Sunday, February 28, 2010

Kõik teed viigu Rooma!

Kuigi pean seda päevikut Prantsusmaa ja prantslaste kohta, siis loodan, et üks väike kõrvalepõige lõunasse ei tee paha.
Nädalane suusavaheaeg, mitu kuud ette ostetud Easyjet´i piletid, Couchsurfing, Lonely Planet ja hädapärane itaalia keele a-b-c - Igavene Linn, siit me tuleme!

Itaalia kohta kumises peas kaks asja: sealne asjaajamine käib kas a) laua all ja n.ö ümber nurga (seadusest mööda) või b) perekonna kaudu.
Seekord ööbisime Emiliano juures, kes elas 10-minuti kaugusel Vatikanist ja töötas giidina. Esimene pilk ja olime kindlad, et talle meeldivad mehed. Tegelikult oli tegemist tavalise itaalia tüüpi naiseliku sarmiga. Tal oli kindlalt rohkem ja säravamaid kõrvarõngaid kui mul. Aga tegu oli igati šiki tüübiga. Saime hommikusöögi voodisse, meid sõidutati motorolleriga ja käisime kuulu järgi linna parimas pizzakohas. Emiliano töötas giidina ( mis meile muidugi väga hästi sobis, sest mängisime praktikante ja käisime tema eratuuridel kaasas). Üsna varsti sai selgeks, et Emilianol ametlikku giidi-litsentsi polnud ja seetõttu maksis ta hotelli konferensjeedele, et viimased talle kliente hangiksid. Tegu oli suure äriga, sest selliseid isehakanud (mis ei tähenda, et halbu) giide oli nende firmas üle viieteistkümne. See kõik ei käi küll pettuse alla, aga väike nihverdamine ikka. Peagi sai kinnitust ka stereotüüp nr 2, kui selgus, et see suur korter, kus me saime oma käsutusse lausa terve toa, oli tema vanaema sõbranna vms oma ja ta maksis tavahinnast poole vähem. Taolisi näiteid selgus veel, kuid need jätan oma teada.

Kuna Itaalias on tulemas kohalikud valimised, siis ühel õhtul leidsime end Berlusconi partei - Il Popolo della Libertà - valimispeolt. Berlusconi parempartei valijaskond kuulub kindlasti nn Esimesse Itaaliasse. Kohalik Edgar oli korraldanud suure vastuvõtu, kus lisaks tasuta söögile-joogile, esines bänd ja surisesid kaamerad. Viimasest tingitult olid kohal ka blondeeritud juuste ja 90-60-90 mõõtu tüdrukud, kes end koos bossiga pildile kaunistuseks sättisid. Õhkkond oli tõeliselt mukitud ja sätitud. Mulle jäi mulje, et ilu on Itaalias teistsugune mõiste. Vähe nägin alternatiivsust, hipisid ja punkareid ja näiteks rastapatsidega noori ei näinud vist ühtegi. Mehed hoolitsevad enda eest vähemalt sama palju kui naised. Gladiaatorite ürgsest sõjakusest on saanud juuksegeel ja bling-bling ketid.

Inimesed Prantsusmaal on võrreldes eestlastega vastuvõtlikumad naeratustele ja võtavad kergemini kontakti. Roomas piisab tänavanurgal kaardi kättevõtmisest, kui üks minut hiljem tuleb keegi ligi ja pärib hoolega, kas meil mitte abi tarvis pole. Kohvikuomanikud ümisevad laulda, paistab, et alati on aega üheks kohviks ja jutustamiseks.
Itaallastel on uhkus (teistsugune hispaanlastest ja prantslastest), selline vaoshoitud, aga tunnetatav väärikus. Vanadel daamidel on huuled mukitud ja moodne käekott. Itaallased musitavad vähem ja esimesel kohtumisel annavad ka ühevanused mees ja naine terekäe, mis siin juhtub ainult ametliku suhluse või suure vanusevahe puhul.

Rooma ajalugu võttis kohati sõnatuks ja lõpuks isegi väsitas pisut. Sõna otseses mõttes igal kivil ja tänavanurgal Rooma kesklinnas on 2000 aastane ajalugu. Veebruar on Rooma jaoks igati hea kuu - sooja oli juba 15´C (apelsini- ja sidrunipuud täies ehtes), aga turiste oli hordidena vaid suurimate vaatamisväärsuste juures. Leidus ka vaiksemaid ja kohalikuma moega tänavaid, kus imemaitsev piimakohv maksis 0,8 eurot.

