Tänapäeva muinasjutt

Elas kord üks erasmuslane, kuid kutsugem teda siin muinajutus Tuhkatriinuks. Eelmisel laupäeval sai see tavaline tüdruk Euroopa äärealalt kutse ballile. Selle nimel sai Tuhkatriinu mitu päeva hilisõhtuni lapsi valvata, sest Cluny kloostris toimunud üritus nõudis kahtlemata uuendusi garderoobis. Teine katsumus oli poeskäik ning lugematu kinga- ja kleidiproov. Tuhkatriinu nimelt pole loomult eriline šoppaja. Neli tundi ´´tööd´´ ja tulemuseks lihtne, kuid elegantne väike must kleit ja kontsakingad, täpselt nii kõrged, et säär välja tuleks, aga et ikka tantsida saaks.

Ball toimus tuhande aastase ajalooga Cluny kloostris. Viimane asub Lyonist tunnikese auto, khm , või poole päeva kalessisõidu kaugusel põhjas. Kloostri vanus pole miski liialdus, sest Cluny tähistab tõepoolest just nüüd tuhande aasta möödumist päevast, mil Aquitaine´i hertsog Guillaume andis käsu benediktiini kloostri rajamiseks paavsti võimu all. Keskaja vältel kogunes Cluny´st üks võimsamaid usukeskusi, millel üle Euroopa lugematuid harusid. Prantsuse revolutsioon tegi oma töö ja enne kui muinsuskaitsjad jõudsid suud paotada läksid iidsed hooned kividena müüki. Alates 19.sajandi keskpaigast asub endises kloostris kool, kus õpivad tulevased tööstusinsenerid. Aga koridorides ringi jalutades (kloostriga samas majas asub ka ühikas) tuleb paratamatult meelde Harry Potter ja Sigatüüka võlukool. Seekord juba 75.korda korraldas sama kooli teine kursus balli. Keskööl seisid Tuhkatriinu ja tema saatjad vapralt järjekorras. Ootasid külmas tuules ja kannatasid napis õhtukleidis, sest saba edenes visalt. Kloostrisse sisenedes ootas ees sajandite hõng, erinevad saalid, elav muusika ja šikilt riietatud inimesed igas vanuses. Olgu öeldud, et Tuhkatriinu nautis väga seda pidevat moešõud ja võimalust mõttes kleite kommenteerida. Tunne nagu predisendi vastuvõttu vaadata, aga seekord live´is.Eriti meeldis, kuidas mõned tüdrukud ajasid balli sassi oma pulmaga: valged ja kreemitorti meenutavad puhvis lumivalged kleidid üll... Klooster oma auraga oli piisav muinasjutt, et dekoratsioone polnud väga vajagi. Kuid siiski...nimetan mõned saalidest: St Germain (20-30ndad Pariisis), Copa Cabana (troopika), disco (kus tõesti kõlasid lugematud diskoklassikud ja esinejad olid ülekullatud), araabia (ja oi oi neid kõhutantsijaid)...Aga Tuhaktriinul jäi hing päris kinni, kui ilutulestik algas ja pargi kohal taevas särama lõi.

Vaadake videot ja saate glamuurist aimu.

http://www.livestream.com/gadz/video?clipId=flv_bcc6362f-7fca-4650-9fec-913e77cc26ad

No nüüd on käes!Hakkan ära prantslasestuma.

Nimelt vahetus meie nurgapealses kodu-boulangerie´s omanik ja see tõi mitmeid muutusi juba harjumuspäraseks saanud saia mekki. Alguses lõbustas see mind, et Fanny natuke nagu nurises, et ´´näh, pole ju vaja muuta, kui hästi toimib...´´ ja ´´kujutad ette, nad enam ei teegi banette´i! ´´(viimane on parem variant tavalisest pikast saias baguette´ist) ja siis hommikul härra leti ääres, kes peaaegu pidi vaese müüja ära sööma, kui viimane seletas, et nad on oma sortimenti natuke kohendanud ja täpselt seda saia enam pole...nali naljaks. Aga siis kui nad ka minu lemmikule - valge šokolaadi saiakesele - mingi uue retsepti taha keerasid (rohkem jahu, vähem maitset), siis oli ka minul solvumine põhjalik.

Pseudoprobleem? Võib-olla küll, aga vaat, mis saab, kui üks aasta muudkui saia süüa. Ära harjud!

Olgu kuidas on, alates 20.juunist söön jälle kodumaa hääd musta leiba ja asi vask.

Au tööle!

Olgu sissekanne pühendatud tänase päeva kangelastele ja käimasolevatele eksamitele. Au tööle! Aga tegelikult käisime vaheajal Bordeaux, sellest ongi see lugu.

Läksime autoga ja ehk reisi kõige meeldejäävam osa oligi läbi Prantsusmaa vuratud 600 km. Teele jäi siinne suurim metsamassiiv (les Landes, mis Eesti metsadele silmad ette annab - mitte ühtki inimest või asustust, vaata palju tahad ikka need lõputud männid), vulkaanid (Auvergen´i maakonna uhkus) ja Keskmäestik. Piiritu vabaduse tunde sellest ilust ja ümbrusest saime ehk kätte, isegi kui see tähendab maksustatud maanteed pidi möödavuhisemist.

Bordeaux ise meenutas mulle Peterburgi. Viimase kasuks, muide. Bordeaux oli kuninglik: lai jõgi ümbritsetud uhke promenaadiga, palju suuri platse purskkaevudega ja valdavalt madalad majad. Reisi põhiliseks sõnaks kujunes buržuaa ja see sobib hästi kirejeldama ka seda linna. Aga miks ikkagi buržuaa?Sest korteris, kus ööbisime, elutsesid siiani minu silmile nähtud esimesed päris kommunistid. Elutoas suured maalid Trotski, Lenini ja Marxiga. Olen juba varem maininud, et siin on vasakpoolsus midagi hoopis muud kui meil. See on vastupanu, antikapitalism, revolutsioon ja mäss. Olgu kuidas on, mul oli igatahes kuidagi väga kõhe, kui Lenin kogu aeg seinalt jälgis, ükskõik kas süües, lugedes või niisama juttu rääkides. Ruumis, kus elasime, leidus lisaks Lenini 12.köidetud teosele ka viimase büst ja lugematu arv raamatuid marksismi-leninismi sotsiaalseselt (positiivsest) mõjust inimkonnale. Tipp oli muidugi see, kui möödusime koos teetöölistest ja KUI imetlevalt neid siis vaadati. Olgu, võib-olla see viimane oli juba minu elav fantaasia.

kolm Kanget

vettsülgav põrandpurskkaev ja kõik ongi topelt

Usun, et linnadest rohkem suudab mind alati üllatada loodus. Bordeaux´st 50km eemal asuvad Pylat düünid - 80m kõrgune liivakõrb, ühelt poolt piiratud ookeani ja teisalt männimetsaga. Sealt välguna allarullimine ja pärast kõrvadest ja ninast ja taskust ja varbavahelt ja juustest ja... liiva väljarookimine on üks kogemus, mida ei unusta.

hüppepilt: Mari ja ookean

düünid

Viimasel päeval käisime külas Karitil, kes 70km Bordeaux´st eemal - Marmande´s - oma vabatahtlikku teenistust läbi viib. Armas koht, küll ehk pisut unine, ei toonud meelde HU lugu depressiivsetest väikelinnadest. Sest väiksus ei võrdu tegevusetus (passimine) ja kohatud inimestel energiat ja soojust jagus. Sain tuttavaks ka tema punapäise ülemuse Cathyga, kes tõi kohe meelde lood Väikese Nõia raamatust ja kelle aktsent oli nurruv ja 100% lõuna.

Varsti lisan kogu seiklusest pilte ka. Seniks ikka, au revoir ja au tööle!

