Kõik kõik on uus jaanuarikuus!

Jõulupuhkus lõppes järsku nagu hommikune unenägu. Nii kahju oli ära tulla muinasjutumaaga sarnanevast kodusest Eestist, kus hanged põlvini ja kõik sujub nagu iseenesest. Enne postkontorisse või panka minekut ei pea mõttes läbi kordama, mida täpselt öelda tahan. Leib on must ja hinnad odavad. Inimesed on pisut torris ja trügides ei ütle keegi ´´vabandust!andke palun andeks, preili´´ nagu siin igal sammul kombeks. Aga ometi on see nii oma! Minu inimesed, minu rahvas, tahaks vägisi patriotismipisaraga öelda. Aga nagu Chalice laulab, kui süda on suur, siis vahemaad on väikesed...

Nii et olgu selle kodus olemise mõnusa turvatundega kuidas on, ikkagi on mul nii hea meel Lyonis tagasi olla. Palju avastada, kogeda ja proovida, õppida ja näha...Prantsusmaa on minu ees lahti: tähelepanu...valmis olla...läks!

Märkasin hiljuti, et minu prantsuse keel on jõudnud uuele tasemele! Chloé (8-aastane, keda ma alates nüüdsest 2x nädalas koolist koju saadan) nimelt arvas, et mul on naljakas aksent. Kui ma siis aga küsisin, et millele see sarnaneb, siis ütles ta, et tal on klassis üks Marseille´st pärit tüdruk, kes räägib täpselt samamoodi...Ei pea vist ütlema, et rõõm oli minupoolne. Kuigi jah, eks 8-aastase jaoks Marseille ONGI juba välismaa :)

Lisaks olen viimastel päevadel kirjutanud esseesid teemal: ´´Ristisõjad Ida- ja Lääne kiriku mõjutajatena XI-XV sajandil´´ ning ´´Ülikud ja aristokraatia arhailisel/primitiivsel perioodil Kreekas´´ ja seda kõike ikka prantsuse keeles. Kuigi siin võiks ausalt öelda, et ilmselt oli minul kergem neid esseesid kirjutada, kui saab olema professoritel lugeda. :) Siin ongi muide kõik eksamid essee kujul. Nii pikka kirjandit (ammugi siis võõrkeeles) kirjutasin ausalt öeldes viimati XII klassi kevadel. Kui järele mõelda, siis on see tegelikult hea viis terasid sõkaldest eristada. Meil Tartus seda eriti ei harrastata või kindlasti vähem, sest õppejõududel pole lihtsalt aega/tahtmist 100 esseehakatist läbi vaadata.

Ning kolmandaks: kuigi mu prantsuse keel ei suuda ära peita mu võõramaist päritolu prantslaste eest, siis küll aga teiste välismaalaste eest, kes prantsuse keelega vähem sina peal. Olime ühe austraallasega juba vähemalt pool tundi koos lõunatanud, kui asusin Eesti lumerekordist rääkima. Mille peale ta suured, muidu üsnagi pilus silmad siirast üllatusest suurest läksid, et tegu polegi päris frankofooniga.

Vot siis!

Lyonis sajab lund, aga sel pole midagi ühist valge koheva lumega Eestis. See on pigem valge vihm ehk lörts, mis öösel jäätub ja päval sulab. Naljakas on aga paanika, mida see tekitab ja kui palju inimesed selle järgi oma plaane teevad. Hommikul kõlasid metroos juba tihedad hoiatused stiilis, ´´ettevaatust, tuleval ööl on oodata tugevat lumesadu ning teavitame teid sellega seoses esinevatest ühistranspordi liikluse häiretest. Olge valvel!´´. Aga pole vist imestada, sest Fanny järgi sajab Lyonis 4 aasta jooksul esimest korda lund. Ja kuna naelkummid rikuvad asfaltit ja on seega keelatud, peavad autojuhid tavalistega läbi ajama.

Kui tegelesin loengus kokteilipeo sündroomiga (ehk siis kuulasin tühjusesse vaadates mõnuga eesistuvate tüdrukute juttu), siis oli jututeema õhtused plaanid, mis riskisid lume tõttu ära jääda. ´´Sest sajab ja nii märg on, et ei julge kodust välja tulla, sest kes teab, kuidas pärast tagasi

saab´´.