Veni vidi musi,

M.

Monday, February 8, 2010

Flirt kebabi ümber

Prantsusmaal olles peetakse mind tavaliselt sakslaseks, venelaseks või rootslaseks. Kuid mitte kunagi prantslaseks. Põhjus lihtne: olen siinsetest naistest palju pikem ja ka silma- ja juuksevärv, mis siin üheksal juhul kümnest on pruun, on minul märksa heledam. Just, lugesite õigesti, eesti kartulikoor ON eksootiline! Siin ei olda komplimentidega kitsid, kuigi väga tihti on nende autoriteks Mahgrebi (Põhja-Aafrika) päritolu hurmurid. Juhtum täna õhtust, kui mul oli suur isu ühe kebabi järele.

Astun nurgapealsesse ärisse sisse, peremehel läheb nägu mu blondi pead ja suurt kasvu nähes tavalisest rohkem naerule.
´´Mademoiselle, ma teen teile ühe imemaitsva kanaga kebabi, friikartulid ka, neli eurot!´´
Ja jälle see sama lai naeratus. Aeg, mis kulub kebabi valmistamiseks, kastme- ja salatite valimiseks, saab peremees minuga järjest enam sina peale.
´´Jajaa, friikartulid võtavad natuke aega, tuleb oodata!´´ (plink-plink, teeb ta mulle silma).
Ja kuigi ma ütlesin, et friikaid vaja pole (siinne spetsialiteet nimelt, et nad panevad sellele suurele võileivale lisaks lihale, salatile ja kastmele vahele ka rasvast nõretavaid friikartuleid), saan ma ikkagi oma portsu kuldsete kartulitega.
Selleks ajaks, kui maksmiseni jõuan, teeb vanamees minuga juba sõbralikult juttu.
´´Kas Sa oled sakslane?´´, küsib ta kehvas prantsuse keeles.
´´Ei ole,´´ vastan naeratades ja juba tean, et sinna see jutt pidama ei jää.
´´Venelane?´´, küsib ta veelgi laiemalt naeratades ja justkui lootusrikkalt.
´´Ei, ei ole venelane, aga üsna sealt lähedalt. ´´
Enne kui ta jõuab oma äraarvamismängu edasi mängida, vastan kiiresti oma päritoluks Eesti ja veel ühe hingetõmbega loen ette, et see on kõike põhjapoolsem kolmest Balti riigist ja pealinn on Tallinn.
´´Ohoo, mu isa elas Lätis! Latvia, see on kuidas, see Latvia prantsuse keeles? Ja kas sa räägid vene keelt ka?´´
´´Eem, mitte eriti...´´, vastan oma saapaninasid jõllitades.
´´Sest tema seal on venelane!´´(osutab söökla nurgalauale)
Järsku on ka teised külastajad vestlusse haaratud: ´´Aga mina olen Hispaaniast, Barcelonast!Kas oled seal käinud?´´kostub kusagilt - ´´Mina ei ole tegelikult venelane, olen tšetšeen!´´müriseb venelaseks nimetatu, -´´Mina olen Antaaliast!´´ütleb kolmas.
jne.

``I võ ušee dolga zdess?´´ kostub järsku nurgalaust.
Vastan, et alates septembrist. Selle venekeelse vastuse peale läheb bossi nägu särama: ´´Ma teadsin kohe, et ta natuke venelane on!Kui mina ükskord endale naise võtan, siis ta on ka kindlasti blond! ´´(plink-plink).
Enne kui pean oma elulugu jutustama, soovin kiirelt ja lühidalt head õhtut ning läinud ma olengi.

Hästi võtab kebabi-ärindus kokku siinsete inimeste segasumma. Nende oma kommuun, oma rahvas rahvuse sees. Mille taustal mõjub naljakalt see minu niivõrd kuivõrd eksootiliseks lugemine. Aga julgust neil saialõikajatel on, sest enamik neist ulatub mulle lõuani.

Wednesday, February 3, 2010

Raha paneb rattad käima...

...kuid ei ole teadagi ei õnn ega armastus!