Reklaamipaus...

ehk mõned kiitmist väärt kohad aprillikuus:

Üks väga tore kontsert elutoas. Lugesite õigesti, aga selguse huvides: tegu polnud mitte minu elutoa, vaid assotsiatiivse baariga (kas eesti keeles on selline mõiste olemas?). Lihtsalt öeldes on tegu kohaga, mille eesmärk pole kasumi teenimine, vaid ots-otsaga kokku tulemine, töötajateks tihti vabatahtlikud, joogid soodsad, kuid tihti oodatakse esimesel korral n.ö liikmeks astumise tasu. Üks näide veel ühest laadsest kohast Lyonis on siin: http://www.boulangerieduprado.org/

Ere kontserdikoht ise asub täiesti tavalise elumaja 6.korrusel ning seal elavad 4 üliõpilast. Aga kuna korter on jaotunud kahele korrusele, siis mõtlesid sealsed elanikud, et miks ka mitte kasutada paar korda kuus oma elutuba kontserdi- või teatrilavana ja paralleelselt näitusesaalina. Eksole. Nii toimuvadki seal legendaarses elutoas alates jaanuarist väiksemad ja suuremad jämmid ning seinal ripuvad aeg-ajalt vahetuvad maalid ja fotod. Eesmärgiks anda andekatele võimalus esineda, kultuurinäljastele vahetu kontakt artistidega ning peaasi, et oleks maru! Info sündmuste kohta levib listi kaudu, kuid eelkõige suust suhu (just välgatas, et ehk rikun siia netiavarusse kirjutamisega nende saladuse-aura ära?).

Järgmine aasta plaanivad needsamad ettevõtlikud luua võrgustiku korteritest, kel piisavalt suur elutuba ja tahtmist enda juures võõrustada.

Sealsamas elutoas said kokku kaks kitarri, flööt ja tšello ja oi mis taevamannat kõrvadele kostma hakkas...Kaks flamenkokitarri viisid mu nii kaugele, et alustasin kitarriõpinguid. Siiani läheb täitsa hästi (eriti kui eksamid siinsamas ja asendustegevust ju väga vaja) ja oskan C,D,E,G,A akorde.

Nüüd kus kiitsin elutoa kontserdit taevani, saagu avalikuks ka nimi: Cocoon berché. Kui Lyoni satute, hoidke silmad-kõrcad lahti, sest kes otsib, see...Seda nimekirja (minu jaoks) uutest headest kohtadest võiksin jätkata, olgu mainitud aprillikuu lemmikud: Belle Equipe, Phoebus, La Fourmi Rouge, Bec du jazz.

Paar tunnikest Pérouges´is. Täielikult säilinud keskaegne linnus-linnak vaid paarikümne minuti kaugusel Lyonist. Külm ja vaikne kirik, müürid ja kokkulitsutud majad, kõik hallikas-must ja kivist. Kuid suuruselt hoopis pisem kui Tallinna vanalinn ja mõistagi väiksema poe- ja turistikontsentratsiooniga. Prantsusmaa on ilmselt selliseid keskaja pärleid täis, kuid see ei vähenda Pérouges´i väärtust küll mitte tilkagi.

Veel pean mainima, et meil väga soe ja oleme nüüdseks kaugelt ületanud keskmise eesti suveilma tasandi. Basiilik ja münt kasvavad akna peal nii et mühiseb.

palju õnne argipäevaks ehk lihavõtted à la prantsuse

Esimene erinevus, et siin on Suure reede asemel vaba esmaspäev. Päeva alustuseks käisime kirikus - lasin end Sabine´l ja Mikael´il kaasa veenda ja ei pidanud pettuma. Kuigi ei muutunud mu ammune teadmine, et tunnen end Jumalale (või nimetage kuidas soovite) palju lähemal metsas jalutades või merd vaadates, kui kuldses kuues kirikuõpetaja juures, kes viirukiga edasi-tagasi vehib ja deemoneid välja ajab. Aga pean tunnistama, et sellest hommikust jäi ometi nii hea tunne terveks päevaks. Mul pole kirikus käimise harjumust (aga olen seal alati kui janunev turist), aga mulle meeldis. Meeldisid need inimesed. Meeldis, kuidas paljud noored pered oma viiepealise lastekarjaga olid kõik ilusti ära kammitud ja laulsid kogu südamest (miskipärast tuli silme ette episood sarjast ´´Väike maja preerias´´). Meeldis see meie reas istuv kasuka ja paljude sõrmuste ja lakitud küüntega hallipäine šikk daam. Meeldis, kuidas inimesed kõik pärast kiriku ette lobisema jäid.

Seejärel käisime turul ja saime imeodavaid ja imemahlaseid puuvilju.Mmmm...!See pühapäeva-hommikune turu-rituaal, karjuvad kaupmehed ja mõnusad maapapid juustukerade vahel.

Päeva veetsime pargis, mis oli täis (elu)kunstnikke, žongleerijaid, muusikuid, perekondi, paarikesi...Kõigil naeratus näos: majanduskriis, rutiin ja argipäev on päevaks sõnavarast kustutatud.

Õhtul värvisin esimest korda elus sibulakoortega mune. Niidiga ümber munade tiirutades ja äralibisevate koortega jännates (ja peaaegu juba alla andes) mõtlesin oma vanaemale, kes sellega alati nii imelihtsalt hakkama sai. Lõpuks panin kõik koos potti ja valasin ohtralt peene äädikaga üle. Väga ilusad tulid! Sõime Tõnni, Merikese ja Meriliga kilu ja koksisime mune. Nüüd ei saa ütlemata jätta, et minule kuulus tõeline võitjamuna, see mean machine, kõikide teiste korvisolevate hirm...

Muu hulgas võtsime läbi elulised teemad nagu Naksitrallide sugu (palun kinnitage, et teie arvates ei ole Muhv naissoost!?) ja jõudsime järeldusele, et keskmine eestlane on vähemalt prantslasega võrreldes küll tõeline Murueide tütar: viinasokid ja seenetundmine tuleb meil emapiimaga. Või on eestlastel lihtsalt rohkem maa-vanaemasid?

Olen pisut keelepede...

...ja võtan arutlusele viimased silma jäänud keele-peensused.

Eile arutasime, kuidas need maagilised 3 sõna ´´ma armastan Sind´´ on eri keeltes täiesti erineva kasutusega (mitte tähendusega?). Ameeriklased lisavad tihti lihtsa telefonikõne lõppu ´´luv ya´´ (millel on erinev varjund I Love you´st, mis mõeldud pigem üks-ühele situatsioonides). Sakslastel on armastajatele (ja tõesti ainult neile) ´´Ich liebe dich´´ ja n.ö kergeks versiooniks, mida võib öelda nii enne väljaminekut armsamale või ka vanematele ´´ich habe dir Lieb´´. Prantslased kasutavad telefonikõne lõpetuseks heade sõprade vahel ´´bisous´´(ei ole üllatav, ma tean) ja ´´je t´aime´´ käib ka tõesti vaid kahe inimese vahelistesse suhetesse. Aga mulle näib, et prantsuse keeles on tohutult lai sõnavara ninnu-nännutamiseks, ...Minu jaoks on see igasugu vokaalide lisamine muude tähtede otsa: lulu, chouchou, coucou, doudou...Lisaks soovivad siin kõik pidevalt ´´Bonne journée ja Bonne après-midi ja Bonne soirée ja bon weekend´´ (head päeva - õhtut ja nädalavahetust), mis eesti keeles kõlaks kuidagi veidralt. Kas ma ütleks oma sõpradele enne lahkumist, ´´meeldivat õhtut!´´.Kuidagi pingutatud tunduks. Aga siin on see A ja O.

