Korteriotsingud, French kissing ja VeloV

Viimase nädala olen peamiselt veetnud uut liiki turismi katsetades. Õigemini mõtlesin selle enda jaoks ümber omalaadseks turismiürituseks, et tüdimust ei tekiks.
Korteri leidmine Lyonis, eriti veel septembri keskel kui kõik otsivad, ei ole mitte lihtne ülesanne.Kuulutusi on palju. Aga et keegi kirjale või telefonile vastaks, veel vähem korterit vaatama kutsuks, vot see on juba saavutus.
Enne eelmist nädalat mõtlesin, et ehk on asi minu eksootilises idaeuroopa päritolus (kes neid välismaalasi teab,eksole), aga...alates eelmisest reedest olen käinud vaatamas kuute erinevat ´´collocation´i´´´(tuba jagatud korteris) ja sellest on saamas omaette hobi. Nii et lausa kahju, kui lõpuks selle õige koha leian!
See on super viis näha erinevaid linnaosasid, elamise viise ja kodu sisustusi. Rääkimata inimestest!Sa räägid inimesega telefonis, siis antakse sulle aadress, sa tead kuulutusel põhinevalt, kus linnaosas korter asub ja õnne korral on kuulutuses midagi mainitud ka tulevastest kaasüürilistest. Astud uksest sisse ja...!alati võid oodata üllatust.
Seejärel tehakse sulle korteris väike tuur, räägitakse hinnast ja seal elamise plussidest (reklaam). Siis on aeg rääkida endast - kes oled, millega tegeled, kas oled varem korterit jaganud, kes garanteerib, et sa ikka üüri ära maksaksid...jne jne. See meenutab suuresti tööintervjuud, ainult sinu vastas istuvad samaealised inimesed, kes lihtsalt mõõdavad, kui lahe ja lihtne ikka oleks sinuga koos elada. Kusjuures konkurss ei ole üldse väike. Kui tegemist on soodsa (prantsuse mõistes, ma mõtlen) ja heas kohas asuva toaga, võib soovijate arv olla 25inimest voodile! Tundub, et toa pakkujate ´´jah´´ või ´´éi´´ puhul saab määravaks esimese mulje ja kontakti loomine. No õnneks on inimesed minu suur kirg ja suhelda mulle meeldib :)
Praeguseks on minu ´´turismi´´ tulemusel käes üks ´´jaa´´ ja kaks ´´võib-olla´t´´, mis võtavad otsustava kuju nädala lõpuks. Päidlad pihku, sest väljas magamiseks on nüüdsest liiga külm. Juba kolmas päev on madalad hallid pilved ja ma ei mäletagi alati ärgates, et Prantsusmaal olen.

French kissing. Ma ei puutu esimest korda selle musitamistervitusega kokku, aga peab ütlema, et Belgia ühele-põsele-tehtav-musitere (või pigem põskede kokkupanek ja suuga hääle tegemine) on lapsemäng siinse kahe kõrval. Sest vaadake, kui on kaks põske, siis tekib juba valik - kumb enne ette keerata? Mõned on otsustavad ja saad juba alguses aru, kumb külg ette tuleb. Mõne inimesega jälle jääd otsa vaatama, tuled päris lähedale ja tekib kahtlus - siis hakkab ühele ja teisele poole nõksutamine ja võib juhtuda, et see lõppeb suule musi andmisega. See omakorda on piinlik olukord (isegi kui vastaspooleks on meeldiv noormees) , sest ainult välismaalased võivad ju millegi nii elementaarsega mööda panna! Pseudoprobleem, seda küll. Aga samas väike huumor minu prantsuse argipäevas. Usun, et mu french kiss´i uus strateegia saab olema otsustav -st et ma valin ise kohe alguses poole ära ja lasen siinsetel proffidel oma valikuga kohaneda. Ja vist peaksin õnne tänama, et ma lõunas ei ela, kus neli musi tervituseks poleks mingi probleem.

Mulle tundub, et pean pisikese lõigu pühendama ka ühele oma siinsele lemmikule - Velov. See on üle-Lyoniline süsteem (ja nüüdseks on see juba paljudes Prantsusmaa linnades, kuid alguse sai see ikkagi 2005.aastal siitsamast), mis lubab rattajaamast võtta vélo ja sellega sihtkohta sõita ning sealsesse vélojaama parkida. Kusjuures esimesed pool tundi on tasuta!Rattajaamasid on üle linna tõesti palju ja Lyon on piisavalt väike, et poole tunniga jõuad pea igale poole. Ka rattateid on rohkelt ja kui Tallinnas (või Tartus) võrduks seal sõitmine enesetapuga, siis siin on juhid arvestavad. Rattaga sõitmine on popp nii kontorirottide, beibede kui pensionäride seas. Pole seal midagi imestada, et prantsuse naistel on kõrgeim oodatav eluiga Euroopas!
Minustki on nüüd kolme nädalaga tõeline rattahai saanud - oskan vélojaamas kontrollida ratta korrasolekut, tean oma marsruudil asuvaid parklaid.Pluss jalalihased kasvavad!
See VeloVi süsteem muidugi ei mõju hästi minu hilinemisharjumusele. Kuna rattaga sõitmine on kiire, lähen kodust välja veel hiljem, kui peaks. Negatiivse poolena võib välja tuua hommikuse kooli ees asuva véloparkla ülekoormuse, mis tähendab, et vabu parkimisposte, kuhu rattad lukustatakse, ei ole. Siis tuleb lähima juurde vändata ja loota, et seal sama seis pole. Aga muidu kuulub minu suur austus Velovi süsteemi leiutajatele - ei tea, kuidas see Eestis toimiks?Külm ja vandaalid paneksid vist rattahoidlatele kohe põntsu?

Pildil Maris Vélovi jaamas punaste ´´pillide´´ taustal.

Nädalavahetusel saab alguse Prantsusmaa avastamine . Esimene sihtkoht on Dijon, Burgunida pealinn ja tõeline ajaloo pärl.

Mari

PS-keelenurgs avaldan seekord vabanduse, sest tuleb tunnistada, et eelmise nädala ´´baguette magique´´ oli eksitav. Selgus, et dirigendil on samuti käes ´´baguette´´. Ehk siis tähendab kõnekäänd võlukepikest, mitte mingit võlubagetti. Aga tore mõte oli ikkagi ja hea näide sellest, kuidas kuuleme alati pigem seda, mis juba ette valmis mõeldud.