Seda postitust prantslastest ja rahast olen juba tükk aega meeles mõlgutanud. Nüüd siis lõpuks.
Prantsusmaa elukallidusest olin enne siiajõudmist palju kuulnud. Pigem hirmutavad jutud, kuidas kõik NII üle mõistuse kallis, üliõpilased elavad kingakarbi-suurustes ärklitubades (Pariisis puhul pidi see kohati siiski tõele vastama) ja juba metroosõidule kulub pool kuu eelarvest.
Siinne miinimumpalk, mida nad lühendatult SMIC ( Salaire minimum interprofessionnel de croissance ) kutsuvad, on 2009 aasta arvestusega 1321 eurot. Eesti 278 kõrval. Niuks, tahaks nüüd lisada.
Kindel, et miinimumpalgaga toimetulek on igal pool sentide lugemine. Aga...

Hiljuti rääkis üks jaanuaris koondamisteate saanud it-insener, et ega ta praegu eriti tööd ei otsigi,
sest riik maksab talle veel kahe aasta jagu 60% tema endisest palgast. Ma pole kursis
koondamishüvitiste määraga Eestis, aga ilmselt käiks see üle jõu.
Ameeriklased kutsuvad prantslasi hellitavalt (või ka mitte, kuidas võtta) socialist wussies(sotsialistidest memmepojad). Prantslased aga näevad, et nende riigis on asjad paremini paigas, kui lombi taga. Neil seal on riik vaid isa rollis: keelab ja käseb (kui vaja ka poob ja laseb). Seevastu Prantsusmaal on riigil kaks nägu: nii papa kui maman. Riik ka hoolitseb ja poputab oma kodanikke.
Fanny ei suutnud näiteks uskuda, et meil jagatakse ülikoolis stipendiume õpitulemuste põhjal! Ennekuulmatu! Siin saavad tudengid riigilt stipendiume ainult oma vanemate sissetulekute põhjal. Kuni selleni välja, et kinni makstakse nii kool, söök kui elamine. Kui õpid hästi, küsi kiitust linnalt,vallalt või mõnelt firmalt. Riik hoolitseb nende eest, kel seda vaja on.
Korteriomanik ei tohi sind tänavale tõsta vahemikus oktoobrist kuni kevadeni (ma pole päris kindel, mis saab, kui otsustad üüri mitte maksta). Riik kaitseb inimesi talvel kodutuks jäämise eest.
Töönädal on 35 tundi, puhkus 5 nädalat ja ületundide suhtes käib range arvestus.
Selge, et Prantsusmaa on Eestiga võrreldes väga rikas riik ja suurusi pole võimalik võrrelda. Ja kuigi usun, et olen sattunud elama (kuigi selline asi Liberté, égalité ja fraternitémaal on vaenlane nr 1) nn Esimese Prantsusmaaga ja oman seetõttu vaid poolikut tükki pildist. Ometi paistab ühiskonna suurem jõukus silma ka tänaval. Inimestel on rohkem aega ja võimalust nautida. Käia väljas söömas, istuda välikohvikus.

Enda puhul on mul olnud huvitav jälgida, kuidas eurodes arvutades raha tähendus justkui muutub.
Umbes üks kuu pärast siiajõudmist loobusin kroonidesse ümberarvutamisest.
Kuidas siin alguses tundus kõik väga kirves, kuid kui hakata mõtlema, et teenin oma väikese
lapsehoidmistööga 9 eurot tunnis (135 krooni, sic!) , siis saavad need
hinnad oma õige tähenduse. Elu on ka kohalike jaoks kallis, kuid enam-vähem vastavuses.

Väike võrdlus hindadest (kõik on toodud tudengite arvestuses) :

ühistransport: 1,2 eurot per tunnipilet, kuukaart 25 eurot
leib: ca 1 euro
1L piim: 0,80 - 1 euro
korteriüür 160-450 eurot per tuba
kinopilet 4,5-10 eurot
ujula pääse 2,2 eurot
telefoniarved kipuvad olema suuremad kui Eestis. Ka teenused, nagu juuksur jm iluprotseduurid, väljas söömine ja -joomine on kallimad.