Aga kuidas meil selle õrnutsemisega eesti keeles on? Pidin vestluse lõpetuseks tunnistama, et meil on vist üsna külm keel (aga mitte külmad inimesed!). ´´Ma armastan Sind´´ on vähekasutatav rariteet. Aga ehk nii ongi õige, tihe kasutus rikuks erilisust. Öelda tuleb siis kui tunne on. Aga siis alati! Loo moraaliks ja püandiks panen seekord, et telefonikõne lõppu öelge edaspidi eestipäraselt: ´´Jälleni!´´

Mulle meeldib see siinne tervitus- ja hüvastijätu tava (eriti nüüd, kus ma enam põsemusi-situatsioonis suude kokkupõrget ei karda). Alati on kindel, et poisid suruvad omavahel kätt ja poiss-tüdruk ja tüdruk-tüdruk teevad põsemusi. Ebamäärane edasi-tagasi kõikumine jääb ära. Kuigi tunnistan, et vahel tahaks ilma selle tseremooniata. Viipad käega ja kaod, à la Eesti noh :) Tihti olen hinnanud valesti seltskonna suurust. Saabun kuhugi ja laua ümber istuvad umbes 10-15 inimest. Ma ei lähe ju ometi neid kõiki musitama. Liiati veel siis, kui tean neist vaid paari. Viga! Bisous võrdub enese esitlemisega ja on umbes sama normaalne, kui meil külla tulles kingade jalast ära võtmine (mis siin muide ei ole üldse mitte enesestmõistetav).

Nädalavaetus Marseille´s ehk lugu sellest, kuidas Vahemeri võitis mu südame

Jätkates sünnipäevalainel, oli minu suurimaks kingiks reis Marseille´sse. Olgugi, et tohutult räpane (prügikastid ei ajanud mitte lihtsalt üle, vaid olid mattunud isehakanud prügimägede vahele), jättis Vahemere äärne linn mulle väga hea mulje. Prantsusmaa suuruselt teine linn, kus prantsuse keelt kuuleb vähe ja ka traditsioonilist boulangerie´d on keeruline leida. Laenan ühelt tuttavalt, kes kasutas linande võrdluseks naise tüüpe ja panen kõrvuti Lyoni ja Marseille. Kui Lyon võiks olla pigem tegelaskuju Tšehhovi Kirsiaiast, siis Marseille oleks Avril Lavigne meremehe triipudega särgis. Tegime reisiseltskonnaga väikest mängu ja iga kord mõnda eriti ilusasse kohta jõudes küsisime: Lyon või Marseille? Elamiseks eelistaksin esimest, kuid Lyoni kaht ja olgugi imeilusat jõge ei anna siiski mere ja sadamaga võrrelda. Lisaks leidsin Marseille äärelt ühe uue Prantsusmaa kohustusliku vaatamisväärsuse - les calanques!

Les calanques

varvas vette ja minu uus sõber

Tänavakunst

Meie öko-hinged ei lasknud prügikasti kõrvale lebama jätta täiesti kinnises plastikkotis olevaid teepakke.

seltskond: Carolin, Sophie, jean-Marc ja Sabine

Tagaplaanil paistavad Lõuna-Alpid

22 - viimne taks?

Sel aastal oli 11.märts eriline, sest mitte keegi minu olulistest inimestest ei unustanud mind!Olgu siis Facebook´i seinal või pakk omatehtud villaste sokkidega. Lisaks on hea meel, sest selle aastaga on uusi olulisi inimesi lisandunud.

Oma sünnipäevast kirjutamiseks andis tõuke see, kui (ilmselt küll nüüd viimased) kaks kaarti ja ühe sõnumi sain veel täna hommikul. Aitäh teile kõigile!

Mul on kerge tulema tunne, nagu oleksin millegile hiljaks jäänud või liiga kaua venitanud. Eriti Prantsusmaal, kus Bac (keskkooli lõpudiplom) saadakse tihti juba 17 aastaselt. Mu korterikaaslane on 20.aastane ja arsti 4.kursusel (!),päris paljud siinsed 22-sed on lõpetamas magistriõpinguid...Aga stopp! Mul on hea meel olla, khm, mitte vanem, aga enamate kogemustega :)

Ja pealegi, 26-lootus uus!

Fräulein Helga ehk prantslaste keeleõppimisest

Loodetavasti ei kinnita järgnev paljude stereotüüpi prantslastest, kes ei oska ega tahagi võõrkeeli rääkida. Minu kogemust mööda nad tahavad küll ja isegi väga... aga miks siis mitte?

Käisin saksa keele tunnis. Alguses olin kindel, et sellest tuleb tõeline pähkel. Õppida prantsuse keele kaudu teist võõrkeelt - ilma, et aju seejuures krussi tõmbaks? Vähe tõenäoline! Kuid siiski: siiani tõlgin paralleelselt tekste prantsuse ja eesti keelde ja aega jääb ülegi! Aju tõmbab krussi selle peale, et saksa keele tunnis siginevad aeg-ajal prantsuskeelsesse juttu saksakeelsed väljendid (ja mitte vastupidi) Ei, ma ei taha öelda, et olen keelte peale wunderkind, vaid nalja teeb hoopis keele õpetamise metoodika. Viimati julgesin tunnis kaks lauset järjest (!) saksa keeles öelda ja tunda oli, et klassi sigines pinev ärevus. Ma loodan, et asi on meie konkreetses fräulein Helgas ja igal pool olukord nii drastiline pole. Aga enamikul klassis olijatest on saksa keele õppimise štaasi rohkem kui ühe käe sõrmedel saab üles lugeda.

Lisaks olen kohtunud mitme inimesgea, kes jutu järgi õpivad ülikoolis inglise filoloogiat. Just nimelt -oma jutu järgi, sest muidu küll ei ütleks.

Aga seda suurem on rõõm, kui juhtub ette mõni tõeliselt armsa aktsendiga inglise keelt vabalt rääkiv konnasööja.

Räägib muidugi see, kelle vene keele õppimise karjäär on 11 aasta pikkune ja tulemus njetu.

Kõik teed viigu Rooma!

Kuigi pean seda päevikut Prantsusmaa ja prantslaste kohta, siis loodan, et üks väike kõrvalepõige lõunasse ei tee paha.

Nädalane suusavaheaeg, mitu kuud ette ostetud Easyjet´i piletid, Couchsurfing, Lonely Planet ja hädapärane itaalia keele a-b-c - Igavene Linn, siit me tuleme!

Itaalia kohta kumises peas kaks asja: sealne asjaajamine käib kas a) laua all ja n.ö ümber nurga (seadusest mööda) või b) perekonna kaudu.

Seekord ööbisime Emiliano juures, kes elas 10-minuti kaugusel Vatikanist ja töötas giidina. Esimene pilk ja olime kindlad, et talle meeldivad mehed. Tegelikult oli tegemist tavalise itaalia tüüpi naiseliku sarmiga. Tal oli kindlalt rohkem ja säravamaid kõrvarõngaid kui mul. Aga tegu oli igati šiki tüübiga. Saime hommikusöögi voodisse, meid sõidutati motorolleriga ja käisime kuulu järgi linna parimas pizzakohas. Emiliano töötas giidina ( mis meile muidugi väga hästi sobis, sest mängisime praktikante ja käisime tema eratuuridel kaasas). Üsna varsti sai selgeks, et Emilianol ametlikku giidi-litsentsi polnud ja seetõttu maksis ta hotelli konferensjeedele, et viimased talle kliente hangiksid. Tegu oli suure äriga, sest selliseid isehakanud (mis ei tähenda, et halbu) giide oli nende firmas üle viieteistkümne. See kõik ei käi küll pettuse alla, aga väike nihverdamine ikka. Peagi sai kinnitust ka stereotüüp nr 2, kui selgus, et see suur korter, kus me saime oma käsutusse lausa terve toa, oli tema vanaema sõbranna vms oma ja ta maksis tavahinnast poole vähem. Taolisi näiteid selgus veel, kuid need jätan oma teada.

Kuna Itaalias on tulemas kohalikud valimised, siis ühel õhtul leidsime end Berlusconi partei - Il Popolo della Libertà - valimispeolt. Berlusconi parempartei valijaskond kuulub kindlasti nn Esimesse Itaaliasse. Kohalik Edgar oli korraldanud suure vastuvõtu, kus lisaks tasuta söögile-joogile, esines bänd ja surisesid kaamerad. Viimasest tingitult olid kohal ka blondeeritud juuste ja 90-60-90 mõõtu tüdrukud, kes end koos bossiga pildile kaunistuseks sättisid. Õhkkond oli tõeliselt mukitud ja sätitud. Mulle jäi mulje, et ilu on Itaalias teistsugune mõiste. Vähe nägin alternatiivsust, hipisid ja punkareid ja näiteks rastapatsidega noori ei näinud vist ühtegi. Mehed hoolitsevad enda eest vähemalt sama palju kui naised. Gladiaatorite ürgsest sõjakusest on saanud juuksegeel ja bling-bling ketid.