Aga mõistetav vist. Kui loodus on neist suurem, siis linnainimesed ehmatavad.

Lõpetuseks väike video trikikoer ´´hüppan neli jalga maast lahti´´Grandtist, kelles on kaduma läinud suur tsirkuseartist.

PS-Mulle on mitmest horoskoobist lubatud lausa imehead aastat (sest Saturn ei sega enam Jupiteri vms)Ja kui ma tavaliselt neile tähelepanu ei pööra või kui, siis läbi huumori, siis nüüd tahan uskuda. Muidugi annan ise 200% et tulevast parim võtta ja ei jää süllekukkuvat kuud ootama, aga mis saab minu vastu olla, kui tähed on minuga ;)...Tunne on kohe selline, et 2010 tuleb hea!

Kuidas eesti köök südameid ei vallutanud...

Toimus eestlaste jõuluõhtusöök Lyonis. Meid polnud kaugeltki täiskomplekt, aga road olid tõesti päris (Algisel Eestist kaasatoodud) .Menüüs olid verivorstid, kapsas, ahjukartulid, kõrvitsasalat ,rosolje ja kamavaht. Fanny oli vapralt valmis meiega kõike kaasa proovima - aga no mitte ükski asi ei läinud alla! Kartul ja porgand olid turvalised, aga rosoljes oli heeringas liiga vinge, kõrvitsasalat oli magus ja verivorst oli lihtsalt veri sooles (kuigi siin on see samuti jõuludel populaarne, lihtsalt pole tema maitse). Vist peaksin ootama aega pärast jõule, et tutvustada talle pelmeene hapukoorega ja tatart (kõik pärit siinsest vene poest).

Siinne jõulumenüü (või vähemalt Réunioni saarel) on pigem huitres (austrid) ja suitsulõhe. Peen küll, aga kuidagi veider oleks jõuludeks kala süüa? Aga pole siis imestada, et meie raske verivorst ja ahjukapsas teda ohkama võttis.

Kuid õnneks pole eesti köögile lood Prantsusmaal päris lootusetud - kamavaht läks Fannyle peale küll.

Koolist, valgusfestivalist ja sellest, kuidas tundub maailm pealpool pilvi

Sain hakkama siinse esimese ´´sessiga´´. Nagu Tartuski, jaotuvad eksamid destembri ja jaanuari peale. Vahe on selles, et siin on igas aines eksamid kaks korda. Rääkisin varem sellest TD (travaux dirigés e seminarid) ja CM (cours magistraux e loengud) süsteemist. Nii käibki, et enamik TD-de eksameid (või referaate või ettekandeid) on praegu ja need õiged mitmetunnised teadmistekontrollid jäävad ´´maiuspalaks´´ jaanuari. Minu TD eksamid olid kahel puhul

ettekanded. Ma vist pole iial niimoodi pabistanud! See väike ´´keelepuue´´ toob avalikule esinemisele igatahes adrenaliini kuhjaga juurde. Aga sain hakkama ja esimesel puhul isegi hiilgavalt. Hea tunne on küll, kui pärast prantslased tulevad kiitma,

et ´´vauu, nii huvitav oli!´´Väike töövõit ;) Ja mingil määral on minus seda õpetajageeni vist ka, sest olgugi, et enne pabistan nii, et süda paha, siis rääkima hakates kaob see kõik tahaplaanile ja mulle meeldib, kui mind kuulatakse .

Ja võib öelda, et ma olen ilmselt üks väheseid(et mitte öelda ainus) eestlane, kes on uurinud Normandia talupoegi 13.sajandil.

Aga teate ju seda fraasi, et ´´all work, no play, makes Jack a dull boy´´? Lyonis toimus

valgusfestival ehk Fête des lumières. Need on paar päeva aastas, mil Lyoni kõik kvartalid on kaunistatud tuledega, toimuvad valgusinstallatsioonid ja show´d. See kõlab palju magedamalt,

kui seda kirjeldada, aga tegelikkuses tõesti - nende valguskunstnike fantaasial pole piire!