Siin on mitmeid säästumarketi laadseid kette, (näiteks Carrefour ja LIDL), kes müüvad oma poe märgiga tooteid kordades odavamalt, kui tavatootjad. Lisaks lugematud soodustused üliõpilastele teatrisse-, kinno ja näitusele minekuks. Muuseumites on lisaks tavapärastele (üli)õpilas- ja pensionäride soodustustele alati ka madalam hind töötutele.
Kas see, kui riik inimeste eest hoolitseb viimaseid liiga laisaks ei muuda ja palju nn päevavargaid ei sünnita, on juba iseasi...
Eestis pole ma mitte kunagi näinud nii palju kerjuseid, tänaval logelejaid või lihtsalt rahaküsijaid. Kusjuures metroos kerjavatel mustlasnaistel on kamba peale üks laps, keda omavahel vahetades kaastunde äratamiseks kaasas tassitakse.

Wednesday, January 27, 2010

Montpellier, ma belle!

See Lõuna-Prantsusmaa ´´vaid´´ 1000-aastase ajalooga linn on mitmes mõttes erandlik. Puudub Rooma minevik, millega võivad uhkustada suur osa siinseid asulaid, kuid samas sajandeid kontakte Itaalia kaubalinnade ja pikad abielusidemed Kataloonia valitsejatega.
Minu jaoks käisime kui teises riigis: kolm tundi autosõitu ja tänavad näikse kohati pigem lõunamaa souk´id kui Euroopa heaoluühiskond. Imeilusad vanalinna käigud, mille sillutised meenutavad marmorit ja vahepeal tekib mõte, et ei tea, kas peaks kingad ära võtma. Palju palme ja tänavakohvikuid. Kuigi oli jaanuar, käisid mõned julgemad T-särkides. Tundsin, et käimas oli tõepoolest vaid pisuke pealseunnitud paus muidu lõuna rütmis elavas linnas. Üliõpilaste linn (250 000st elanikust 80 000) keeb ja seda isegi südatalvel!
Lõputult 24/7 lahti olevaid ööpoode (prantslased ütlevad nende kohta les arabes, mis vaevalt poliitiliselt ilus on), hallal liha müüvaid boucherie´sid ning mee- ja pähklimaiustest punnitavad boulangerie´d...
käigud, milles tahad ära eksida
luba nautida antud

Jaanuar?

Kuigi armusin sellesse linna põhjalikult, peab tunnistama, et teekond ja kohatud inimesed olid ikkagi need kirsid tordil. Kõigepealt alustan oma suurtest lemmikutest: Covoiturage ja Couchsurfing. Mõlemad internetikeskkonnad, mis võimaldavad jagades ja säästes ainult võita. Ehk siis lõpp pikkadele sõitudele, kus üks auto veab ühte inimest, milles tegelikkuses oleks ruumi viiele. Eestis peaks ka selline portaal olema , nimeks vist kyyt.ee. Aga põhjusi, miks see ilmselt Maarjamaal kunagi nii suuri dimensioone ei saavuta kui Prantsusmaal või Saksamaal, on minu arvates kaks: esiteks eestlasele ei meeldiks võõra inimesega pisikeses ruumis istuda ja olla sunnitud suhtlussituatsioonis. Teiseks pole meil nii pikke trajektoore ega hirmkalleid ronge. Lisaks ei käi siin hääletamine siiski nii lihtsalt, et poiss põõsasse peitu ja tüdrukul pöial püsti.
Couchsurfing jälle on parem kui hotell, mitte sellepärast, et see on tasuta (st mitte ainult sellepärast) , vaid võimaldab osa saada kohalike elust. Külma ja impersonaalse Radissoni asemel näha , kuidas elatakse selle maa täiesti tavalises (või veel parem ebatavalises) kodus. Ehk siis Couchsurfing pole tasuta magamiskoht või täis külmkapp, mida võib süütundeta tühjaks süüa, vaid ennekõike võimalus lisada pipart oma reisile.
Just see annab reisile vürtsi ja hetked, mida meenutades lihtsalt ei saa teisiti, kui pead kõva häälega naerma.
Tanguy ja tema koer, kelle seltsis Lõunasse põrutasime. Tanguy tahab saada tuletõrjujaks.
Ta viitsis vastata mu arvukatele küsimustele ja andis vihjeid headele muusikapaladele.