Inimesed Prantsusmaal on võrreldes eestlastega vastuvõtlikumad naeratustele ja võtavad kergemini kontakti. Roomas piisab tänavanurgal kaardi kättevõtmisest, kui üks minut hiljem tuleb keegi ligi ja pärib hoolega, kas meil mitte abi tarvis pole. Kohvikuomanikud ümisevad laulda, paistab, et alati on aega üheks kohviks ja jutustamiseks.

Itaallastel on uhkus (teistsugune hispaanlastest ja prantslastest), selline vaoshoitud, aga tunnetatav väärikus. Vanadel daamidel on huuled mukitud ja moodne käekott. Itaallased musitavad vähem ja esimesel kohtumisel annavad ka ühevanused mees ja naine terekäe, mis siin juhtub ainult ametliku suhluse või suure vanusevahe puhul.

Rooma ajalugu võttis kohati sõnatuks ja lõpuks isegi väsitas pisut. Sõna otseses mõttes igal kivil ja tänavanurgal Rooma kesklinnas on 2000 aastane ajalugu. Veebruar on Rooma jaoks igati hea kuu - sooja oli juba 15´C (apelsini- ja sidrunipuud täies ehtes), aga turiste oli hordidena vaid suurimate vaatamisväärsuste juures. Leidus ka vaiksemaid ja kohalikuma moega tänavaid, kus imemaitsev piimakohv maksis 0,8 eurot.

Veni vidi musi,

M.

Flirt kebabi ümber

Prantsusmaal olles peetakse mind tavaliselt sakslaseks, venelaseks või rootslaseks. Kuid mitte kunagi prantslaseks. Põhjus lihtne: olen siinsetest naistest palju pikem ja ka silma- ja juuksevärv, mis siin üheksal juhul kümnest on pruun, on minul märksa heledam. Just, lugesite õigesti, eesti kartulikoor ON eksootiline! Siin ei olda komplimentidega kitsid, kuigi väga tihti on nende autoriteks Mahgrebi (Põhja-Aafrika) päritolu hurmurid. Juhtum täna õhtust, kui mul oli suur isu ühe kebabi järele.

Astun nurgapealsesse ärisse sisse, peremehel läheb nägu mu blondi pead ja suurt kasvu nähes tavalisest rohkem naerule.

´´Mademoiselle, ma teen teile ühe imemaitsva kanaga kebabi, friikartulid ka, neli eurot!´´

Ja jälle see sama lai naeratus. Aeg, mis kulub kebabi valmistamiseks, kastme- ja salatite valimiseks, saab peremees minuga järjest enam sina peale.

´´Jajaa, friikartulid võtavad natuke aega, tuleb oodata!´´ (plink-plink, teeb ta mulle silma).

Ja kuigi ma ütlesin, et friikaid vaja pole (siinne spetsialiteet nimelt, et nad panevad sellele suurele võileivale lisaks lihale, salatile ja kastmele vahele ka rasvast nõretavaid friikartuleid), saan ma ikkagi oma portsu kuldsete kartulitega.

Selleks ajaks, kui maksmiseni jõuan, teeb vanamees minuga juba sõbralikult juttu.

´´Kas Sa oled sakslane?´´, küsib ta kehvas prantsuse keeles.

´´Ei ole,´´ vastan naeratades ja juba tean, et sinna see jutt pidama ei jää.

´´Venelane?´´, küsib ta veelgi laiemalt naeratades ja justkui lootusrikkalt.

´´Ei, ei ole venelane, aga üsna sealt lähedalt. ´´

Enne kui ta jõuab oma äraarvamismängu edasi mängida, vastan kiiresti oma päritoluks Eesti ja veel ühe hingetõmbega loen ette, et see on kõike põhjapoolsem kolmest Balti riigist ja pealinn on Tallinn.

´´Ohoo, mu isa elas Lätis! Latvia, see on kuidas, see Latvia prantsuse keeles? Ja kas sa räägid vene keelt ka?´´

´´Eem, mitte eriti...´´, vastan oma saapaninasid jõllitades.

´´Sest tema seal on venelane!´´(osutab söökla nurgalauale)

Järsku on ka teised külastajad vestlusse haaratud: ´´Aga mina olen Hispaaniast, Barcelonast!Kas oled seal käinud?´´kostub kusagilt - ´´Mina ei ole tegelikult venelane, olen tšetšeen!´´müriseb venelaseks nimetatu, -´´Mina olen Antaaliast!´´ütleb kolmas.

jne.

``I võ ušee dolga zdess?´´ kostub järsku nurgalaust.

Vastan, et alates septembrist. Selle venekeelse vastuse peale läheb bossi nägu särama: ´´Ma teadsin kohe, et ta natuke venelane on!Kui mina ükskord endale naise võtan, siis ta on ka kindlasti blond! ´´(plink-plink).

Enne kui pean oma elulugu jutustama, soovin kiirelt ja lühidalt head õhtut ning läinud ma olengi.

Hästi võtab kebabi-ärindus kokku siinsete inimeste segasumma. Nende oma kommuun, oma rahvas rahvuse sees. Mille taustal mõjub naljakalt see minu niivõrd kuivõrd eksootiliseks lugemine. Aga julgust neil saialõikajatel on, sest enamik neist ulatub mulle lõuani.

Raha paneb rattad käima...

...kuid ei ole teadagi ei õnn ega armastus!

Seda postitust prantslastest ja rahast olen juba tükk aega meeles mõlgutanud. Nüüd siis lõpuks.

Prantsusmaa elukallidusest olin enne siiajõudmist palju kuulnud. Pigem hirmutavad jutud, kuidas kõik NII üle mõistuse kallis, üliõpilased elavad kingakarbi-suurustes ärklitubades (Pariisis puhul pidi see kohati siiski tõele vastama) ja juba metroosõidule kulub pool kuu eelarvest.

Siinne miinimumpalk, mida nad lühendatult SMIC ( Salaire minimum interprofessionnel de croissance ) kutsuvad, on 2009 aasta arvestusega 1321 eurot. Eesti 278 kõrval. Niuks, tahaks nüüd lisada.

Kindel, et miinimumpalgaga toimetulek on igal pool sentide lugemine. Aga...

Hiljuti rääkis üks jaanuaris koondamisteate saanud it-insener, et ega ta praegu eriti tööd ei otsigi,

sest riik maksab talle veel kahe aasta jagu 60% tema endisest palgast. Ma pole kursis

koondamishüvitiste määraga Eestis, aga ilmselt käiks see üle jõu.

Ameeriklased kutsuvad prantslasi hellitavalt (või ka mitte, kuidas võtta) socialist wussies(sotsialistidest memmepojad). Prantslased aga näevad, et nende riigis on asjad paremini paigas, kui lombi taga. Neil seal on riik vaid isa rollis: keelab ja käseb (kui vaja ka poob ja laseb). Seevastu Prantsusmaal on riigil kaks nägu: nii papa kui maman. Riik ka hoolitseb ja poputab oma kodanikke.

Fanny ei suutnud näiteks uskuda, et meil jagatakse ülikoolis stipendiume õpitulemuste põhjal! Ennekuulmatu! Siin saavad tudengid riigilt stipendiume ainult oma vanemate sissetulekute põhjal. Kuni selleni välja, et kinni makstakse nii kool, söök kui elamine. Kui õpid hästi, küsi kiitust linnalt,vallalt või mõnelt firmalt. Riik hoolitseb nende eest, kel seda vaja on.

Korteriomanik ei tohi sind tänavale tõsta vahemikus oktoobrist kuni kevadeni (ma pole päris kindel, mis saab, kui otsustad üüri mitte maksta). Riik kaitseb inimesi talvel kodutuks jäämise eest.