Lugu algas, kui 17.sajandil tabas Lyoni suur katkuepideemia. Inimesed käisid katedraalis palumas ja lubasid Maarjat edaspidi alati austada, kui ta neid kurja tõve käest päästab. Nii läkski. Traditsioon sai tõelise hoo sisse alates 19.sajandist ja nii süütavadki 8.detsembril lyonnais´d oma akende peale tulukesed. Maagia!

Merci Marie!

Üks osa Paradiisaiast.

Raekoja plats ja talve hõbemaa.

Meie ukse ees hõljusid valgustatud lapseriided, taustaks kummituslik muusika.

Kõik, kel vähegi ärivaistu, löövad oma ukse ees leti püsti ning müüvad hõõgveini ja muud head paremat. Pildil meie nutikad naabrid. Neil oli ärplaan tõeliselt kaval - rõdult tuli muusika ja pooltundidel toimus sünkroonis tants, kõik ikka kostümeeritult.

Kui keegi plaanib detsembris Lyoni tulla, siis tasuks külastus rihtida 8.detsembri kanti. Olgugi, et massid on suured (kohati oli talvise Õllesummeri tunne), siis vaatemäng tasub end ära.

Eksamiralli lõpuks käisime Marisega suusatamas. Kool korraldab päevaseid soodsaid suusaväljasõite. Hommikune äratus (või pigem öine) kl 4.30, et jõuda kohale juba tõstukite avamiseks. Bussis tuli uni väga lihtsalt ja ärkasin selle peale, kui järsku keerutama hakkas. Tegin silmad lahti ja nägin lund! Vingerdasime mööda kitsast kaherajalist teed üles ja juba poole tunni pärast olime mäel. Sealne valgus ja lumi, mis vastu sillerdas, pani silmi kissitama. Meie kokkulaenatud varustus (elagu Couchsurfing ja Marise korterikaaslane Yann) oli hea, ilm suurepärane: sinise taeva ja paari mõnusa miinuskraadiga.

Lõunapausi tegime nii 3km kõrgusel, vaadates alla pilvedesse ja samal ajal päikese käes soojenedes. Seal on tunne, et kõik on võimalik! Mägedel lihtsalt on see võime, anda asjadele teised perspektiivid ja tuua rahu.

Suund pilve sisse?

Alla sõites juhtus ilmamuutus sõna otseses mõttes minutitega: üks hetk ei saanud enam aru, kus on maa ja kus taevas, sest kõik oli täpselt sama valge. Rajal püsimine oli päris suur kunst. Hiljem hakkas lund sadama ja sinitaevas eam tagasi ei tulnudki.

Aga milline päev! Alpes d´huez, I love you!

Métro-boulot-dodo...

Fännide tungival soovil kajastan pisut oma viimaste nädalate tegemisi. Panen pilte ja seletan juurde, kuidas asjad olid.

Esimene pilt - pühapäev pargis.

Meil on siin endiselt kuldne sügis, päeval 15´C. Olgugi, et prantslastel on jõuluostlemise hooaeg täies hoos ja isegi jõuluturg tehti täna lahti.

Keskmisel pildil petanque´i mängivad papid, kes on jõeäärse pühapäeva kindel koostisosa.

Un histoire d´amour à Lyon...

...aga siiski ainult filmis ehk lugu sellest, kuidas armastusfilmi väntasime.

Pühapäeval otsustas Chris korraldada videovõistluse.

Meeskonnad said kõik teemaks ´´Une histoir

e d´amour à Lyon´´, varustusse kuulus filmimisvõimeline digikas ja monteermisprogramm. Õhtu lõppes filmide ühisvaatamise ja žürii (Chrisi näitlejatest korterikaaslased) otsuse väljakuulutamisega. http://www.youtube.com/watch?v=3QVMrQ6GmMQ

(vaadata suurelt ekraanilt, et video kinni ei jääks)

Vastuse sai igavikuline küsimus (ei, mitte kuidas saab moos kommi sisse), vaid kuidas saab vein pudelisse.