Lõuna-Prantsusmaa ilusaimas linnas (jättes kõrvale fakti, et see on siiani ainuke, kus käinud olen) oli meie võõrustajaks 22-aastane võluva naeratusega Benjamin. CouchSurfingu profiili järgi oli ta´´student in natural disaster´´. Kui me alguses arvasime, et see on tüüpiline prantslaste kokkusoperdatud inglise keel, siis võta näpust! Ben tõesti õpib loodusakatastroofe ja nüüdseks juba ilmselt uuribki orkaane Martinique´i saarel. Terviseid talle sinna!
Suuresti tänu temale avastasime (ja vallutasime) kõik paremad peod ja baarid selles linnas. Üles leidsime nii Illegaardi kui Zavoodi vastsed Montpellier´s.
Me Reeliga laekusime siiski koju varem (korralike turistidena, et päeval vormis olla), samas kui Ben edasi pidutses. Mu üllatus oli aga pehmelt öeldes suur, kui Benjamin oli kella nelja ajal kahe tüdrukuga (!) koju laekudes suutnud ära unustada, et tal juba magavad diivanil kaks tüdrukut! Ta ehmatas , lasi kuuldavale südamest tulnud ´´Merde, les filles!´´ (kuramus, tüdrukud!). Siis aga tutvustas unesegasele-poolvidukil silmadega- tema suure vallutuse tuksi keeranud- eestlannale ehk mulle oma kahte pruuti. Kokkuvõtteks olgu öeldud, et seejärel Ben kadus paariks minutiks koridori ja tagasi tulles oli juba üksi. Aga samas ega keegi pole öelnud, et Couchsurfing võõrustajatelt ohvreid ei nõua.

Lõuna poole suundudes avastasin Prantsusmaa järjekordse näo. Võin veendunult öelda, et oui, seda külge uuriksin veel!


Friday, January 8, 2010

Kõik kõik on uus jaanuarikuus!

Jõulupuhkus lõppes järsku nagu hommikune unenägu. Nii kahju oli ära tulla muinasjutumaaga sarnanevast kodusest Eestist, kus hanged põlvini ja kõik sujub nagu iseenesest. Enne postkontorisse või panka minekut ei pea mõttes läbi kordama, mida täpselt öelda tahan. Leib on must ja hinnad odavad. Inimesed on pisut torris ja trügides ei ütle keegi ´´vabandust!andke palun andeks, preili´´ nagu siin igal sammul kombeks. Aga ometi on see nii oma! Minu inimesed, minu rahvas, tahaks vägisi patriotismipisaraga öelda. Aga nagu Chalice laulab, kui süda on suur, siis vahemaad on väikesed...
Nii et olgu selle kodus olemise mõnusa turvatundega kuidas on, ikkagi on mul nii hea meel Lyonis tagasi olla. Palju avastada, kogeda ja proovida, õppida ja näha...Prantsusmaa on minu ees lahti: tähelepanu...valmis olla...läks!

Märkasin hiljuti, et minu prantsuse keel on jõudnud uuele tasemele! Chloé (8-aastane, keda ma alates nüüdsest 2x nädalas koolist koju saadan) nimelt arvas, et mul on naljakas aksent. Kui ma siis aga küsisin, et millele see sarnaneb, siis ütles ta, et tal on klassis üks Marseille´st pärit tüdruk, kes räägib täpselt samamoodi...Ei pea vist ütlema, et rõõm oli minupoolne. Kuigi jah, eks 8-aastase jaoks Marseille ONGI juba välismaa :)
Lisaks olen viimastel päevadel kirjutanud esseesid teemal: ´´Ristisõjad Ida- ja Lääne kiriku mõjutajatena XI-XV sajandil´´ ning ´´Ülikud ja aristokraatia arhailisel/primitiivsel perioodil Kreekas´´ ja seda kõike ikka prantsuse keeles. Kuigi siin võiks ausalt öelda, et ilmselt oli minul kergem neid esseesid kirjutada, kui saab olema professoritel lugeda. :) Siin ongi muide kõik eksamid essee kujul. Nii pikka kirjandit (ammugi siis võõrkeeles) kirjutasin ausalt öeldes viimati XII klassi kevadel. Kui järele mõelda, siis on see tegelikult hea viis terasid sõkaldest eristada. Meil Tartus seda eriti ei harrastata või kindlasti vähem, sest õppejõududel pole lihtsalt aega/tahtmist 100 esseehakatist läbi vaadata.
Ning kolmandaks: kuigi mu prantsuse keel ei suuda ära peita mu võõramaist päritolu prantslaste eest, siis küll aga teiste välismaalaste eest, kes prantsuse keelega vähem sina peal. Olime ühe austraallasega juba vähemalt pool tundi koos lõunatanud, kui asusin Eesti lumerekordist rääkima. Mille peale ta suured, muidu üsnagi pilus silmad siirast üllatusest suurest läksid, et tegu polegi päris frankofooniga.
Vot siis!