Töönädal on 35 tundi, puhkus 5 nädalat ja ületundide suhtes käib range arvestus.

Selge, et Prantsusmaa on Eestiga võrreldes väga rikas riik ja suurusi pole võimalik võrrelda. Ja kuigi usun, et olen sattunud elama (kuigi selline asi Liberté, égalité ja fraternitémaal on vaenlane nr 1) nn Esimese Prantsusmaaga ja oman seetõttu vaid poolikut tükki pildist. Ometi paistab ühiskonna suurem jõukus silma ka tänaval. Inimestel on rohkem aega ja võimalust nautida. Käia väljas söömas, istuda välikohvikus.

Enda puhul on mul olnud huvitav jälgida, kuidas eurodes arvutades raha tähendus justkui muutub.

Umbes üks kuu pärast siiajõudmist loobusin kroonidesse ümberarvutamisest.

Kuidas siin alguses tundus kõik väga kirves, kuid kui hakata mõtlema, et teenin oma väikese

lapsehoidmistööga 9 eurot tunnis (135 krooni, sic!) , siis saavad need

hinnad oma õige tähenduse. Elu on ka kohalike jaoks kallis, kuid enam-vähem vastavuses.

Väike võrdlus hindadest (kõik on toodud tudengite arvestuses) :

ühistransport: 1,2 eurot per tunnipilet, kuukaart 25 eurot

leib: ca 1 euro

1L piim: 0,80 - 1 euro

korteriüür 160-450 eurot per tuba

kinopilet 4,5-10 eurot

ujula pääse 2,2 eurot

telefoniarved kipuvad olema suuremad kui Eestis. Ka teenused, nagu juuksur jm iluprotseduurid, väljas söömine ja -joomine on kallimad.

Siin on mitmeid säästumarketi laadseid kette, (näiteks Carrefour ja LIDL), kes müüvad oma poe märgiga tooteid kordades odavamalt, kui tavatootjad. Lisaks lugematud soodustused üliõpilastele teatrisse-, kinno ja näitusele minekuks. Muuseumites on lisaks tavapärastele (üli)õpilas- ja pensionäride soodustustele alati ka madalam hind töötutele.

Kas see, kui riik inimeste eest hoolitseb viimaseid liiga laisaks ei muuda ja palju nn päevavargaid ei sünnita, on juba iseasi...

Eestis pole ma mitte kunagi näinud nii palju kerjuseid, tänaval logelejaid või lihtsalt rahaküsijaid. Kusjuures metroos kerjavatel mustlasnaistel on kamba peale üks laps, keda omavahel vahetades kaastunde äratamiseks kaasas tassitakse.

Montpellier, ma belle!

See Lõuna-Prantsusmaa ´´vaid´´ 1000-aastase ajalooga linn on mitmes mõttes erandlik. Puudub Rooma minevik, millega võivad uhkustada suur osa siinseid asulaid, kuid samas sajandeid kontakte Itaalia kaubalinnade ja pikad abielusidemed Kataloonia valitsejatega.

Minu jaoks käisime kui teises riigis: kolm tundi autosõitu ja tänavad näikse kohati pigem lõunamaa souk´id kui Euroopa heaoluühiskond. Imeilusad vanalinna käigud, mille sillutised meenutavad marmorit ja vahepeal tekib mõte, et ei tea, kas peaks kingad ära võtma. Palju palme ja tänavakohvikuid. Kuigi oli jaanuar, käisid mõned julgemad T-särkides. Tundsin, et käimas oli tõepoolest vaid pisuke pealseunnitud paus muidu lõuna rütmis elavas linnas. Üliõpilaste linn (250 000st elanikust 80 000) keeb ja seda isegi südatalvel!

Lõputult 24/7 lahti olevaid ööpoode (prantslased ütlevad nende kohta les arabes, mis vaevalt poliitiliselt ilus on), hallal liha müüvaid boucherie´sid ning mee- ja pähklimaiustest punnitavad boulangerie´d...

käigud, milles tahad ära eksida

luba nautida antud

Jaanuar?

Kuigi armusin sellesse linna põhjalikult, peab tunnistama, et teekond ja kohatud inimesed olid ikkagi need kirsid tordil. Kõigepealt alustan oma suurtest lemmikutest: Covoiturage ja Couchsurfing. Mõlemad internetikeskkonnad, mis võimaldavad jagades ja säästes ainult võita. Ehk siis lõpp pikkadele sõitudele, kus üks auto veab ühte inimest, milles tegelikkuses oleks ruumi viiele. Eestis peaks ka selline portaal olema , nimeks vist kyyt.ee. Aga põhjusi, miks see ilmselt Maarjamaal kunagi nii suuri dimensioone ei saavuta kui Prantsusmaal või Saksamaal, on minu arvates kaks: esiteks eestlasele ei meeldiks võõra inimesega pisikeses ruumis istuda ja olla sunnitud suhtlussituatsioonis. Teiseks pole meil nii pikke trajektoore ega hirmkalleid ronge. Lisaks ei käi siin hääletamine siiski nii lihtsalt, et poiss põõsasse peitu ja tüdrukul pöial püsti.

Couchsurfing jälle on parem kui hotell, mitte sellepärast, et see on tasuta (st mitte ainult sellepärast) , vaid võimaldab osa saada kohalike elust. Külma ja impersonaalse Radissoni asemel näha , kuidas elatakse selle maa täiesti tavalises (või veel parem ebatavalises) kodus. Ehk siis Couchsurfing pole tasuta magamiskoht või täis külmkapp, mida võib süütundeta tühjaks süüa, vaid ennekõike võimalus lisada pipart oma reisile.

Just see annab reisile vürtsi ja hetked, mida meenutades lihtsalt ei saa teisiti, kui pead kõva häälega naerma.

Tanguy ja tema koer, kelle seltsis Lõunasse põrutasime. Tanguy tahab saada tuletõrjujaks.

Ta viitsis vastata mu arvukatele küsimustele ja andis vihjeid headele muusikapaladele.

Lõuna-Prantsusmaa ilusaimas linnas (jättes kõrvale fakti, et see on siiani ainuke, kus käinud olen) oli meie võõrustajaks 22-aastane võluva naeratusega Benjamin. CouchSurfingu profiili järgi oli ta´´student in natural disaster´´. Kui me alguses arvasime, et see on tüüpiline prantslaste kokkusoperdatud inglise keel, siis võta näpust! Ben tõesti õpib loodusakatastroofe ja nüüdseks juba ilmselt uuribki orkaane Martinique´i saarel. Terviseid talle sinna!

Suuresti tänu temale avastasime (ja vallutasime) kõik paremad peod ja baarid selles linnas. Üles leidsime nii Illegaardi kui Zavoodi vastsed Montpellier´s.

Me Reeliga laekusime siiski koju varem (korralike turistidena, et päeval vormis olla), samas kui Ben edasi pidutses. Mu üllatus oli aga pehmelt öeldes suur, kui Benjamin oli kella nelja ajal kahe tüdrukuga (!) koju laekudes suutnud ära unustada, et tal juba magavad diivanil kaks tüdrukut! Ta ehmatas , lasi kuuldavale südamest tulnud ´´Merde, les filles!´´ (kuramus, tüdrukud!). Siis aga tutvustas unesegasele-poolvidukil silmadega- tema suure vallutuse tuksi keeranud- eestlannale ehk mulle oma kahte pruuti. Kokkuvõtteks olgu öeldud, et seejärel Ben kadus paariks minutiks koridori ja tagasi tulles oli juba üksi. Aga samas ega keegi pole öelnud, et Couchsurfing võõrustajatelt ohvreid ei nõua.

Lõuna poole suundudes avastasin Prantsusmaa järjekordse näo. Võin veendunult öelda, et oui, seda külge uuriksin veel!

Kõik kõik on uus jaanuarikuus!