Käisime Beaujolais Nouveau sisseõnnistamisel. See on prantsuse veiniekspordi nr 1 ja selle väljatulek tähendab Lyoni läheduses asuvale Beaujolais piirkonnale nädalast festivali. Ilmselgelt kirtsutavad prantslased s

elle veini kvaliteedi peale nina, sest septembris korjatud viinamarjadest tehtud vein ei saa ju novembriks veel maitsev olla!?Aga see on suursündmus igatahes. Meile tähendas see veinitehase külastust, palju degusteerimist ja natuke tantsu. Kuidagi uusaasta tunne tekkis, kui enne südaööd lugesime sekundeid, et kuna siis ikkagi tohib seda kuulsat Beaujolais Nouveau´d juua.

Sellistes hiiglaslikes maa-alustes tsisternides säilitatakse seda peent märjukest.

Väike video rongkäigust, kõigest mõned minutit uue (Beaujolais) aasta alguseni!

Tähelepanelik lugeja märkab, et pealkirjaks on fraas, mis tähistab ülimat rutiini (tõlkes metroo-töö-tudu ei kõla nii veenvalt) Siiani pole seda ette tulnud, aga...see käib etteruttavalt kahe järgmise nädala kohta, mil mattun oma eksami ja ettekannete ettevalmistustesse. Mul on alati prantslastele oma õigustuseks tagataskus fraas, et kujutage ette, et peaksite tegema ettekande mõnes muus, näiteks inglise keeles. Tavaliselt järgnevad imetlevad näod. Loodame, et mõjub ka professoritele.

Mis on ühist kuldsel sügisel, metsseal ja lihasvalul...?

...neid kõiki leidub Jura´s!

( mitte segi ajada eesti hääldusega: ´´u´´tuleb hääldada pikalt ja ´´j´´ susistada)

Miks see regioon tuntud on? Üllatus, üllatus - vein! Meil olid siiski teised põhjused, kui otsustasime laupäeval Marisega matkapäeva teha. Jura mäestik sirutub 400 km pikkuselt Alpideni välja. Võtsime ette aheliku kõrgeima mäe - Grand Colombier´i (1535m).

Uurisin internetist enne, kus algavad ilusamad rajad ja ettevõtmises ei tundunud midagi keerulist. Roniga alla tunni sõitu, peatus Culoz ja läheb lahti! Kohale jõudes oli tunda, et linnakeses pole just väga tihti n.ö võõrast verd liikumas. Ehk siis prantsuse depressiivne väikelinn. Ja kuigi seal tõesti ei vohanud hullult kaubandust ja silma jäi täpselt üks koht, kuhu õhtul minna, kujutaksin ma väga hästi ette seal elamist. Või no vähemalt seal tihti käimist. Värske õhk lööb pahviks, majadel on lillekastid ja inimesed teretavad üksteist.

Vasakul: unustatud kabel. Paremal tüüpiline maja Culozis.

Suur vahe Eesti väikelinnadega, et siin pole silma jäänud ühtki puitmaja.

Vagunisaatja juhatas meid isiklikult turismipunktini, mis loomulikult oli aga laupäeval suletud. Suunast saime aimu kohaliku kioskimüüja käest, kes meie soovile mäe otsa ronida küll veidi kahtlustavalt vaatas. Rada sai alguse siit...

Viinamarjaistandus ja loss, kus vähemalt infosildi järgi Prokofiev puhata armastas. Hooaeg läbi ja meie kellahelisatmisele keegi ei vastanud.

Viinamarjaistandus rendile anda.

Raja alguses nägime jahimehi, kes olid juba veinipudelite lahendamisega ametis. Mõnusad papid, koerad autodes haukumas. Üks eriti punaste põskedega härra vibutas, et sealt edasi läheme me omal vastutusel: nad olla metssiga haavanud. Teised seejuures irvitasid. Ei saanud aru, kas ta tegi nalja või rääkis tõsiselt...

Igatahes kuulsime umbes kahe tunni pärast, olles juba ronimise nägu ja seljad higised, põõsast krabinat. Aga see ei olnud selline väike krabin, mida näiteks siil või kass tekitada võiks.