Lyonis sajab lund, aga sel pole midagi ühist valge koheva lumega Eestis. See on pigem valge vihm ehk lörts, mis öösel jäätub ja päval sulab. Naljakas on aga paanika, mida see tekitab ja kui palju inimesed selle järgi oma plaane teevad. Hommikul kõlasid metroos juba tihedad hoiatused stiilis, ´´ettevaatust, tuleval ööl on oodata tugevat lumesadu ning teavitame teid sellega seoses esinevatest ühistranspordi liikluse häiretest. Olge valvel!´´. Aga pole vist imestada, sest Fanny järgi sajab Lyonis 4 aasta jooksul esimest korda lund. Ja kuna naelkummid rikuvad asfaltit ja on seega keelatud, peavad autojuhid tavalistega läbi ajama.
Kui tegelesin loengus kokteilipeo sündroomiga (ehk siis kuulasin tühjusesse vaadates mõnuga eesistuvate tüdrukute juttu), siis oli jututeema õhtused plaanid, mis riskisid lume tõttu ära jääda. ´´Sest sajab ja nii märg on, et ei julge kodust välja tulla, sest kes teab, kuidas pärast tagasi
saab´´.
Aga mõistetav vist. Kui loodus on neist suurem, siis linnainimesed ehmatavad.
Lõpetuseks väike video trikikoer ´´hüppan neli jalga maast lahti´´Grandtist, kelles on kaduma läinud suur tsirkuseartist.



PS-Mulle on mitmest horoskoobist lubatud lausa imehead aastat (sest Saturn ei sega enam Jupiteri vms)Ja kui ma tavaliselt neile tähelepanu ei pööra või kui, siis läbi huumori, siis nüüd tahan uskuda. Muidugi annan ise 200% et tulevast parim võtta ja ei jää süllekukkuvat kuud ootama, aga mis saab minu vastu olla, kui tähed on minuga ;)...Tunne on kohe selline, et 2010 tuleb hea!

Tuesday, December 15, 2009

Kuidas eesti köök südameid ei vallutanud...

Toimus eestlaste jõuluõhtusöök Lyonis. Meid polnud kaugeltki täiskomplekt, aga road olid tõesti päris (Algisel Eestist kaasatoodud) .Menüüs olid verivorstid, kapsas, ahjukartulid, kõrvitsasalat ,rosolje ja kamavaht. Fanny oli vapralt valmis meiega kõike kaasa proovima - aga no mitte ükski asi ei läinud alla! Kartul ja porgand olid turvalised, aga rosoljes oli heeringas liiga vinge, kõrvitsasalat oli magus ja verivorst oli lihtsalt veri sooles (kuigi siin on see samuti jõuludel populaarne, lihtsalt pole tema maitse). Vist peaksin ootama aega pärast jõule, et tutvustada talle pelmeene hapukoorega ja tatart (kõik pärit siinsest vene poest).
Siinne jõulumenüü (või vähemalt Réunioni saarel) on pigem huitres (austrid) ja suitsulõhe. Peen küll, aga kuidagi veider oleks jõuludeks kala süüa? Aga pole siis imestada, et meie raske verivorst ja ahjukapsas teda ohkama võttis.

Kuid õnneks pole eesti köögile lood Prantsusmaal päris lootusetud - kamavaht läks Fannyle peale küll.