Jõulupuhkus lõppes järsku nagu hommikune unenägu. Nii kahju oli ära tulla muinasjutumaaga sarnanevast kodusest Eestist, kus hanged põlvini ja kõik sujub nagu iseenesest. Enne postkontorisse või panka minekut ei pea mõttes läbi kordama, mida täpselt öelda tahan. Leib on must ja hinnad odavad. Inimesed on pisut torris ja trügides ei ütle keegi ´´vabandust!andke palun andeks, preili´´ nagu siin igal sammul kombeks. Aga ometi on see nii oma! Minu inimesed, minu rahvas, tahaks vägisi patriotismipisaraga öelda. Aga nagu Chalice laulab, kui süda on suur, siis vahemaad on väikesed...

Nii et olgu selle kodus olemise mõnusa turvatundega kuidas on, ikkagi on mul nii hea meel Lyonis tagasi olla. Palju avastada, kogeda ja proovida, õppida ja näha...Prantsusmaa on minu ees lahti: tähelepanu...valmis olla...läks!

Märkasin hiljuti, et minu prantsuse keel on jõudnud uuele tasemele! Chloé (8-aastane, keda ma alates nüüdsest 2x nädalas koolist koju saadan) nimelt arvas, et mul on naljakas aksent. Kui ma siis aga küsisin, et millele see sarnaneb, siis ütles ta, et tal on klassis üks Marseille´st pärit tüdruk, kes räägib täpselt samamoodi...Ei pea vist ütlema, et rõõm oli minupoolne. Kuigi jah, eks 8-aastase jaoks Marseille ONGI juba välismaa :)

Lisaks olen viimastel päevadel kirjutanud esseesid teemal: ´´Ristisõjad Ida- ja Lääne kiriku mõjutajatena XI-XV sajandil´´ ning ´´Ülikud ja aristokraatia arhailisel/primitiivsel perioodil Kreekas´´ ja seda kõike ikka prantsuse keeles. Kuigi siin võiks ausalt öelda, et ilmselt oli minul kergem neid esseesid kirjutada, kui saab olema professoritel lugeda. :) Siin ongi muide kõik eksamid essee kujul. Nii pikka kirjandit (ammugi siis võõrkeeles) kirjutasin ausalt öeldes viimati XII klassi kevadel. Kui järele mõelda, siis on see tegelikult hea viis terasid sõkaldest eristada. Meil Tartus seda eriti ei harrastata või kindlasti vähem, sest õppejõududel pole lihtsalt aega/tahtmist 100 esseehakatist läbi vaadata.

Ning kolmandaks: kuigi mu prantsuse keel ei suuda ära peita mu võõramaist päritolu prantslaste eest, siis küll aga teiste välismaalaste eest, kes prantsuse keelega vähem sina peal. Olime ühe austraallasega juba vähemalt pool tundi koos lõunatanud, kui asusin Eesti lumerekordist rääkima. Mille peale ta suured, muidu üsnagi pilus silmad siirast üllatusest suurest läksid, et tegu polegi päris frankofooniga.

Vot siis!

Lyonis sajab lund, aga sel pole midagi ühist valge koheva lumega Eestis. See on pigem valge vihm ehk lörts, mis öösel jäätub ja päval sulab. Naljakas on aga paanika, mida see tekitab ja kui palju inimesed selle järgi oma plaane teevad. Hommikul kõlasid metroos juba tihedad hoiatused stiilis, ´´ettevaatust, tuleval ööl on oodata tugevat lumesadu ning teavitame teid sellega seoses esinevatest ühistranspordi liikluse häiretest. Olge valvel!´´. Aga pole vist imestada, sest Fanny järgi sajab Lyonis 4 aasta jooksul esimest korda lund. Ja kuna naelkummid rikuvad asfaltit ja on seega keelatud, peavad autojuhid tavalistega läbi ajama.

Kui tegelesin loengus kokteilipeo sündroomiga (ehk siis kuulasin tühjusesse vaadates mõnuga eesistuvate tüdrukute juttu), siis oli jututeema õhtused plaanid, mis riskisid lume tõttu ära jääda. ´´Sest sajab ja nii märg on, et ei julge kodust välja tulla, sest kes teab, kuidas pärast tagasi

saab´´.

Aga mõistetav vist. Kui loodus on neist suurem, siis linnainimesed ehmatavad.

Lõpetuseks väike video trikikoer ´´hüppan neli jalga maast lahti´´Grandtist, kelles on kaduma läinud suur tsirkuseartist.

PS-Mulle on mitmest horoskoobist lubatud lausa imehead aastat (sest Saturn ei sega enam Jupiteri vms)Ja kui ma tavaliselt neile tähelepanu ei pööra või kui, siis läbi huumori, siis nüüd tahan uskuda. Muidugi annan ise 200% et tulevast parim võtta ja ei jää süllekukkuvat kuud ootama, aga mis saab minu vastu olla, kui tähed on minuga ;)...Tunne on kohe selline, et 2010 tuleb hea!

Kuidas eesti köök südameid ei vallutanud...

Toimus eestlaste jõuluõhtusöök Lyonis. Meid polnud kaugeltki täiskomplekt, aga road olid tõesti päris (Algisel Eestist kaasatoodud) .Menüüs olid verivorstid, kapsas, ahjukartulid, kõrvitsasalat ,rosolje ja kamavaht. Fanny oli vapralt valmis meiega kõike kaasa proovima - aga no mitte ükski asi ei läinud alla! Kartul ja porgand olid turvalised, aga rosoljes oli heeringas liiga vinge, kõrvitsasalat oli magus ja verivorst oli lihtsalt veri sooles (kuigi siin on see samuti jõuludel populaarne, lihtsalt pole tema maitse). Vist peaksin ootama aega pärast jõule, et tutvustada talle pelmeene hapukoorega ja tatart (kõik pärit siinsest vene poest).

Siinne jõulumenüü (või vähemalt Réunioni saarel) on pigem huitres (austrid) ja suitsulõhe. Peen küll, aga kuidagi veider oleks jõuludeks kala süüa? Aga pole siis imestada, et meie raske verivorst ja ahjukapsas teda ohkama võttis.

Kuid õnneks pole eesti köögile lood Prantsusmaal päris lootusetud - kamavaht läks Fannyle peale küll.

Koolist, valgusfestivalist ja sellest, kuidas tundub maailm pealpool pilvi

Sain hakkama siinse esimese ´´sessiga´´. Nagu Tartuski, jaotuvad eksamid destembri ja jaanuari peale. Vahe on selles, et siin on igas aines eksamid kaks korda. Rääkisin varem sellest TD (travaux dirigés e seminarid) ja CM (cours magistraux e loengud) süsteemist. Nii käibki, et enamik TD-de eksameid (või referaate või ettekandeid) on praegu ja need õiged mitmetunnised teadmistekontrollid jäävad ´´maiuspalaks´´ jaanuari. Minu TD eksamid olid kahel puhul

ettekanded. Ma vist pole iial niimoodi pabistanud! See väike ´´keelepuue´´ toob avalikule esinemisele igatahes adrenaliini kuhjaga juurde. Aga sain hakkama ja esimesel puhul isegi hiilgavalt. Hea tunne on küll, kui pärast prantslased tulevad kiitma,

et ´´vauu, nii huvitav oli!´´Väike töövõit ;) Ja mingil määral on minus seda õpetajageeni vist ka, sest olgugi, et enne pabistan nii, et süda paha, siis rääkima hakates kaob see kõik tahaplaanile ja mulle meeldib, kui mind kuulatakse .

Ja võib öelda, et ma olen ilmselt üks väheseid(et mitte öelda ainus) eestlane, kes on uurinud Normandia talupoegi 13.sajandil.

Aga teate ju seda fraasi, et ´´all work, no play, makes Jack a dull boy´´? Lyonis toimus

valgusfestival ehk Fête des lumières. Need on paar päeva aastas, mil Lyoni kõik kvartalid on kaunistatud tuledega, toimuvad valgusinstallatsioonid ja show´d. See kõlab palju magedamalt,

kui seda kirjeldada, aga tegelikkuses tõesti - nende valguskunstnike fantaasial pole piire!