´´Ei liiguta!Taganeme!´´ on ainus mõte, mis peast läbi käis.

Oleks tahtnud hirmu pärast Marisele sülle hüpata. Samas oli nii naljakas. Igatahes järgmised kilomeetri või kaks käisime mõlemad suured kivid käes. See võis päris naljaks paista. Ise ähivad ülesrühkimise taktis ja siis kannavad kive käes :)

Natukese aja pärast ilmus kuljuste kulinal välja jahikoer. Kadus aga sama järsku, kui tuli.

Loodus oli oma viimases faasis, kõdulõhnane ja ilus. Matkaraja konks oli selles, et tee keerutas ja käändus igal võimalikult juhul. Matkasime (küll koos väikeste pausidega) hea viis tundi, kuid´´see on ju siinsamas!´´ ei tundunud pimeda saabudes enam argument. Päris tipp jäi seekord võtmata, aga tundub siiski, et käisime sügise võlumaal...

Järgmine päev pidin end voodist maha veeretama, et ei peaks kohe hellaks jäänud tagumikule tõusma . Aga kindel: Juras ei olnud jura!

Kultuurist ja kuidas proovisin saada Mariaks Helisevas Muusikas

See nädal oli kultuurne. Kaks ilusat elamust.

Lyoni rahvuslik sümfooniaorkester kutsus kõiki üliõpilasi tasuta kontserdile. Siinkohal kummardus: KUI palju võimalusi on siin üliõpilastel odavalt või suisa muidu igale poole üritustele saada!

Mängiti vene heliloojaid (Liadov oli minu jaoks täielik imeleid) ja kellegi Colin Matthewsi viiulikontserti. Viimane ei avaldanud küll erilist muljet, kuna solist väänles ja pingutas oma lavalise liikumisega kõvasti üle. Muusikaks ei jäänud ruumi, nii ma kuulasingi viimased viis minutit silmad kinni. Oli parem.

Aga süda läks soojaks, kui avastasin orkestri uue aasta kavast, et muuhulgas tulevad siia esinema ka Kristjan Järvi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Süda paisus uhkusest. Enne kui ennast peatada suutsin, hakkasin juba naabrile (kusjuures täiesti tundmatu hiinlane) neid kaht kontserti soovitama.

Teiseks. Lyoni Beaux Arts muuseumis on iga kuu esimesel reedel muuseumiöö. Uksed avatud kella 22-ni, giidiga tuurid ja muusikalised vahepalad. Eile olid kord modernistide käes. Õhtu tipp, kui asuti illustreerima üht skulptuuri: elektrikitarri tinin ja kõmin, samal ajal väänles kiilas tantsijanna põrandal. See oli korraga sürri, tabav ja tobe. Etenduse ajal naersin pihku, pärast kõvasti ja südamest.

Lisaks käisin sel nädalal pisikesel töövestlusel. Ema otsis kaheks tunniks nädalas oma kahele tütrele (4 ja 7) inglise keelt kõnelevat lapsehoidjat. Aga kuna see toimus agentuuri kaudu (ei mingit ümbrikupalka!), siis kestis ´´pisike´´ töövestlus peaaegu 2 tundi (!). Minu ettekujutus, et lähen lauluga (mitte otseselt, aga lenneldes nagu tegi Maria Helisevas Muusikas) ja olengi võetud, osutus naiivseks. Alustuseks jäin loomulikult õige pisut hiljaks. Kes siis ikka tööintervjuule täpselt läheb, eksole? Seejärel vestlesime 4o minutit, vaatasime koos minu

CV-d, ta esitas igasugu kavalaid küsimusi, rääkisime Eestist ja minu tulevikust. Muuhulgas olen nüüd agentuuri reservis eesti keele eraõpetajana, kui keegi peaks kunagi eesti keele eratunde soovima. Seejärel pidin ära täitma nelja (!) lehekülje pikkuse ankeedi, kus olid muuhulgas järgmised küsimused: ´´Millised on Teie kasvatuslikud põhimõtted a) söömise b) korrahoidmise c) lõunauinakute kohta?, Mida teete, kui laps teile ei allu ja end pikali viskab? Kirjeldage üht päeva koos kahe lapsega, kuidas selleks valmistute?´´ jne jne. Ehk siis kõik need asjad, millest juba rääkinud olime. Aga seekord kirjalikult...