Koolist, valgusfestivalist ja sellest, kuidas tundub maailm pealpool pilvi

Sain hakkama siinse esimese ´´sessiga´´. Nagu Tartuski, jaotuvad eksamid destembri ja jaanuari peale. Vahe on selles, et siin on igas aines eksamid kaks korda. Rääkisin varem sellest TD (travaux dirigés e seminarid) ja CM (cours magistraux e loengud) süsteemist. Nii käibki, et enamik TD-de eksameid (või referaate või ettekandeid) on praegu ja need õiged mitmetunnised teadmistekontrollid jäävad ´´maiuspalaks´´ jaanuari. Minu TD eksamid olid kahel puhul
ettekanded. Ma vist pole iial niimoodi pabistanud! See väike ´´keelepuue´´ toob avalikule esinemisele igatahes adrenaliini kuhjaga juurde. Aga sain hakkama ja esimesel puhul isegi hiilgavalt. Hea tunne on küll, kui pärast prantslased tulevad kiitma,
et ´´vauu, nii huvitav oli!´´Väike töövõit ;) Ja mingil määral on minus seda õpetajageeni vist ka, sest olgugi, et enne pabistan nii, et süda paha, siis rääkima hakates kaob see kõik tahaplaanile ja mulle meeldib, kui mind kuulatakse .
Ja võib öelda, et ma olen ilmselt üks väheseid(et mitte öelda ainus) eestlane, kes on uurinud Normandia talupoegi 13.sajandil.

Aga teate ju seda fraasi, et ´´all work, no play, makes Jack a dull boy´´? Lyonis toimus
valgusfestival ehk Fête des lumières. Need on paar päeva aastas, mil Lyoni kõik kvartalid on kaunistatud tuledega, toimuvad valgusinstallatsioonid ja show´d. See kõlab palju magedamalt,
kui seda kirjeldada, aga tegelikkuses tõesti - nende valguskunstnike fantaasial pole piire!
Lugu algas, kui 17.sajandil tabas Lyoni suur katkuepideemia. Inimesed käisid katedraalis palumas ja lubasid Maarjat edaspidi alati austada, kui ta neid kurja tõve käest päästab. Nii läkski. Traditsioon sai tõelise hoo sisse alates 19.sajandist ja nii süütavadki 8.detsembril lyonnais´d oma akende peale tulukesed. Maagia!
Merci Marie!
Üks osa Paradiisaiast.
Raekoja plats ja talve hõbemaa.
Meie ukse ees hõljusid valgustatud lapseriided, taustaks kummituslik muusika.

Kõik, kel vähegi ärivaistu, löövad oma ukse ees leti püsti ning müüvad hõõgveini ja muud head paremat. Pildil meie nutikad naabrid. Neil oli ärplaan tõeliselt kaval - rõdult tuli muusika ja pooltundidel toimus sünkroonis tants, kõik ikka kostümeeritult.

Kui keegi plaanib detsembris Lyoni tulla, siis tasuks külastus rihtida 8.detsembri kanti. Olgugi, et massid on suured (kohati oli talvise Õllesummeri tunne), siis vaatemäng tasub end ära.

Eksamiralli lõpuks käisime Marisega suusatamas. Kool korraldab päevaseid soodsaid suusaväljasõite. Hommikune äratus (või pigem öine) kl 4.30, et jõuda kohale juba tõstukite avamiseks. Bussis tuli uni väga lihtsalt ja ärkasin selle peale, kui järsku keerutama hakkas. Tegin silmad lahti ja nägin lund! Vingerdasime mööda kitsast kaherajalist teed üles ja juba poole tunni pärast olime mäel. Sealne valgus ja lumi, mis vastu sillerdas, pani silmi kissitama. Meie kokkulaenatud varustus (elagu Couchsurfing ja Marise korterikaaslane Yann) oli hea, ilm suurepärane: sinise taeva ja paari mõnusa miinuskraadiga.
Lõunapausi tegime nii 3km kõrgusel, vaadates alla pilvedesse ja samal ajal päikese käes soojenedes. Seal on tunne, et kõik on võimalik! Mägedel lihtsalt on see võime, anda asjadele teised perspektiivid ja tuua rahu.
Suund pilve sisse?

Alla sõites juhtus ilmamuutus sõna otseses mõttes minutitega: üks hetk ei saanud enam aru, kus on maa ja kus taevas, sest kõik oli täpselt sama valge. Rajal püsimine oli päris suur kunst. Hiljem hakkas lund sadama ja sinitaevas eam tagasi ei tulnudki.
Aga milline päev! Alpes d´huez, I love you!