Lugu algas, kui 17.sajandil tabas Lyoni suur katkuepideemia. Inimesed käisid katedraalis palumas ja lubasid Maarjat edaspidi alati austada, kui ta neid kurja tõve käest päästab. Nii läkski. Traditsioon sai tõelise hoo sisse alates 19.sajandist ja nii süütavadki 8.detsembril lyonnais´d oma akende peale tulukesed. Maagia!

Merci Marie!

Üks osa Paradiisaiast.

Raekoja plats ja talve hõbemaa.

Meie ukse ees hõljusid valgustatud lapseriided, taustaks kummituslik muusika.

Kõik, kel vähegi ärivaistu, löövad oma ukse ees leti püsti ning müüvad hõõgveini ja muud head paremat. Pildil meie nutikad naabrid. Neil oli ärplaan tõeliselt kaval - rõdult tuli muusika ja pooltundidel toimus sünkroonis tants, kõik ikka kostümeeritult.

Kui keegi plaanib detsembris Lyoni tulla, siis tasuks külastus rihtida 8.detsembri kanti. Olgugi, et massid on suured (kohati oli talvise Õllesummeri tunne), siis vaatemäng tasub end ära.

Eksamiralli lõpuks käisime Marisega suusatamas. Kool korraldab päevaseid soodsaid suusaväljasõite. Hommikune äratus (või pigem öine) kl 4.30, et jõuda kohale juba tõstukite avamiseks. Bussis tuli uni väga lihtsalt ja ärkasin selle peale, kui järsku keerutama hakkas. Tegin silmad lahti ja nägin lund! Vingerdasime mööda kitsast kaherajalist teed üles ja juba poole tunni pärast olime mäel. Sealne valgus ja lumi, mis vastu sillerdas, pani silmi kissitama. Meie kokkulaenatud varustus (elagu Couchsurfing ja Marise korterikaaslane Yann) oli hea, ilm suurepärane: sinise taeva ja paari mõnusa miinuskraadiga.

Lõunapausi tegime nii 3km kõrgusel, vaadates alla pilvedesse ja samal ajal päikese käes soojenedes. Seal on tunne, et kõik on võimalik! Mägedel lihtsalt on see võime, anda asjadele teised perspektiivid ja tuua rahu.

Suund pilve sisse?

Alla sõites juhtus ilmamuutus sõna otseses mõttes minutitega: üks hetk ei saanud enam aru, kus on maa ja kus taevas, sest kõik oli täpselt sama valge. Rajal püsimine oli päris suur kunst. Hiljem hakkas lund sadama ja sinitaevas eam tagasi ei tulnudki.

Aga milline päev! Alpes d´huez, I love you!

Métro-boulot-dodo...

Fännide tungival soovil kajastan pisut oma viimaste nädalate tegemisi. Panen pilte ja seletan juurde, kuidas asjad olid.

Esimene pilt - pühapäev pargis.

Meil on siin endiselt kuldne sügis, päeval 15´C. Olgugi, et prantslastel on jõuluostlemise hooaeg täies hoos ja isegi jõuluturg tehti täna lahti.

Keskmisel pildil petanque´i mängivad papid, kes on jõeäärse pühapäeva kindel koostisosa.

Un histoire d´amour à Lyon...

...aga siiski ainult filmis ehk lugu sellest, kuidas armastusfilmi väntasime.

Pühapäeval otsustas Chris korraldada videovõistluse.

Meeskonnad said kõik teemaks ´´Une histoir

e d´amour à Lyon´´, varustusse kuulus filmimisvõimeline digikas ja monteermisprogramm. Õhtu lõppes filmide ühisvaatamise ja žürii (Chrisi näitlejatest korterikaaslased) otsuse väljakuulutamisega. http://www.youtube.com/watch?v=3QVMrQ6GmMQ

(vaadata suurelt ekraanilt, et video kinni ei jääks)

Vastuse sai igavikuline küsimus (ei, mitte kuidas saab moos kommi sisse), vaid kuidas saab vein pudelisse.

Käisime Beaujolais Nouveau sisseõnnistamisel. See on prantsuse veiniekspordi nr 1 ja selle väljatulek tähendab Lyoni läheduses asuvale Beaujolais piirkonnale nädalast festivali. Ilmselgelt kirtsutavad prantslased s

elle veini kvaliteedi peale nina, sest septembris korjatud viinamarjadest tehtud vein ei saa ju novembriks veel maitsev olla!?Aga see on suursündmus igatahes. Meile tähendas see veinitehase külastust, palju degusteerimist ja natuke tantsu. Kuidagi uusaasta tunne tekkis, kui enne südaööd lugesime sekundeid, et kuna siis ikkagi tohib seda kuulsat Beaujolais Nouveau´d juua.

Sellistes hiiglaslikes maa-alustes tsisternides säilitatakse seda peent märjukest.

Väike video rongkäigust, kõigest mõned minutit uue (Beaujolais) aasta alguseni!

Tähelepanelik lugeja märkab, et pealkirjaks on fraas, mis tähistab ülimat rutiini (tõlkes metroo-töö-tudu ei kõla nii veenvalt) Siiani pole seda ette tulnud, aga...see käib etteruttavalt kahe järgmise nädala kohta, mil mattun oma eksami ja ettekannete ettevalmistustesse. Mul on alati prantslastele oma õigustuseks tagataskus fraas, et kujutage ette, et peaksite tegema ettekande mõnes muus, näiteks inglise keeles. Tavaliselt järgnevad imetlevad näod. Loodame, et mõjub ka professoritele.

Mis on ühist kuldsel sügisel, metsseal ja lihasvalul...?

...neid kõiki leidub Jura´s!

( mitte segi ajada eesti hääldusega: ´´u´´tuleb hääldada pikalt ja ´´j´´ susistada)

Miks see regioon tuntud on? Üllatus, üllatus - vein! Meil olid siiski teised põhjused, kui otsustasime laupäeval Marisega matkapäeva teha. Jura mäestik sirutub 400 km pikkuselt Alpideni välja. Võtsime ette aheliku kõrgeima mäe - Grand Colombier´i (1535m).

Uurisin internetist enne, kus algavad ilusamad rajad ja ettevõtmises ei tundunud midagi keerulist. Roniga alla tunni sõitu, peatus Culoz ja läheb lahti! Kohale jõudes oli tunda, et linnakeses pole just väga tihti n.ö võõrast verd liikumas. Ehk siis prantsuse depressiivne väikelinn. Ja kuigi seal tõesti ei vohanud hullult kaubandust ja silma jäi täpselt üks koht, kuhu õhtul minna, kujutaksin ma väga hästi ette seal elamist. Või no vähemalt seal tihti käimist. Värske õhk lööb pahviks, majadel on lillekastid ja inimesed teretavad üksteist.

Vasakul: unustatud kabel. Paremal tüüpiline maja Culozis.

Suur vahe Eesti väikelinnadega, et siin pole silma jäänud ühtki puitmaja.

Vagunisaatja juhatas meid isiklikult turismipunktini, mis loomulikult oli aga laupäeval suletud. Suunast saime aimu kohaliku kioskimüüja käest, kes meie soovile mäe otsa ronida küll veidi kahtlustavalt vaatas. Rada sai alguse siit...

Viinamarjaistandus ja loss, kus vähemalt infosildi järgi Prokofiev puhata armastas. Hooaeg läbi ja meie kellahelisatmisele keegi ei vastanud.

Viinamarjaistandus rendile anda.

Raja alguses nägime jahimehi, kes olid juba veinipudelite lahendamisega ametis. Mõnusad papid, koerad autodes haukumas. Üks eriti punaste põskedega härra vibutas, et sealt edasi läheme me omal vastutusel: nad olla metssiga haavanud. Teised seejuures irvitasid. Ei saanud aru, kas ta tegi nalja või rääkis tõsiselt...

Igatahes kuulsime umbes kahe tunni pärast, olles juba ronimise nägu ja seljad higised, põõsast krabinat. Aga see ei olnud selline väike krabin, mida näiteks siil või kass tekitada võiks.

´´Ei liiguta!Taganeme!´´ on ainus mõte, mis peast läbi käis.