See ankeet võttis tubli 40 minutit. Endal oli õigekirja pärast piinlik ja lootsin sisimas, et ehk ta loeb mu vastuseid pärast, kui ruumist lahkunud olen...Aga ei.Vaatasime taas kõik koos läbi, rääkisime veel minust ja minu kogemustest lastega.Lõpetuseks väike rollimäng, kus tema oli 4-aastane Chloe´i ja mina läksin talle esimest korda kooli vastu. Hahaa!Tulemus oli see, et preili intervjuuerija ütles, et ma pean lastega kindlasti aeglasemalt rääkima. Vot, mis tähendab inglise keele oskus Prantsusmaal. Peab oskama, aga et NII kiiresti...Aga eks vaatame, kuidas sellega jääb. Hea meelega teeniksin pisut taskuraha ja oleksin guvernant.

PS-Täna ütles Amin teatritunnis, et see on ju nii ilmne, et ma pole prantslane. Ma nimelt naeratan hoopis teisiti.

Ma teadsin ju küll, et ainult pinali ostmisest sissesulandumiseks ei piisa :)

Metroo.

Metroo kui tasuta teater. Inimesi igas vanuses, olekus ja värvis. Lisaks saab häbitult rakendada kokteilipeo sündroomi: tegeled oma asjadega, aga paratamatult osaled ka teiste vestluses.

Reportaaž täna õhtust.

Metroos oli seisak. Üks närviline kipsis käega noormees hakkas üle jaama karjuma, KUI s..t siinne süsteem ikka on ja üleüldse, kuidas saab teda niimoodi ootama panna jne jne. Ta vajutas pärast 1-minutilist ootamist hädaabinuppu ja kui liini teises otsas kostus abivalmis hääl, saatis noormees ta sinnasamusesse. Et teda tõsisemalt võetaks, räppis ta oma pahameele juurde paar värssi. Ise paksult rahul. Kusjuures kell oli 21.30 ja olen kindel, et tal polnud mitte kusagile kiiret. Inimesed ümber naeravad südamest ja pööritavad mõistvalt silmi.

Vahetan metrood ja liinil A ootab uus etendus. Araabia vanahärra vastu istuvad kaks noormeest. Sellised popid ja noortepärased, kellest üks oli ilmselt baleriin (vaatasin enne, kuidas ta seisis ja tavalised inimesed ei seisa nii). Mõlemad kuulavad ipodist muusikat.

Järsku vanapapi purskab: ´´Pardon!´´

Üks poistest võtab klapid peast.

-´´?´´

-´´Mis te nühite siin mu jala vastu? Pardon, ma ütlesin´´

Poiss vaatab nõutult edasi, veidikese aja pärast tõuseb ja läheb eemale.

Aga vanahärra on juba üles ärritatud. Ta võtab ette teise poisi.

´´Elu on ilus, jah?Kõik hästi, mis?´´Küsib ta õelalt.

´´Eeee,jaaa...täitsa hästi läheb´´, vastab poiss. Endale arusaamatus näkku kleebitud, miks teda üle kuulatakse. Alguses kuulab hea tahte märgiks, millest jutt käib.

Vanapapi toriseb ja vingub oma habemesse. Poiss kaotab huvi.

´´TÖÖTADA on vaja, ma ütlen!!Merde!Te ei saa ikka millestki aru!!´´räuskab vanamees järsku. Kõik ümberringi purskavad naerma.

Metroost väljudes jutlustab vanapapi ikka veel. Tänu papile tegime aga baleriinpoisiga tutvust. Jutustasime maailmast ja metroost. Veel enne kojujõudmist koputas keegi õlale. Tavaliselt siin selliseid kokkupõrkamisi (mida Tartus, teel Raekojast raamatukokku, on keskmiselt 3) ette ei tule. Ja järsku tundsin, et olen siin kodus. Nii lihtsalt see käiski. Ma polnud enam anonüümne.