku hommikusööki - üks värske croissante (millest näpud kindlasti mõnusalt läikima jäävad) ja must kange kohv. Kõht oli kusjuures lõunani täis. Võib-olla pean tõesti kaerahelveste puuduses oma pudruharjumusest loobuma?
Tagasi jõudsime läbimärjalt, aga õnnelikult. Õhtul käisime veel Sens Interdits teatrifestivali raames vaatamas afgaani naiste kirjutatud, lavastatud ja esitatud näitemängu. Olgugi et asjaarmastajad, oli etendust põnev jälgida. Afgaani keel ja kostüümid esiteks, aga kõik need žestid, tants ja laul...!Selle jäljendamine jääks alati jäljndamiseks.
Lõpetuseks veel mõned pildid. Aga ärge laske ennast petta - tegelikkus oli veel palju parem!
Tulekul: minu seiklused loengutes ja mis on minu silmale veidrat Prantsuse ülikoolides.
Auto on ülišeff
ReplyDeletejõudsin su blogisse täna nt siis, kui otsisin igaks juhuks, mis maakonnas Cluny klooster asus :D aitäh, Mari
ReplyDelete