Oleks tahtnud hirmu pärast Marisele sülle hüpata. Samas oli nii naljakas. Igatahes järgmised kilomeetri või kaks käisime mõlemad suured kivid käes. See võis päris naljaks paista. Ise ähivad ülesrühkimise taktis ja siis kannavad kive käes :)

Natukese aja pärast ilmus kuljuste kulinal välja jahikoer. Kadus aga sama järsku, kui tuli.

Loodus oli oma viimases faasis, kõdulõhnane ja ilus. Matkaraja konks oli selles, et tee keerutas ja käändus igal võimalikult juhul. Matkasime (küll koos väikeste pausidega) hea viis tundi, kuid´´see on ju siinsamas!´´ ei tundunud pimeda saabudes enam argument. Päris tipp jäi seekord võtmata, aga tundub siiski, et käisime sügise võlumaal...

Järgmine päev pidin end voodist maha veeretama, et ei peaks kohe hellaks jäänud tagumikule tõusma . Aga kindel: Juras ei olnud jura!

Kultuurist ja kuidas proovisin saada Mariaks Helisevas Muusikas

See nädal oli kultuurne. Kaks ilusat elamust.

Lyoni rahvuslik sümfooniaorkester kutsus kõiki üliõpilasi tasuta kontserdile. Siinkohal kummardus: KUI palju võimalusi on siin üliõpilastel odavalt või suisa muidu igale poole üritustele saada!

Mängiti vene heliloojaid (Liadov oli minu jaoks täielik imeleid) ja kellegi Colin Matthewsi viiulikontserti. Viimane ei avaldanud küll erilist muljet, kuna solist väänles ja pingutas oma lavalise liikumisega kõvasti üle. Muusikaks ei jäänud ruumi, nii ma kuulasingi viimased viis minutit silmad kinni. Oli parem.

Aga süda läks soojaks, kui avastasin orkestri uue aasta kavast, et muuhulgas tulevad siia esinema ka Kristjan Järvi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Süda paisus uhkusest. Enne kui ennast peatada suutsin, hakkasin juba naabrile (kusjuures täiesti tundmatu hiinlane) neid kaht kontserti soovitama.

Teiseks. Lyoni Beaux Arts muuseumis on iga kuu esimesel reedel muuseumiöö. Uksed avatud kella 22-ni, giidiga tuurid ja muusikalised vahepalad. Eile olid kord modernistide käes. Õhtu tipp, kui asuti illustreerima üht skulptuuri: elektrikitarri tinin ja kõmin, samal ajal väänles kiilas tantsijanna põrandal. See oli korraga sürri, tabav ja tobe. Etenduse ajal naersin pihku, pärast kõvasti ja südamest.

Lisaks käisin sel nädalal pisikesel töövestlusel. Ema otsis kaheks tunniks nädalas oma kahele tütrele (4 ja 7) inglise keelt kõnelevat lapsehoidjat. Aga kuna see toimus agentuuri kaudu (ei mingit ümbrikupalka!), siis kestis ´´pisike´´ töövestlus peaaegu 2 tundi (!). Minu ettekujutus, et lähen lauluga (mitte otseselt, aga lenneldes nagu tegi Maria Helisevas Muusikas) ja olengi võetud, osutus naiivseks. Alustuseks jäin loomulikult õige pisut hiljaks. Kes siis ikka tööintervjuule täpselt läheb, eksole? Seejärel vestlesime 4o minutit, vaatasime koos minu

CV-d, ta esitas igasugu kavalaid küsimusi, rääkisime Eestist ja minu tulevikust. Muuhulgas olen nüüd agentuuri reservis eesti keele eraõpetajana, kui keegi peaks kunagi eesti keele eratunde soovima. Seejärel pidin ära täitma nelja (!) lehekülje pikkuse ankeedi, kus olid muuhulgas järgmised küsimused: ´´Millised on Teie kasvatuslikud põhimõtted a) söömise b) korrahoidmise c) lõunauinakute kohta?, Mida teete, kui laps teile ei allu ja end pikali viskab? Kirjeldage üht päeva koos kahe lapsega, kuidas selleks valmistute?´´ jne jne. Ehk siis kõik need asjad, millest juba rääkinud olime. Aga seekord kirjalikult...

See ankeet võttis tubli 40 minutit. Endal oli õigekirja pärast piinlik ja lootsin sisimas, et ehk ta loeb mu vastuseid pärast, kui ruumist lahkunud olen...Aga ei.Vaatasime taas kõik koos läbi, rääkisime veel minust ja minu kogemustest lastega.Lõpetuseks väike rollimäng, kus tema oli 4-aastane Chloe´i ja mina läksin talle esimest korda kooli vastu. Hahaa!Tulemus oli see, et preili intervjuuerija ütles, et ma pean lastega kindlasti aeglasemalt rääkima. Vot, mis tähendab inglise keele oskus Prantsusmaal. Peab oskama, aga et NII kiiresti...Aga eks vaatame, kuidas sellega jääb. Hea meelega teeniksin pisut taskuraha ja oleksin guvernant.

PS-Täna ütles Amin teatritunnis, et see on ju nii ilmne, et ma pole prantslane. Ma nimelt naeratan hoopis teisiti.

Ma teadsin ju küll, et ainult pinali ostmisest sissesulandumiseks ei piisa :)

Metroo.

Metroo kui tasuta teater. Inimesi igas vanuses, olekus ja värvis. Lisaks saab häbitult rakendada kokteilipeo sündroomi: tegeled oma asjadega, aga paratamatult osaled ka teiste vestluses.

Reportaaž täna õhtust.

Metroos oli seisak. Üks närviline kipsis käega noormees hakkas üle jaama karjuma, KUI s..t siinne süsteem ikka on ja üleüldse, kuidas saab teda niimoodi ootama panna jne jne. Ta vajutas pärast 1-minutilist ootamist hädaabinuppu ja kui liini teises otsas kostus abivalmis hääl, saatis noormees ta sinnasamusesse. Et teda tõsisemalt võetaks, räppis ta oma pahameele juurde paar värssi. Ise paksult rahul. Kusjuures kell oli 21.30 ja olen kindel, et tal polnud mitte kusagile kiiret. Inimesed ümber naeravad südamest ja pööritavad mõistvalt silmi.

Vahetan metrood ja liinil A ootab uus etendus. Araabia vanahärra vastu istuvad kaks noormeest. Sellised popid ja noortepärased, kellest üks oli ilmselt baleriin (vaatasin enne, kuidas ta seisis ja tavalised inimesed ei seisa nii). Mõlemad kuulavad ipodist muusikat.

Järsku vanapapi purskab: ´´Pardon!´´

Üks poistest võtab klapid peast.

-´´?´´

-´´Mis te nühite siin mu jala vastu? Pardon, ma ütlesin´´

Poiss vaatab nõutult edasi, veidikese aja pärast tõuseb ja läheb eemale.

Aga vanahärra on juba üles ärritatud. Ta võtab ette teise poisi.

´´Elu on ilus, jah?Kõik hästi, mis?´´Küsib ta õelalt.

´´Eeee,jaaa...täitsa hästi läheb´´, vastab poiss. Endale arusaamatus näkku kleebitud, miks teda üle kuulatakse. Alguses kuulab hea tahte märgiks, millest jutt käib.

Vanapapi toriseb ja vingub oma habemesse. Poiss kaotab huvi.

´´TÖÖTADA on vaja, ma ütlen!!Merde!Te ei saa ikka millestki aru!!´´räuskab vanamees järsku. Kõik ümberringi purskavad naerma.

Metroost väljudes jutlustab vanapapi ikka veel. Tänu papile tegime aga baleriinpoisiga tutvust. Jutustasime maailmast ja metroost. Veel enne kojujõudmist koputas keegi õlale. Tavaliselt siin selliseid kokkupõrkamisi (mida Tartus, teel Raekojast raamatukokku, on keskmiselt 3) ette ei tule. Ja järsku tundsin, et olen siin kodus. Nii lihtsalt see käiski. Ma polnud enam anonüümne.